5. peatükk

Mis on selle kätetöö taga?

NAGU varasemates peatükkides märgitud, pakuvad nüüdisaja teadusavastused suurel hulgal veenvaid tõendeid, et nii Universumil kui ka elul Maa peal on olnud algus. Mis oli nende alguse põhjuseks?

Paljud, kes on neid kättesaadavaid tõendeid uurinud, on jõudnud järeldusele, et peab olema mingi Algpõhjus. Ent nad hoiduvad kuulutamast seda Põhjust isikuks. Taolises tõrksuses kõnelda Loojast peegeldub nii mõnegi teadlase hoiak.

Näiteks Albert Einstein oli veendunud, et Universumil on algus, ning ta väljendas soovi ”saada teada, kuidas Jumal maailma on loonud”. Ent Einstein ei uskunud isiksuslikku Jumalasse; ta kõneles kosmilisest ”religioossest tunnetusest, mis ei tunnista ühtki dogmat ega inimese kujutlusest üles kerkinud Jumalat”. Samuti Nobeli auhinna laureaat keemik Kenichi Fukui väljendas oma usku Universumi suurejoonelisse struktuuri. Ta ütles, et ”seda suurejoonelist vastastikuses seoses struktuuri võiks iseloomustada sõnadega nagu ”Absoluut” või ”Jumal””. Kuid ta nimetas seda ”looduse eripärasuseks”.

Kas sa tead, et taolisel uskumusel mitteisiksuslikku põhjusesse on palju ühist Idamaade religioosse mõtteviisiga? Paljud hommikumaalased usuvad, et loodus on tulnud olemasollu iseenesest. See mõte kajastub ka looduse kohta käivates hiina kirjamärkides, mis sõnasõnaliselt tähendavad ’tekib iseenesest’ või ’iseenesest olemasolev’.  Einsteini arvates oli tema kosmilis-religioosne tunnetus leidnud sobiva väljenduse budismis. Buddha arvas, et see polegi tähtis, kas Universumi ja inimeste esiletulekuga on Looja seotud või mitte. Samuti shinto ei anna mingit selgitust looduse tekke kohta, kusjuures sintoistid usuvad jumalad olevat surnute vaimud, kes võivad loodusega üheks saada.

On huvitav, et selline mõtteviis ei erinegi suurt tõekspidamistest, mis olid populaarsed Vana-Kreekas. Räägitakse, et filosoof Epikuros (341—270 e.m.a.) uskus jumalad olevat liiga kauged, et teha inimesele kas halba või head. Tema arvates on inimene looduse produkt, kes tõenäoliselt on tekkinud isetärkamise ja enamkohastunu loodusliku valiku tõttu. Selle põhjal võib mõista, et sarnastes tänapäevalgi levinud ideedes pole üleüldse midagi uut.

Epikuurlaste kaasaegsed olid kreeka stoikud, kes looduse Jumala kohale seadsid. Nemad arvasid, et inimese surma korral imab tema mitteisiksusliku energia taas endasse kõiksuse energia, mis tegelikult ongi Jumal. Nad arvasid, et kooskõlalisus loodusseadustega ongi ülim hüve. Kas oled kuulnud taolistest tõekspidamistest ka meie päevil?

Väitlus isiksusliku Jumala üle

Ometi ei tohiks me kõike Vana-Kreekast pärinevat vaid ajalooveidruseks lugeda. Mainitud uskumuste taustal pidas üks tuntud õpetaja esimesel sajandil ühe tähelepanuväärseima kõne ajaloos. Selle kõne pani kirja arst ja ajaloolane Luukas ning seda võib lugeda Apostlite tegude raamatu 17. peatükist. See võib aidata meil kujundada arvamust Algpõhjuse kohta ja näha oma kohta selles küsimuses. Kuidas siis saab üks 1900 aastat tagasi peetud kõne mõjutada  tänapäeval elavate siiraste, elu mõtet otsivate inimeste elu?

See kuulus õpetaja nimega Paulus kutsuti Ateenas kõrgema kohtu ette. Seal puutus ta kokku epikuurlaste ja stoikudega, kes ei uskunud isiksuslikku Jumalasse. Avasõnas ütles Paulus end olevat näinud nende linnas altarit, millele oli kirjutatud ”Tundmatule Jumalale!” (kreeka keeles A·gnoʹstoi The·oiʹ). Pakub huvi, et loodusteadlast Thomas H. Huxleyd arvatakse olevat sellele viidanud, kui ta võttis kasutusele termini ”agnostik”. Huxley tarvitas seda sõna nende kohta, kes arvasid, et ”algpõhjus (Jumal) ja kõikide asjade põhiolemus on tundmatu ja tunnetamatu”. Ent kas Looja on tõesti tunnetamatu, nagu paljud seda on arvanud?

Õigupoolest on siin tegemist Pauluse väljendi vääriti tarvitamisega; see pole Pauluse ütluse tegelik mõte. Paulus ei öelnud, et Looja on tunnetamatu, vaid ta ütles lihtsalt, et Jumal on neile ateenlastele tundmatu. Paulusel polnud käepärast nii palju teaduslikku tõestusmaterjali Looja olemasolu kohta nagu meil tänapäeval. Ometi ei kahelnud Paulus  sugugi selles, et on olemas isiksuslik, intelligentne Kavandaja, kelle isikuomadused peaksid meid tema ligi tõmbama. Pangem tähele, mida Paulus edasi ütles:

”Keda te nüüd tundmata teenite, teda kuulutan mina teile. Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis seal sees, tema, kes on taeva ja maa Issand, ei ela templis, mis on kätega tehtud; teda ei teenita ka mitte inimeste kätega, otsekui oleks temale midagi vaja; tema annab ise kõigile elu ja õhu ja kõik. Ja ta on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama” (Apostlite teod 17:23—26). Kas pole huvitav mõttekäik?

 Jah, selle asemel et tulla välja mõttega Jumala tunnetamatusest, rõhutas Paulus, et selle Ateena altari püstitajad, nagu ka paljud tema kuulajad, ei tunne Teda veel. Seejärel ergutas Paulus neid — ja kõiki, kes tema kõnet hiljem loevad — püüdlema Looja tundmise poole, sest ’tema ei ole kaugel mitte ühestki meist’ (Apostlite teod 17:27). Võib näha, kuidas Paulus tõi taktitundeliselt esile tõsiasja, et me võime näha tõendeid kõikide asjade Looja kohta, kui vaatleme tema loomistööd. Seda tehes võime tajuda ka mõningaid tema isikuomadusi.

Oleme uurinud juba mitmeid Loojale osutavaid tõestusliine. Üheks selliseks on mõistuslikult organiseeritud mõõtmatu Universum, millel ilmselgelt on olnud algus. Teiseks on elu Maa peal, sealhulgas meie keharakkudes ilmnev kavandatus. Kolmandaks aga on inimese aju ning sellega seonduv eneseteadvus ja meie huvi tuleviku vastu. Kuid vaadelgem nüüd veel kahte meie igapäevase eluga seotud näidet Looja kätetöö kohta. Seda tehes küsigem endalt: ”Mida see räägib mulle Isiksusest, kes on selle kavandanud ja andnud?”

Mida me Tema kätetööst õpime

Juba ainuüksi Looja loomistöö vaatlemine räägib temast nii mõndagi. Kui Paulus kord oli Väike-Aasias rahvale kõnelemas, tõi ta selle kohta näite: ”Endisel põlvel on [Looja] lasknud kõik rahvad käia omi teid, ja siiski ei ole [ta] jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga!” (Apostlite teod 14:16, 17; meie kursiiv). Pangem tähele Pauluse toodud näidet  selle kohta, kuidas Looja on andnud inimkonna toidu eest hoolitsedes tunnistust oma isiksusest.

Tänapäeval võivad mõne maa elanikud pidada toidu kättesaadavust iseenesestmõistetavaks. Mujal aga peavad paljud nägema ränka vaeva, et piisavalt süüa saada. Mõlemal juhul sõltub juba ainuüksi võimalus saada elu alalhoidvat toitu meie Looja tarkusest ja headusest.

Nii inimene kui loomad saavad toitu tänu keerukale ainete ringkäigule — sealhulgas vee, süsiniku, fosfori ja lämmastiku ringkäigule. Üldiselt on teada, et fotosünteesi elutähtsa protsessi käigus kasutavad taimed suhkrute sünteesimiseks toormaterjalina süsinikdioksiidi ja vett, energiaallikana aga päikesevalgust. Sealjuures eraldavad taimed fotosünteesi käigus hapnikku. Kas võiks ehk viimast nimetada jääksaaduseks? Vaevalt et see kõrvalprodukt on meile jääkaine. Elutalitluseks on absoluutselt  vajalik see, et me hingame sisse hapnikku ja kasutame seda toidu metaboliseerimiseks ehk põletamiseks oma organismis. Me hingame välja selle tagajärjel tekkivat süsihappegaasi, mida taimed fotosünteesi toormaterjalina taaskasutavad. Ehk oleme seda protsessi juba bioloogiatunnis õppinud, ent sellest ei muutu see ei vähem oluliseks ega vähem imeliseks. Ja see pole sugugi veel kõik.

Nii inimese kui looma keharakkudes on energia ülekandmisel tähtis osa fosforil. Kust me saame fosforit? Ikka taimedest. Nad imavad pinnasest anorgaanilisi fosfaate ja muundavad need orgaanilisteks fosfaatideks. Me tarbime taimi, kus on taolises vormis fosforit, ning kasutame seda organismi elutegevuseks. Seejärel jõuab fosfor taas pinnasesse meie organismi jääkainetena, mida taimed taas imada võivad.

Me vajame ka lämmastikku, mis kuulub meie organismi igasse valku ja DNA molekuli. Kuidas  me seda nii elutähtsat keemilist elementi omastame? Ehkki 78 protsenti meid ümbritsevast õhust on lämmastik, ei saa ei taimed ega loomad seda otse imada. Niisiis peab õhulämmastik muunduma teisteks ainevormideks, enne kui seda saavad omastada taimed ning hiljem tarvitada inimesed ja loomad. Kuidas selline muundumine ehk sidumine toimub? Mitmeti. Esiteks välgu toimel. * Lämmastikusidumises on oma osa ka bakteritel, kes elavad kaunviljade, näiteks herne, sojaoa ja lutserni juuremügarates. Need bakterid muundavad õhulämmastiku ollusteks, mida taimed saavad kasutada. Niisiis, kui süüakse rohelisi köögivilju, tarbitakse lämmastikku, mida organism vajab valkude sünteesiks. Hämmastaval kombel võib kaunviljaliike leida nii troopilistest vihmametsadest, kõrbetest kui ka tundratest. Ja kui piirkonda on laastanud tulekahju, on just kaunviljad tavaliselt esimeste taimede hulgas, mis seal taas levima hakkavad.

Millised imelised taaskasutussüsteemid! Igaühes neist kasutatakse uuesti ära teiste tsüklite jääkained. Vajalik energia tuleb põhiliselt meie Päikeselt  — saastevabalt, ammendamatult ja töökindlalt energiaallikalt. Milline kontrast inimese pingutustega ressursse taaskasutada! Ka keskkonnasõbralikeks nimetatud tooted, mida inimene on valmistanud, ei pruugi tagada puhtamat planeeti, sest inimese taaskasutussüsteemid on liiga keerukad. Seoses sellega tõi ”U.S.News & World Report” välja mõtte, et tooted peaksid olema kavandatud selliselt, et nende kõrgväärtuslikud komponendid saaksid taaskasutusprotsessis kergesti taastuda. Kas ei näe me looduslikku aineringlust vaadeldes just seda? Niisiis, mida räägib see Looja ettenägelikkusest ja tarkusest?

Erapooletu ja õiglane

Nägemaks veel mõningaid Looja isikuomadusi, vaadelgem lisaks üht teist süsteemi — meie organismi immuunsüsteemi. Ka siin on tegemist bakteritega.

”Ehkki inimese huvi bakterite vastu keskendub sageli nende kahjulikule mõjule,” märgib ”The New Encyclopædia Britannica”, ”on enamik baktereid inimesele kahjutud, paljud neist aga lausa kasulikud.” Nad on tõepoolest elutähtsad. Bakteritel on oluline roll äsjamainitud lämmastiku ringkäigus, aga ka süsinikdioksiidi ja veel mõningate keemiliste elementide ringkäigus. Peale selle läheb meil baktereid vaja seedekulglas. Ainuüksi meie seedekulgla alumises osas on neid umbes 400 liiki, peale selle aitavad nad sünteesida vitamiin K-d ja töödelda jääkaineid. Bakterid toovad meile kasu ka sellega, et aitavad rohttaimi sööval lehmal piima anda. Teistel bakteritel on oluline osa fermentatsiooniprotsessis — juustu, jogurti, marineeritud köögivilja ja  hapukapsa valmistamisel. Aga mis juhtub siis, kui meie organismi tungivad kehavõõrad bakterid?

Siis astub meile kahjulike bakterite vastu võitlusse kuni kaks triljonit vere valgeliblet. Daniel E. Koshland jun., ajakirja ”Science” toimetaja, selgitab: ”Immuunsüsteem on loodud nii, et see võõrkehad ära tunneb. Selleks toodab see umbes 10¹¹ [100000000000] liiki immuunretseptorit, nii et mis tahes kuju või vorm võõral sissetungijal ka poleks, alati on olemas vastav retseptor, mis ta ära tunneb ja tema kahjutustamise käivitab.”

Üks rakutüüp, mida meie organism kasutab võitluses võõrkehadega, on makrofaag, suur õgirakk, milline nimi on täiesti kohane, sest ta otsekui neelab alla võõraineid meie veres. Näiteks, pannud nahka sissetunginud viiruse, lagundab makrofaag selle väikesteks fragmentideks. Seejärel paneb ta välja veidi selle viiruse valku. See raas markervalku on hoiatussignaaliks meie immuunsüsteemile, mis annab kohe häiret, et meie kehas on tegutsemas võõrorganism. Kui meie immuunsüsteemi üks teine rakk — T-abistajarakk — selle viirusvalgu ära tunneb, vahetab ta makrofaagiga keemilisel teel signaale. Need keemilised ained kujutavad endast erakorralisi valke, millel on hämmastavalt mitmekesised funktsioonid, kui nad reguleerivad ja stimuleerivad meie immuunsüsteemi vastupanu sissetungile. Selle protsessi tagajärjeks on tarmukas võitlus selle spetsiifilise viiruse vastu. Nõnda siis saamegi tavaliselt infektsioonist võitu.

Tegelikult on asjaga seotud veel palju muudki, aga juba seegi lühike kirjeldus osutab meie immuunsüsteemi komplekssusele. Mil moel me sellise keerulise mehhanismi oleme saanud? Me oleme saanud  selle tasuta, sõltumata perekonna rahalisest või sotsiaalsest seisust. Võrrelgem seda ebaõiglusega, mille all enamik arstiabi vajajatest kannatab. ”MTO [Maailma Tervishoiuorganisatsiooni] hinnangul on süvenev ebaõiglus sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus, sest vaestel tuleb sotsiaalse ebaõigluse eest maksta oma tervise hinnaga,” kirjutab MTO peadirektor dr. Hiroshi Nakajima. On mõistetav, miks kaebas üks São Paulo slummielanik: ”Meile on hea arstiabi otsekui luksusliku kaubatänava vitriinikaup. Me võime seda küll eemalt vaadata, ent me ei saa seda endale lubada.” Sedasama tunnevad miljonid inimesed kogu maakeral.

Selline ebaõiglus sundis Albert Schweitzerit minema Aafrikasse, et pakkuda vähemprivilegeeritutele arstiabi, kusjuures tema pingutusi kroonis Nobeli auhind. Milliseid isikuomadusi seostad sina meeste ja naistega, kes on taolisi heategusid teinud? Arvatavasti mõistad sa, et nad armastavad inimesi ning evivad õiglustunnet, sealjuures uskudes, et ka arengumaade inimestel on õigus saada arstiabi. Mida siis öelda imelise immuunsüsteemi eest Hoolitseja  kohta, kes on meid sellega meie rahalisest ja sotsiaalsest seisust sõltumata varustanud? Kas ei anna see kõige ilmekamalt tunnistust Looja armastusest, erapooletusest ja õiglusest?

Õppigem Loojat tundma

Eelmainitud süsteemid on vaid lihtsustatud kujul toodud näited Looja kätetööst, ent kas ei osuta need sellele, et ta on reaalne ja intelligentne isik, kelle omadused ja toimimisviisid meid tema ligi tõmbavad? Tuua võiks veel palju näiteid. Ent arvatavasti oleme igapäevaelus pannud tähele, et vaid inimese tegude jälgimisest võib jääda väheseks, et teda hästi tundma õppida. On isegi võimalik, et poolik pilt temast tekitab vääritimõistmist! Ja kui sellest inimesest on moonutatud pilt loodud või kui teda on laimatud, kas poleks siis hea temaga kohtuda ja kuulata, mis tal endal öelda on? Me võiksime temaga vestelda, jõudmaks selgusele, kuidas ta eri olukordades käitub ning milliseid isikuomadusi ilmutab.

Muidugi mõista ei saa me korraldada neljasilmavestlust Universumi vägeva Loojaga. Ent ta on endast kui reaalsest isikust paljugi teada andnud raamatus, mis on kas tervikuna või osaliselt saadaval rohkem kui 2000 keeles, sealhulgas ka sinu emakeeles. Selles raamatus — Piiblis — kutsutakse inimest üles Loojat tundma õppima ja temaga häid suhteid arendama: ”Tulge Jumala ligi,” öeldakse selles, ”siis tema tuleb teie ligi!” (Jakoobuse 2:23; 4:8). Kas sulle pakuks see huvi?

Me kutsume sind sel eesmärgil süvenema tõsiasjadel põhinevasse ja kütkestavasse Looja jutustusse oma loomistegevusest.

[Allmärkus]

[Kast lk 79]

Mõistlik järeldus

Teadlased on üldiselt ühel meelel selles, et Universumil on algus. Samuti arvab enamik neist, et enne seda algust pidi olema eksisteerinud midagi reaalset. Mõned teadlased räägivad igavikulisest energiast. Teised peavad eelduseks ürgkaost kui algolekut. Kasutatagu millist terminit tahes, valdav enamik eeldab millegi igavikulise — millegi, millel pole algust — olemasolu.

Seega on küsimuse tuum selles, kas me eeldame millegi igavese või kellegi igavese olemasolu. Milline neist kahest variandist tundub sulle olevat arukam nüüd, mil oled vaadelnud seda, mida teadus on Universumi ning siinse elu päritolu ja olemuse kohta teada saanud?

[Kast lk 80]

”Kõik elutegevuseks olulised keemilised elemendid — süsinik, lämmastik, väävel — muunduvad bakterite toimel anorgaanilistest gaasilistest ühenditest ainevormideks, mida taimed ja loomad saavad tarbida.” (”The New Encyclopædia Britannica”)

[Joonis/pilt lk 78]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Millise järelduse teed sina?

Meie Universumil

↓ ↓

pole algust on algus

↓ ↓

põhjuseta põhjusega

↓ ↓

põhjustajaks põhjustajaks

MISKI igavikuline KEEGI igavikuline

[Pilt lk 75]

Paljud hommikumaalased usuvad, et loodus on tulnud olemasollu iseenesest

[Pilt lk 76]

Seistes sellel mäel, taustaks akropol, esitas Paulus mõtlemapaneva kõne Jumalast

[Pilt lk 83]

Jumal on andnud meile kõigile immuunsüsteemi, mis ületab kaugelt kõik selle, mida nüüdisaja meditsiin võiks pakkuda