NOORE mehena pettusin religioonis, sest selle ajalugu oli täis vihkamist. Samuti ei mõistnud ma, miks Jumal polnud vaesusele ja ebaõiglusele lõppu teinud ning miks nii paljud usklikud ei ela Piibli järgi. Seepärast saigi minust ateist, kes uskus, et ainult revolutsioon võib maailma muuta.

1962. aastal hakkasin lugema ajakirja Ärgake! ja 1963. aastal nõustusin uurima Jehoova tunnistajatega Piiblit. Õpitu avaldas mulle tohutut mõju. Mõistsin, et Jumal pole süüdi mitmesuguste usurühmituste toime pandud metsikustes ja et tal on hea eesmärk seoses inimkonnaga. Kui olin uurinud Piiblit kaks kuud, hakkasin ka teistele rääkima, et Jumala kuningriik asendab  praeguse korrumpeerunud maailma. Mind ristiti 1964. aastal ja 1966. aastal määrati mind eripioneeriks. Usun, et tõde päästis mu elu, sest paljud noored võitlejad, kellega läbi käisin, on kas surnud vägivaldsesse surma, istuvad vangis või on pidanud maalt põgenema. Tänan Jehoovat, et minust, tulevikulootuseta ateistist, sai jumalateenija, kel on lootus elada uues õiglases maailmas.