Elu piibliaegadel. Kalamees

„Galilea mere ääres kõndides nägi ta [Jeesus] kaht venda, Siimonit, keda hüütakse Peetruseks, ja tema venda Andreast, võrku merre heitmas, sest nad olid kalurid. Ja ta ütles neile: „Tulge minu järel ja ma teen teist inimestepüüdjad.”” (MATTEUSE 4:18, 19)

KALU, kalapüüki ja kalamehi on evangeeliumides sageli mainitud. Jeesus rääkis mitmes oma tähendamissõnas kalapüügist. See on ka täiesti arusaadav, õpetas ta ju suure osa ajast kas Galilea mere lähedal või suisa selle kaldal (Matteuse 4:13; 13:1, 2; Markuse 3:7, 8). See maaliline mageveejärv on ligikaudu 21 kilomeetrit pikk ja 11 kilomeetrit lai. Kaluriametit pidasid tõenäoliselt koguni seitse Jeesuse apostlit — Peetrus, Andreas, Jaakobus, Johannes, Filippus, Toomas ja Naatanael (Johannese 21:2, 3).

Milline oli kaluri elu Jeesuse päevil? Kutsume sind tolleaegse kalameheametiga lähemat tutvust tegema. See annab sulle apostlite elust selgema pildi ning aitab Jeesuse tegusid ja tähendamissõnu paremini mõista. Alustuseks vaadakem, kuidas oli töötada Galilea merel.

„Meri muutus väga rahutuks”

Galilea meri asetseb riftiorus ning selle veetase on umbes 210 meetrit alla merepinna. Järve kaldaid palistavad kaljused  mäenõlvad ning põhja pool sirutab end taevasse Hermoni mägi. Talviti võivad kõledad tuuleiilid tekitada järve pinnal järsku, korrapäratut lainetust. Suvel aga katab järve kuuma õhu vaip ning järvelolijaid võivad ootamatult tabada ümbritsevatelt mägedelt alla sööstvad raevukad tormid. Niisuguse tormi kätte sattusid ka Jeesus ja ta jüngrid (Matteuse 8:23—27).

Puidust kaluripaat oli umbkaudu kaheksa meetrit pikk ja kaks meetrit lai. Paljud paadid olid mastiga ja neil oli ahtriteki all kajutitaoline varjualune (Markuse 4:35—41). Need aeglased, kuid toekad alused suutsid taluda tugevat survet, kui lõõtsuvad tuuled tõukasid purje ja masti ühes suunas ning raske võrk kiskus paati teises suunas.

Paati juhiti aerudega, mis olid kinnitatud aluse mõlemasse külge. Ühes meeskonnas võis olla kuus või enam kalurit (Markuse 1:20). Paadis oleva varustuse hulka kuulusid arvatavasti linane puri (1), köis (2), aerud (3), kiviankur (4), kuivad soojad riided (5), proviant (Markuse 8:14) (6), korvid (7), padi (Markuse 4:38) (8) ja võrk (9). Paadis võisid olla ka tagavarakogus võrgukäbasid (10) ja võrguraskusi (11) ning remondiriistad (12) ja tõrvikud (13).

Nad said „suure hulga kalu”

Nagu esimesel sajandil, nii on ka tänapäeval Galilea mere kõige saagirikkamad kalastuskohad seda veekogu toitvate arvukate allikate ja jõesuudmete ümbruses. Põhjus on selles, et sealtkaudu järvevette tulev taimne aine meelitab kalu ligi. Jeesuse-aegsed kalamehed olid saagijahil tihti öösel, töötades tõrvikuvalgel. Kord kalastasid mõned Jeesuse jüngrid öö läbi, aga ei saanud midagi. Järgmisel päeval, kui nad Jeesuse juhatuse järgi võrgud taas vette lasid, said nad aga nii palju kala, et nende paadid oleksid äärepealt uppunud (Luuka 5:6, 7).

Mõnikord kalastati sügavas vees. Kaks paatkonda tegid püügialal koostööd. Meeskonnad hoidsid teine teisest noodaotsast ning aerutasid jõuliselt eri suunas, lastes noota järk-järgult vette. Kumbki paat tegi poolkaare ning kui nad kokku said, siis püünis sulgus. Seejärel haarasid kalamehed nooda nurkades olevatest köitest ja hiivasid kalasaagi paati. Noot võis olla rohkem kui 30 meetri pikkune ning kahe ja poole meetri kõrgune — piisavalt suur, et püüda kinni terve kalaparv. Võrgukäbad hoidsid nooda ülaserva vee peal ning võrgu allääres olevad võrguraskused  hoidsid noota vee all seinana sirgu. Ühe kalastusretke jooksul lasid kalurid noota sisse ja tõmbasid loomust välja palju kordi, rassides nõnda pikki tunde.

Madalamas vees kasutas kalapaadi meeskond teistsugust püügivõtet. Kalurid sõitsid paadiga rannalt järvele, hoides kinni nooda ühest servast, ning sõudsid ringiga rannale tagasi. Nii püüdsid nad kalad noota lõksu. Rannal olevad mehed vinnasid võrgu maale, tühjendasid selle rannale ja sorteerisid seal kalad. Head kalad pandi nõudesse. Osa neist müüdi värskelt kohalikes asulates. Enamik kalu aga kuivatati ja soolati või marineeriti, säilitati savist amforates ja veeti müügiks Jeruusalemma või välismaale. Ilma soomuste ja uimedeta veeasukaid, näiteks angerjaid, peeti ebapuhtaks ja need visati minema (3. Moosese 11:9—12). Jeesus viitas eelkirjeldatud kalastusmeetodile, kui ta võrdles taeva kuningriiki noodaga ning häid ja halbu inimesi vastavalt heade ja kõlbmatute kaladega (Matteuse 13:47—50).

Üksik kalamees võis püüda kala nööri abil, mille otsas oli pronksist konks söödaga. Ta võis kasutada ka väikest viskevõrku. Selleks kahlas ta vette, hoidis võrku ühel käsivarrel ning viskas siis selle kaarega vette. Võrk avanes kuplikujuliselt, langes veepinnale ja vajus põhja. Kalamees tõmbas selle nööripidi veest välja ning hea õnne korral oli võrgus paar kala.

Võrkudega tuli hoolikalt ümber käia, kuna need olid kallid ja nende hooldamine nõudis palju tööd. Pärast igat kalastusretke oli vaja võrgud parandada, pesta ja kuivatada ning sellele tööle kulus suur osa kalamehe ajast (Luuka 5:2). Näiteks Jaakobus ja tema vend Johannes, kellest hiljem said apostlid, istusid parajasti paadis ja parandasid võrke, kui Jeesus neid enda järelkäijaiks kutsus (Markuse 1:19).

Üks arvukas kalaliik, mida esimese sajandi kalamehed hindasid ja püüdsid, oli tilaapia. See kala oli tavapärane suupoolis enamiku galilealaste toidulaual. Tõenäoliselt sõi Jeesuski seda maitsvat kala ning võib-olla olid need kaks kala, millega Jeesus ime läbi tuhandeid inimesi toitis, just nimelt kuivatatud ja soolatud tilaapiad (Matteuse 14:16, 17; Luuka 24:41—43). Üks tilaapiale omane joon on see, et ta kannab oma poegi suus. Kui tal parajasti poegi ei ole, võib ta kanda suus ka väikest kivikest või ehk isegi veekogu põhjast leitud läikivat münti (Matteuse 17:27).

Esimese sajandi kalamehed olid kannatlikud, töökad ja valmis väärt eesmärgi nimel raskusi trotsima. Neil, kes võtsid vastu Jeesuse kutse liituda temaga jüngrite tegemise töös, oli vaja samu omadusi, et olla edukad „inimestepüüdjad” (Matteuse 28:19, 20).

[Pilt lk 19]

(Vt trükitud väljaannet.)