Kui olin kolmeaastane, saadeti isa, onu ja vanaisa kristliku erapooletuse tõttu sunnitöölaagrisse. Üksnes isa pääses sealt eluga. 1947. aastal, pärast teist maailmasõda, naasis ta koju selgroomurruga. Olgugi et ta oli füüsiliselt nõrk, oli ta usk ikka tugev.

Olin üheksa-aastane, kui meie pere ja sajad teised Moldova Jehoova tunnistajad küüditati Siberisse. 6. juulil 1949 topiti meid loomavagunitesse. Pärast 12 päeva ja enam kui 6400 kilomeetrit ühtevalu rongis loksumist saabusime Lebjažje vaksalisse, kus meid ootasid kohalikud miilitsad. Meid jagati väikestesse rühmadesse ja saadeti eri paikadesse elama. Meie rühma koduks sai tilluke tühjana seisnud koolimaja. Kohale jõudes valdas kõiki suur väsimus ja kurbus. Üks vanem õde hakkas ümisema laulu, mille tunnistajad teise maailmasõja ajal olid teinud. Peagi laulsime kõik südamest seda laulu:

„Kaugele ära, nii põhja kui itta, viidi vennad ja õed.

Kohtuotsuses süüks neile määrati innukas Jumala töö.

Seal surmaorus nad kindlaks jäid.”

Mõne aja pärast saime pühapäeviti hakata käima meie kristlikel koosolekutel 13 kilomeetri kaugusel. Sageli lahkusime talvehommikutel, kui oli veel pime, ja sumpasime läbi vöökõrguse lume 40-kraadises pakases. 50 või enam inimest olid 19-ruutmeetrises toas nagu silgud pütis. Koosolekud algasid lauluga, vahel laulsime ühe, vahel kaks või koguni kolm laulu. Siis esitas keegi südamliku palve, misjärel arutati küsimusi Piibli kohta. Pärast tunniajast arutelu lauldi veel mõned laulud ja jätkati küsimustele vastamist. Kuidas need koosviibimised meid küll kosutasid!

1960-ndatel said Jehoova tunnistajad, kes olid küüditatud, rohkem vabadust. Olgugi, et me olime vaesed, oli mul võimalik minna Moldovasse, kus kohtasin Ninat, kelle vanemad ja vanavanemad olid samuti Jehoova tunnistajad. Varsti me abiellusime ja läksime Siberisse elama. Seal sündis meile 1964. aastal tütar Dina ja 1966. aastal poeg Viktor. Kaks aastat hiljem kolisime Ukrainasse ja hakkasime elama väikeses  majas Džankoi linnas, mis asub Krimmi poolsaarel umbes 160 kilomeetri kaugusel Jaltast.

Krimmis oli Jehoova tunnistajate tegevus keelatud, nii nagu kõikjal mujal Nõukogude Liidus. Ent me saime suhteliselt vabalt tegutseda ja meid ei kiusatud aktiivselt taga. Kahjuks kaotasid mõned tunnistajad Jehoova teenimises innukuse. Nad arutlesid, et pärast Siberis läbielatud kannatusi oli nüüd aeg kõvasti tööd rügada, et haljale oksale pääseda.

27. märtsil 1991 anti meie tegevusele kõikjal tollases Nõukogude Liidus seaduslik tunnustus. Kohe tehti plaane korraldada terves riigis seitse kahepäevast erikonventi. Meie konvent pidi toimuma 24.—25. augustini Odessas. Saabusin sinna kuu aega varem, et aidata suur jalgpallistaadion konvendiks valmis seada.

Töötasime hiliste õhtutundideni ja magasime öösel sageli staadioni pinkidel. Meie õed tegid hulgakesi staadionipargi korda. Sealt viidi ära 70 tonni prügi. Need, kes töötasid majutusosakonnas, nägid palju vaeva, et leida majutuskohti 15000 konvendist osavõtjale. Ühtäkki aga saime rabava teadaande.

19. augustil, kõigest viis päeva enne meie konvendi algust, arreteeriti Jalta lähistel tollane Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov, kes seal puhkas. Luba konvendi pidamiseks tühistati. Õed ja vennad hakkasid helistama konvendi büroosse ning küsima, kas nad peaksid tühistama oma bussi- ja rongibroneeringud. Vastutavad vennad palvetasid tuliselt. Seejärel vastasid nad: „Ärge tühistage. Tulge kõigest hoolimata.”

Jätkasime ettevalmistuste tegemist ja Jehoova poole palvetamist. Transpordiosakond võttis vastu kõikjalt Nõukogude Liidust saabuvaid õdesid ja vendi ning juhatas nad majutuskohtadesse. Igal hommikul läksid konvendikomitee vennad linnaametnikega kohtuma. Paraku naasid nad igal õhtul ilma heade uudisteta.

Neljapäeval, 22. augustil, kaks päeva enne plaanitud konventi, naasid konvendikomitee vennad hea uudisega: neile anti luba konvent korraldada. Avalaulu ja alguspalve ajal valdas meid kõiki tohutu rõõm. Pärast laupäevase konvendiprogrammi lõppu jäime veel pikalt juttu puhuma ja vanu sõprussidemeid uuendama. Siin olid koos kristlased, kelle usk oli ka kõige raskemates katsumustes vastu pidanud.

Sellest konvendist on möödas 22 aastat. Pärast seda on Jehoova tunnistajate tegevus Ukrainas jõudsalt hoogustunud. Kõikjale on ehitatud kuningriigisaale ja kuulutajate arv on kasvanud 25 000-lt 1991. aastal enam kui 150 000-ni.

Elame perega siiani samas majas Džankoi linnas, kus on nüüd 40 000 elanikku. Kui me Siberist 1968. aastal siia kolisime, oli linnas kõigest mõni tunnistajate pere, nüüd on aga siin kuus kogudust.

Samuti mu pere on kasvanud. Mul on siiralt hea meel, et me kõik — neli põlvkonda — teenime ustavalt Jehoovat.