Kuningas Sauli kõige vanem poeg Joonatan oli vapper sõjamees. Taaveti meelest oli Joonatan kiirem kui kotkas ja tugevam kui lõvi. Ühel päeval märkas Joonatan mäenõlval vilisti sõjamehi. Ta ütles oma relvakandjale: „Me ründame neid siis, kui Jehoova selleks märku annab. Kui vilistid kutsuvad meid üles, siis on õige aeg rünnata.” Vilistid hüüdsidki: „Tulge üles, hakkame võitlema!” Joonatan ja ta relvakandja ronisid mäest üles ning saavutasid võidu kahekümne vilisti sõjamehe üle.

Joonatanist oleks võinud saada järgmine kuningas, sest ta oli Sauli kõige vanem poeg. Joonatan aga teadis, et Jehoova on valinud järgmiseks Iisraeli kuningaks Taaveti. Ja ta ei olnud sugugi kade. Joonatanist ja Taavetist said suured sõbrad. Nad  andsid tõotuse, et kaitsevad teineteist alati. Joonatan andis Taavetile sõpruse märgiks oma kuue, mõõga, vibu ja vöö.

Kui Taavet Sauli eest end varjas, läks Joonatan tema juurde ja ütles: „Ole tugev ja julge. Jehoova on valinud sind kuningaks. Mu isagi teab seda.” Kas sa tahaksid endale sellist sõpra nagu Joonatan?

Joonatan pani mitu korda oma elu kaalule, et oma sõpra aidata. Ta teadis, et tema isa tahab Taavetit tappa, seepärast ütles ta isale: „See oleks patt, kui sa Taaveti tapaksid. Ta pole midagi halba teinud.” Saul oli Joonatani peale tulivihane. Mõne aasta pärast langesid Saul ja Joonatan mõlemad lahingus.

Pärast Joonatani surma otsis Taavet üles Joonatani poja Mefiboseti. „Ma hoolitsen su eest kogu elu, sest su isa oli mu hea sõber,” ütles ta Mefibosetile. „Sa võid elada mu kojas ja süüa mu lauas.” Taavet ei unustanud kunagi oma sõpra Joonatani.