Kui Iisraelis oli nälg, kolis iisraellanna Noomi koos mehe ja kahe pojaga Moabimaale. Noomi mees aga suri seal. Tema pojad abiellusid moablannade Ruti ja Orpaga. Kahjuks surid peagi ka Noomi pojad.

Näljaaeg Iisraelis sai läbi ja niipea kui Noomi sellest kuulis, otsustas ta koju tagasi pöörduda. Rutt ja Orpa läksid temaga kaasa. Teel rääkis Noomi neile: „Te olite mu poegadele head naised ja mulle head miniad. Mul oleks hea meel, kui te mõlemad uuesti abielluksite. Minge tagasi oma ema koju Moabimaal.” „Me ei taha sinust lahkuda, sest me armastame sind,” vastasid naised. Noomi käis neile peale, et nad lahkuksid. Lõpuks Orpa asuski teele. Noomi ütles Rutile: „Orpa läheb oma rahva ja jumalate juurde tagasi. Mine sina koos temaga. Mine oma ema koju.” „Ma ei jäta sind maha,” kostis Rutt. „Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.” Need sõnad tegid Noomil kindlasti südame soojaks.

Rutt ja Noomi jõudsid Iisraelimaale odralõikuse alguseks. Ühel päeval läks Rutt Raahabi poja Boase viljapõllule lõikusest mahajäänud vilja korjama. Boas oli kuulnud, et Rutt on moablanna, kes truult Noomi juurde jäi. Ta käskis oma töölistel jätta Ruti jaoks põllule natuke rohkem vilja kui tavaliselt.

 Õhtul küsis Noomi Rutilt: „Kelle põllul sa täna töötasid?” „Boase põllul,” vastas Rutt. „Boas on mu mehe sugulane,” kostis Noomi. „Tööta rahus tema põllul edasi koos teiste tüdrukutega. See on hea koht.”

Rutt töötas Boase põllul viljalõikuse lõpuni. Boas pani tähele, et Rutt teeb kõvasti tööd ja on tubli naine. Tol ajal oli kombeks, et kui mees suri ja tal ei olnud poegi, siis mõni tema sugulane pidi ta naisega abielluma. Nii abielluski Boas Rutiga. Neile sündis poeg, kellele nad panid nimeks Oobed ja kellest sai hiljem kuningas Taaveti vanaisa. Noomi sõbrad olid ülirõõmsad. Nad ütlesid: „Esiteks andis Jehoova sulle Ruti, kes on sinu vastu väga hea, ja nüüd said sa lapselapse. Jehoova olgu kiidetud!”