Käsikiviga jahvatati teravili jahuks, et valmistada leiba. Peaaegu kõigis majapidamistes kasutasid perenaised või teenijad seda iga päev. Käsikivimürinat seostati muistsel ajal igapäevaeluga. (2. Moosese 11:5; Jeremija 25:10.)

Vana-Egiptusest pärit joonistused ja raidkujud annavad aimu sellest, kuidas käsikiviga jahvatamine käis. Teravili pandi kergelt nõgusale horisontaalsele kivile, mis meenutas oma kujult sadulat. Jahvataja põlvitas käsikivi ette, võttis mõlema käega kinni teisest, väiksemast jahvatuskivist, ning kui ta liigutas seda edasi-tagasi mööda aluskivi horisontaalset pinda, sai viljateradest jahu. Ühe allika järgi kaalusid need pealmised kivid tavaliselt kaks kuni neli kilo. Kui seda kivi relvana kasutati, võis see ohvri tappa. (Kohtumõistjate 9:50—54.)

Vilja jahvatamine oli pere eluspüsimiseks hädavajalik ja seepärast keelas Piibli seadus võtta laenu tagatiseks käsikivi. Tekstis 5. Moosese 24:6 öeldakse: „Keegi ei tohiks laenu tagatiseks võtta käsikivi, ka mitte selle pealmist kivi, sest nõnda ta võtaks tagatiseks teise inimese elatise.”

Piibel ütleb, et Jeesus „on Isa rüpes”. (Johannese 1:18, allmärkus.) Seda ütlust on eestikeelsetes Piiblites tõlgitud ka sõnadega „Isa rinna najal” ja „Isa süles”. See väljend viitab Jeesuse erilisele lähedusele Jumalaga ja Jumala soosingus olemisele ning on seotud kombega, mida juudid söömise ajal järgisid.

Jeesuse päevil külitasid juudid lamamisdiivanitel, mis paiknesid ümber söögilaua. Igaüks külitas, pea laua poole ja jalad vastassuunas, toetudes vasaku küünarnukiga padjale. See asend jättis parema käe vabaks. Kuna külitajad lamasid kõik oma vasakul küljel, üksteise kõrval, „oli igaühe pea selja taga olija rinna kohal ja ta oli seetõttu justkui teise rüpes”, selgitab üks allikas.

Külitada perekonnapea või võõrustaja rüpes oli eriline au ja privileeg. Seetõttu oli Jeesuse viimase paasapüha ajal tema rüpes „see, keda Jeesus armastas,” ehk apostel Johannes. Sel põhjusel küsis ta Jeesuselt küsimuse tema rinna najale nõjatudes. (Johannese 13:23—25; 21:20.)