Jehoova valis Jeremija Juuda rahva prohvetiks. Ta käskis tal juudalastele kuulutada ja hoiatada neid, et nad enam halba ei teeks. Jeremija ütles Jehoovale: „Aga ma olen ju nii noor! Ma ei tea, kuidas rahvaga rääkida.” „Ära karda!” vastas Jehoova. „Ma ütlen, mida sul tuleb rääkida. Ma aitan sind.”

Jehoova andis Jeremijale käsu, et ta koguks rahvavanemad kokku, lööks nende nähes puruks savikannu ja ütleks: „Jeruusalemm purustatakse täpselt samamoodi.” Kui Jeremija tegigi, nagu Jehoova käskis, vihastas see rahvavanemaid väga. Preester Pashur lõi Jeremijat ning pani ta käed ja jalad piinapaku vahele kinni. Terve öö ei saanud Jeremija ennast liigutada. Hommikul lasi Pashur ta vabaks. Jeremija ütles: „Ma ei suuda enam. Ma lõpetan kuulutamise.” Kas ta andiski alla? Ei. Kui Jeremija oli asja üle järele mõelnud, ütles ta: „Jehoova sõnum põleb kui tuli mu sees. Ma ei saa kuulutamist lõpetada.” Ja Jeremija hoiatas rahvast edasi.

Aastad möödusid ja Juudas valitses uus kuningas. Preestrid ja valeprohvetid vihkasid Jeremija kuulutustööd. Nad ütlesid peameestele: „See mees on surma väärt!” Jeremija lausus: „Kui te mu tapate, siis te tapate süütu mehe. Ma räägin teile Jehoova, mitte enda sõnu.” Kui peamehed seda kuulsid, otsustasid nad: „See mees ei ole surma väärt.”

 Jeremija kuulutas edasi ja peamehed said tulivihaseks. Nad palusid kuningat, et ta Jeremija hukkaks. Kuningas lubas neil teha Jeremijaga, mida nad iganes tahavad. Peamehed võtsid Jeremija kinni ja heitsid ta sügavasse mudasesse kaevu, et ta seal sureks. Jeremija kukkus mutta ja vajus üha sügavamale.

Siis ütles õukonnaametnik Ebed-Melek kuningale: „Peamehed on Jeremija kaevu heitnud! Ta sureb, kui me ta sinna jätame!” Kuningas käskis Ebed-Melekil võtta 30 meest ja tõmmata Jeremija kaevust välja. Kas ka meie peaksime olema sellised nagu Jeremija, kes igas olukorras jätkas kuulutamist?