Vahetult enne 32. aasta paasapüha tulid apostlid tagasi kuulutustööreisilt. Nad olid väsinud, mispeale Jeesus viis nad paadiga Betsaidasse, et nad saaksid veidi puhata. Kui aga paat kaldale lähenes, märkas Jeesus seal tuhandeid inimesi, kes oli nende järel sinna tulnud. Kuigi Jeesus soovis olla apostlitega omaette, tervitas ta inimesi soojalt. Ta tegi haiged terveks ja hakkas rahvast õpetama. Kogu päeva rääkis ta neile Jumala kuningriigist. Õhtu hakul tulid apostlid ta juurde ja ütlesid: „Inimestel on ilmselt juba kõht tühjaks läinud. Saada nad ära, et nad võiksid sööma minna.”

„Nad ei pea ära minema,” vastas Jeesus. „Andke teie neile süüa.” „Kas tahad, et läheksime ja ostaksime neile leiba?” küsisid nad. „Isegi kui meil palju raha oleks, ei suudaks me osta leiba kogu sellele rahvamassile,” märkis apostel Filippus.

„Kui palju toitu meil on?” küsis Jeesus. „Meil on viis leivapätsi ja kaks väikest kala. Aga sellest ilmselgelt ei piisa,” vastas Andreas. „Anna mulle leib ja kalad,” ütles Jeesus. Ta palus rahval viiekümne ja saja kaupa maha istuda. Jeesus võttis leiva ja kala, vaatas üles taeva poole ja esitas palve. Seejärel andis ta toidu apostlitele ja need jagasid selle rahvale laiali. 5000 meest ning naised ja lapsed sõid kõik kõhu täis. Apostlid korjasid ülejäänud toidu kokku, et midagi ei  läheks raisku. Nad said 12 korvitäit! See oli tõepoolest võimas ime.

Inimestele avaldas see nii sügavat muljet, et nad tahtsid Jeesusest teha kuningat. Kuid Jeesus teadis, et veel polnud käes Jehoova määratud aeg, millal temast pidi kuningas saama. Seetõttu saatis ta inimesed ära ja ütles apostlitele, et nad läheksid Galilea mere teisele kaldale. Nad astusid paati, Jeesus aga läks üksi mäele. Miks? Sest ta tahtis oma isaga palves rääkida. Ükskõik kui hõivatud Jeesus ka polnud, leidis ta alati aega palvetamiseks.