Ilmutus 6:1–17
6 Ma nägin, kui Tall+ avas ühe seitsmest pitserist,+ ning ma kuulsin üht neljast olendist+ otsekui kõuehäälega ütlevat: „Mine!”
2 Ja ma vaatasin ja nägin valget hobust.+ Selle seljas istujal oli käes vibu ja talle anti kroon+ ning ta läks välja vaenlasi võites, et saada lõplik võit.+
3 Kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olendit+ ütlevat: „Mine!”
4 Väljus veel üks hobune, tulipunane. Selle seljas istujal lubati rahu maa pealt ära võtta, et inimesed üksteist tapaksid, ja talle anti suur mõõk.+
5 Kui ta avas kolmanda pitseri,+ kuulsin ma kolmandat olendit+ ütlevat: „Mine!” Ja ma vaatasin ja nägin musta hobust. Selle seljas istujal olid käes kaalud.
6 Ma kuulsin häält nelja olendi keskelt ütlevat: „Hoiniks* nisu denaari*+ eest, kolm hoiniksit otri denaari eest ning oliiviõli ja veini ära raiska.”+
7 Kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olendi+ häält ütlevat: „Mine!”
8 Ja ma vaatasin ja nägin tuhkrut hobust. Selle seljas istuja nimi oli Surm ja kohe tema järel tuli Surmavald. Neile anti võim neljandiku maa üle, et tappa pika mõõga, näljahäda,+ surmahaiguste ja kiskjatega.+
9 Kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari alusel+ nende hingi*,+ kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja kuulutustöö tegemise pärast.+
10 Nad hüüdsid valju häälega: „Kui kaua läheb veel aega, kõrgeim valitseja, püha ja tõeline,+ enne kui sa mõistad kohut ja maksad meie vere eest kätte neile, kes elavad maa peal?”+
11 Igaühele neist anti pikk valge rüü+ ning neile öeldi, et nad puhkaksid veel veidi, kuni saab täis nende kaasorjade ja vendade arv, kes tapetakse nagu nemadki.+
12 Ma nägin, kuidas ta avas kuuenda pitseri. Toimus suur maavärin ning päike läks mustaks nagu kitsevillast kotiriie, kuu muutus üleni otsekui vereks+
13 ning taevatähed kukkusid maa peale, nii nagu viigipuu viskab maha oma toored marjad, kui kõva tuul seda raputab.
14 Taevas taandus nagu rullraamat, mis kokku rullitakse,+ ning kõik mäed ja saared kadusid oma kohalt.+
15 Siis maa kuningad, valitsejad, väeülemad, rikkad ja vägevad ning kõik orjad ja vabad peitsid end koobastesse ja kaljude vahele.+
16 Nad ütlesid mägedele ja kaljudele: „Langege meie peale!+ Peitke meid troonil istuja+ palge eest ja Talle+ viha eest,
17 sest nende suur vihapäev on tulnud,+ ja kes suudab püsida?”+
Allmärkused
^ Rooma hõbemünt, mis oli töölise päevapalk.
^ Viitab ilmselt tapetute verele, mis oli valatud altari kõrvale.