VIDEVIKU saabudes seisis Joosep koduaias. Võib-olla kandus ta pilk üle datlipalmide ja teiste viljapuude, peatus hetkeks tiigipinnal olevatel veetaimedel ja libises aiamüüri taha, kust paistis vaarao palee. Kujutle, kuidas toast kostavad Joosepi kõrvu tuttavad hääled. Tema poeg Manasse on ajanud väikevenna Efraimi itsitama. Joosep võib ette kujutada, mis toas toimub, kuidas ta armas naine poiste tempude üle naerab. Joosep muheleb. Ta teab, et ta on õnnistatud mees.

Joosep pani oma esmasündinule nimeks Manasse, mis viitab unustamisele. (1. Moosese 41:51.) See, kuidas Jumal Joosepit viimastel aastatel õnnistas, leevendas kindlasti tema valulikke mälestusi kodust, vendadest ja isast. Tema vanemate vendade vihavaen oli ta elu täielikult pea peale pööranud. Vennad olid teda rünnanud, tahtnud tappa, kuid siis müünud rändkaupmeestele orjaks maha. Sellest ajast peale tabas Joosepit üks elutorm teise järel. Kümmekond aastat oli ta ori ja vang, mõnda aega koguni ahelaisse kammitsetuna. Kuid nüüd seisis ta siin kui vaaraost järgmine mees, võimsa Egiptuse rahva valitseja. *

Aastaid nägi Joosep, kuidas sündmused arenesid just nii, nagu Jehoova ette kuulutas. Egiptuses kestsid juba mõnda aega ennustatud saagirohked ajad ning Joosep hoidis silma peal viljaülejäägi varumisel. Joosepi naine Asnat sünnitas talle neil aastail kaks poega. Siiski viibisid Joosepi mõtted sageli sadade kilomeetrite kaugusel isakodus, eriti oma noorema venna Benjamini ja kalli isa Jaakobi juures. Joosep võis tunda muret, kas neil läheb ikka kõik hästi. Ta võis mõelda, kas ta vanemad vennad on oma vägivaldset käitumist muutnud või kas tal oleks kunagi võimalik tasandada kuristikku, mis on lõhki käristanud tema perekonna.

Kui sinu kodurahu on rikkunud kadedus, reetmine või vihavaen, siis võid tunda midagi sarnast nagu Joosep. Kuidas saab Joosepi usk olla meile eeskujuks? Vaatleme, mismoodi ta oma pere eest hoolitses.

Joosepi käed olid töid-tegemisi täis ja aastad lendasid linnutiivul. Nagu Jehoova oli vaaraole unenäos teada andnud, toimus pärast seitsmendat külluseaastat kannapööre. Vili ikaldus. Peagi võttis näljahäda võimust kõigis naabruskonna maades. Ent nagu Piibel märgib, „kogu Egiptusemaal oli leiba”. (1. Moosese 41:54.) Joosepi kaudu antud ennustusest ja tema oskuslikust tööde korraldamisest oli Egiptuse rahvale palju kasu.

Egiptlased võisid tunda end Joosepi ees võlglastena ning imetleda tema organiseerimisoskust. Joosep aga tahtis, et kogu au ja kiitus läheks üksnes tema Jumalale Jehoovale. Kui ka meie teenime oma annetega alandlikult Jumalat, võib Jehoova kasutada neid viisil, mida me ei oska ette kujutadagi.

 Mõne aja pärast hakkas näljahäda siiski ka egiptlasi kimbutama. Kui nad vaaraolt abi palusid, ütles see vaid: „Minge Joosepi juurde ja tehke nii, nagu tema teile ütleb.” Siis avas Joosep aidad, kuhu viljaülejääk oli kogutud, ja rahvas sai osta, mida vajas. (1. Moosese 41:55, 56.)

Naabermaadel aga nii hästi ei läinud. Sadu kilomeetreid eemal Kaananis kannatas nälga Joosepi pere. Eakas Jaakob kuulis, et Egiptuses on vilja, ning läkitas oma pojad sinna toitu ostma. (1. Moosese 42:1, 2.)

Jaakob saatis teele kümme poega, kuid noorima, Benjamini, jättis koju. Liigagi hästi mäletas Jaakob, mis oli juhtunud, kui ta saatis oma kalli poja Joosepi üksi vanemaid vendi vaatama. See oli viimane kord, kui ta oma poega nägi. Vanemad pojad tulid koju, kaasas Joosepi uhke rüü, mille isa talle oma armastuse ja hoole märgiks oli kinkinud, kuid mis nüüd oli lõhki rebitud ja verine. Nad panid oma murest murtud hallipäise isa uskuma, et metsloomad on Joosepi maha murdnud ja nahka pistnud. (1. Moosese 37:31—35.)

Pärast pikka rännakut jõudsid Jaakobi pojad Egiptusse. Kui nad uurisid, kust vilja osta saaks, juhatati nad kõrge valitsusametniku juurde nimega Safnat-Paneah. (1. Moosese 41:45.) Kas vennad taipasid, et tegu on Joosepiga, kui nad teda nägid? Ei. Nende meelest seisis nende ees kõrge positsiooniga Egiptuse valitseja, kellelt nad lootsid abi saada. Et väljendada oma lugupidamist, tegid nad nii, nagu tol ajal kombeks — nad „kummardasid tema ette silmili maha”. (1. Moosese 42:5, 6.)

Mida tegi Joosep? Ta tundis oma vennad silmapilkselt ära. Kui ta nägi vendi enda ees kummardamas, meenus talle ka seik oma noorpõlvest. Piiblijutustus räägib, et „sedamaid meenusid Joosepile unenäod”, mis ta noorena oli näinud ja mis olid ette ennustanud aega, mil vennad tema ees kummardavad. Kõik toimus nüüd täpselt nii, nagu ennustatud! (1. Moosese 37:2, 5—9; 42:7, 9.) Mida Joosep ette võtab? Kas ta haarab vennad oma embusse? Või maksab neile kätte?

Joosep teadis, et ta ei tohi järelemõtlematult tegutseda. Oli selge, et sündmused olid võtnud uue pöörde Jehoova juhtimisel. Asjaga oli seotud tema eesmärk. Ta oli lubanud, et Jaakobi järeltulijatest saab vägev rahvas. (1. Moosese 35:11, 12.) Kui Joosepi vennad oleksid ikka veel vägivaldsed, isekad ja jultunud, seaks see ohtu Jehoova eesmärgi täitumise. Joosep pidi arvestama ka võimalike tagajärgedega, mida ta käitumine oleks toonud kaasa isale ja Benjaminile. Tema kaalutlemata käitumine oleks võinud ohtu seada nende elugi. Kas nad olid üldse veel elus? Joosep otsustas varjata oma tegelikku mina, seni kuni ta on kindlaks teinud, missugused mehed tema vendadest on saanud. Alles siis võis ta teada, millist tegutsemist Jehoova temalt ootas.

 Tõenäoliselt ei satu sa oma elu jooksul kunagi sellisesse tavatusse olukorda. Siiski on tülid ja erimeelsused tänapäeval pereringis küllaltki tavapärased. Kui me selliste raskustega kokku puutume, võime tunda kiusatust tegutseda nii, nagu süda sunnib, ja mitte pikalt järele mõelda. Targem on aga võtta eeskujuks Joosepit ja püüda mõista, kuidas oleks Jumala meelest õigem olukorda lahendada. (Õpetussõnad 14:12.) Pea meeles: kuigi rahumeelsed suhted pereliikmetega on tähtsad, on head suhted Jumala ja tema Pojaga veelgi tähtsamad. (Matteuse 10:37.)

Joosep pani oma vennad mitmel moel proovile, et selgitada välja, mis on nende südamesopis. Kõigepealt hakkas ta nendega tõlgi vahendusel karmil toonil rääkima, süüdistades neid spionaažis. Et ennast kaitsta, rääkisid vennad talle oma perest, ka sellest, et neil on kodus veel üks noorem vend. Joosep püüdis oma elevust varjata. Kas tema väikevend on tõesti elus? Nüüd teadis Joosep, mida ta edasi teeb. Ta ütles: „Ma panen teid proovile,” ning lisas, et ta peab nende nooremat venda nägema. Lõpuks pakkus ta välja, et kui üks vendadest on valmis pantvangina tema juurde jääma, võivad teised koju noorema venna järele minna. (1. Moosese 42:9—20.)

Kui vennad omavahel asja arutasid, teadmata, et Joosep nende jutust aru saab, mõistsid nad end hukka kohutava patu pärast, mille nad olid paarkümmend aastat varem korda saatnud. „See on kindlasti karistus meie venna pärast,” ütlesid nad. „Me nägime tema ahastust, kui ta meilt halastust anus, aga me ei võtnud teda kuulda. Seepärast olemegi selle häda endale kaela tõmmanud.” Joosep mõistis, mida nad rääkisid, ja läks eemale, et varjata oma pisaraid. (1. Moosese 42:21—24.) Samas ta teadis, et tõeline kahetsus tähendab midagi enamat kui vaid kurvastamist selle pärast, et kurjadel tegudel on halvad tagajärjed. Seepärast otsustas ta neid veelgi proovile panna.

Ta andis vendadele loa koju minna, kuid Siimeoni jättis vangi. Samuti lasi ta peita raha toidukottidesse, mille nad koju minnes kaasa võtsid. Vennad läksid koju ja said suure vaevaga Jaakobi nõusse, et see lubaks oma armsal pojal Benjaminil nendega koos Egiptusse naasta. Tagasi Egiptuses, rääkisid nad Joosepi majaülemale avameelselt, et nad olid oma kottidest leidnud raha, ning ütlesid, et maksavad tagasi kogu summa. Nende aus pakkumine oli imetlusväärne, kuid Joosep soovis nende tõelisest olemusest veelgi selgemat pilti saada. Ta korraldas neile pidusöögi, varjates hädavaevu, kuivõrd liigutav tal on näha Benjamini. Seejärel saatis ta nad jälle toidulaadungiga koduteele, kuid seekord peitis Benjamini kotti hõbekarika. (1. Moosese 42:26—44:2.)

Vennad langesid Joosepi seatud lõksu. Joosep lasi neid jälitada ja nad arreteerida, süüdistatuna karika röövimises. Kui karikas Benjamini kotist leiti, läksid kõik vennad Joosepi juurde tagasi. Nüüd avanes Joosepil võimalus näha oma vendade tõelist palet. Juuda võttis sõna kõigi vendade eest. Ta anus halastust ning pakkus koguni, et nad kõik üheteistkümnekesi võiksid Egiptusse orjaks jääda. Joosep omalt poolt pakkus, et Benjamin üksi jääks Egiptusse orjaks, teised aga läheksid koju. (1. Moosese 44:2—17.)

Juuda vastas sellele emotsionaalse sõnavõtuga. „Ta on oma ema ainus järelejäänud poeg ja tema isa armastab teda,” ütles ta. Need sõnad liigutasid Joosepit. Tema oli Jaakobi armastatud naise Raaheli vanem poeg. Raahel aga oli Benjamini sünnitades surnud. Nagu isagi pidas Joosep ilmselt ema mälestust väga kalliks. Küllap just selle tõttu oli Benjamin Joosepile eriti armas. (1. Moosese 35:18—20; 44:20.)

Juuda palus Joosepit tungivalt, et see ei võtaks Benjamini orjaks. Ta pakkus, et jääb pigem ise Benjamini asemele. Ta lõpetas südantlõhestavate sõnadega: „Kuidas võiksin oma isa juurde naasta, kui poissi ei ole koos minuga? Ma ei suudaks seda taluda, kui mu isa tabaks niisugune õnnetus!” (1. Moosese 44:18—34.) Oli näha, et  see mees on põhjalikult muutunud. Lisaks kahetsusele ilmutas ta imetlusväärset empaatiat, omakasupüüdmatust ja kaastunnet.

Joosep ei suutnud enam pinget taluda. Ta pidi väljendama tundeid, mida oli endas vaka all hoidnud. Ta lasi oma teenijatel lahkuda ning puhkes siis nii valjult nutma, et sellest saadi kuulda vaarao kojaski. Siis andis ta lõpuks teada, kes ta on, öeldes: „Mina olen teie vend Joosep”. Ta kallistas oma jahmunud vendi ja ütles, et andestab neile kõik, mis nad talle on teinud. (1. Moosese 45:1—15.) Sellega väljendas ta samasugust meelelaadi nagu Jehoova, kes annab heldelt andeks. (Laul 86:5.) Kas meie oleme samasugused?

Kui vaarao sai kuulda kõigest, mis Joosepi kojas oli toimunud, soovitas ta Joosepil kutsuda oma eakas isa koos terve perega Egiptusse. Juba mõne aja pärast nägigi Joosep taas oma kallist isa. Jaakobi silmist voolasid pisarad, kui ta ütles: „Nüüd võin ma surra, sest ma olen näinud su nägu ja tean, et sa oled elus.” (1. Moosese 45:16—28; 46:29, 30.)

Tegelikult elas Jaakob Egiptuses veel 17 aastat. Ta elas piisavalt kaua, et anda edasi prohvetlikud õnnistused oma 12 pojale. Oma 11. pojale Joosepile andis ta kahekordse õnnistuse, mis tavaliselt antakse esmasündinule. Joosepist pidi põlvnema kaks Iisraeli suguharu. Ja kuidas olid lood Juudaga, Jaakobi neljanda pojaga, kes paistis vendade hulgast silma oma erakordselt kahetseva vaimu poolest? Temagi sai erilise õnnistuse: messias pidi pärinema tema perekonnaliinist. (1. Moosese 48. ja 49. ptk.)

Kui Jaakob 147-aastaselt suri, hakkasid Joosepi vennad kartma, et nende positsioonikas pereliige võib kättemaksu ihata. Joosep aga rahustas neid armastavate sõnadega. Ta oli juba ammu seisukohal, et kuna Jehoova oli pere Egiptusse kolimise taga, ei peaks vennad toimunu pärast end halvasti tundma. Ta esitas neile mõtlemapaneva küsimuse: „Kas mina olen Jumal?” (1. Moosese 15:13; 45:7, 8; 50:15—21.) Joosep uskus, et Jehoova on kõige parem kohtunik. Kuidas oleks saanud tema, Joosep, karistada neid, kellele Jehoova oli andestanud? (Heebrealastele 10:30.)

Kas sul on mõnikord raske andestada? Eriti raske võib see olla siis, kui keegi on meile sihilikult halba teinud. Kui me aga andestame kogu südamest neile, kes siiralt kahetsevad, aitab see ravida nii mõnedki haavad, kaasa arvatud meie enda omad. Pealegi jäljendame niimoodi Joosepi usku ja järgime tema halastava isa Jehoova eeskuju.