KAS sa oled kunagi tundnud midagi niisugust nagu Will või Rachel? Nad mõlemad tahavad teineteisega suhelda, aga sellest ei tule tihtipeale midagi välja. Miks?

Mehed ja naised suhtlevad eri moodi, samuti on neil erinevad vajadused. Naised üldiselt ihkavad rääkida oma tunnetest avameelselt ja sageli, paljud mehed aga soovivad rahu säilitamise nimel probleemid kiiresti lahendada ja teravaid teemasid vältida. Kuidas siis nendest suhtlemiserinevustest üle saada? Abiks on see, kui oled kaasa vastu lugupidav.

Lugupidamine tähendab seda, et hindad teist inimest ja püüad tema tundeid mõista. Võib-olla õpetati sind juba lapsena austama inimesi, kellel on sinust rohkem autoriteeti või kogemusi. Oma abikaasaga tunned sa end aga suhteliselt võrdsena ja seepärast võib talle austuse osutamine raske olla. „Teadsin, et Phil kuulaks kõiki teisi kannatlikult ja mõistvalt,” ütleb Linda, kes on olnud abielus kaheksa aastat. „Tahtsin, et ta oleks minuga sama empaatiline.” Tõenäoliselt kuulad sa kannatlikult oma sõpru ja isegi võõraid ning räägid nendega lugupidavalt. Ent kas oled sama hooliv ka oma kaasa suhtes?

Lugupidamatus tekitab kodus pingeid ning viib teravate konfliktideni. Üks tark valitseja ütles: „Parem kuiv paluke rahus kui kojatäis ohvriliha riiuga!” (Õpetussõnad 17:1). Piibel käsib mehel kohelda oma naist austusega (1. Peetruse 3:7). Ka naisel „peaks olema sügav lugupidamine oma mehe vastu” (Efeslastele 5:33).

 Kuidas aga suhelda lugupidavalt? Piiblis on selle kohta praktilisi nõuandeid.

Raskus.

Paljudele inimestele meeldib rohkem rääkida kui kuulata. Kas ka sulle? Ent Piibel ütleb, et see, kes „vastab enne ära kuulamist”, on rumal (Õpetussõnad 18:13). Seega kuula, enne kui midagi ütled. „Mulle meeldiks, kui mu mees ei püüaks mu probleeme kohe lahendama hakata,” ütleb Kara, kes on olnud abielus 26 aastat. „Ta ei pea minuga isegi nõustuma ega probleemi tagamaid uurima. Ma lihtsalt soovin, et ta mind ära kuulaks ja teaks, mida ma tunnen.”

Samas on ka mehi ja naisi, kel on raske oma tunnetest rääkida ning kellele ei meeldi, kui kaasa nende hinges urgitseb. Lorrie, kes pole kuigi pikalt abielus olnud, on leidnud, et tema mehel võtab kaua aega, enne kui ta oma tunnetest rääkima hakkab. „Pean olema kannatlik ja ootama, et ta end avaks,” sõnab ta.

Lahendus.

Kui teil tuleb rääkida millestki, mis võib tekitada lahkmeelt, võtke asi jutuks siis, kui olete mõlemad rahulikud ja puhanud. Mida aga teha, kui abikaasa on vähese jutuga? Tea, et „nõu on mehe südames nagu sügav vesi, aga arukas mees oskab seda ammutada” (Õpetussõnad 20:5). Kui ammutada kaevust vett liiga suure hooga, loksub vesi ämbrist välja ja sa ei pruugi kuigi palju vett kätte saada. Sama lugu on suhtlemisega: kui käid abikaasale liiga jõuliselt peale, et ta räägiks oma mõtetest ja tunnetest, võib ta hoopis kaitsepositsiooni võtta ning katse teda jutukusele meelitada ebaõnnestub. Seepärast esita küsimusi taktitundeliselt ja lugupidavalt ning ole kannatlik, kui ta ei ava end nii kiiresti, kui sa sooviksid.

Kui aga abikaasa räägib, ole „nobe kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastuma” (Jaakobuse 1:19). Hea kuulaja ei kuula üksnes kõrvadega, vaid ka südamega. Kui su kaasa räägib, püüa mõista tema tundeid. Ta tajub, kas kuulad teda lugupidamisega või mitte.

Me võime Jeesuselt õppida, kuidas kuulata. Näiteks kord, kui üks haige mees Jeesuselt abi otsis, ei lahendanud Jeesus tema probleemi otsekohe. Esiteks kuulas ta mehe ära ja elas kaasa tema tunnetele. Alles seejärel tegi ta haige terveks (Markuse 1:40–42). Käitu samamoodi oma abikaasaga, kui ta räägib. Pea meeles, et tõenäoliselt ootab ta siirast empaatiat, mitte kiirlahendust. Niisiis kuula tähelepanelikult. Ela tema tunnetele kaasa. Ja alles siis vaata, kas saaksid midagi ette võtta. Nõnda näitad abikaasale, et austad teda.

Raskus.

„Situatsioonikomöödiad jätavad mulje, justkui oleks abikaasast halvasti rääkimine, tema solvamine ja sarkastiliste repliikide pildumine normaalne,” märgib Linda, keda varem tsiteeriti. Mõned inimesed on kasvanud üles kodus, kus üksteist pidevalt sõnadega haavati. Hiljem, kui nad oma pere loovad, tunnevad nad, et vanemate suhtlemisviis on neile külge hakanud. Ivy, kes elab Kanadas, ütleb: „Kasvasin üles kodus, kus sarkasm, karjumine ja sõimamine olid igapäevaseks nähtuseks.”

Lahendus.

Kui sa räägid oma abikaasast, maini seda, mis on „hea teiste ülesehitamiseks vastavalt vajadusele, et see tooks kuulajatele kasu” (Efeslastele 4:29). Räägi oma kaasast nii, et teised temast lugu peaksid.

 Isegi siis, kui olete vaid kahekesi, ära ole sarkastiline ega tee halvustavaid märkusi. Muistses Iisraelis juhtus kord, et Miikal, kuningas Taaveti naine, vihastas oma mehe peale. Ta oli sarkastiline ning ütles mehele, et see käitus nagu arulage. Tema sõnad ei solvanud mitte ainult Taavetit, vaid pahandasid ka Jumalat (2. Saamueli 6:20–23). Mida sellest õppida? Abikaasaga rääkides vali sõnu hoolega (Koloslastele 4:6). Phil, kes on olnud abielus kaheksa aastat, möönab, et temal ja ta naisel on veel praegugi erimeelsusi. Ta on pannud tähele, et mõnikord teevad tema sõnad asja üksnes hullemaks. „Mõistan nüüd, et sõnasõja võitmine on tegelikult kaotus. Palju targem ja ka rahuldustpakkuvam on teha midagi, mis suhet tugevdaks.”

Piibli aegadel soovis üks eakas lesk, et tema miniad leiaksid endale „varjupaiga kumbki oma mehe kojas” (Rutt 1:9). Kui mees ja naine austavad teineteist, võib kodu tõepoolest varjupaik olla.

Raskus.

Mõned äsjaabiellunud on arvanud, et olemaks „üks liha”, peavad mees ja naine olema kõiges ühel arvamusel ja isiksustena täiesti ühesugused (Matteuse 19:5). Üsna pea saab neile aga selgeks, et see on võimatu. Erimeelsustest omakorda saavad tihti alguse tülid. Linda ütleb: „Üks meie suuremaid erinevusi on see, et Phil muretseb vähem kui mina. Vahel, kui mina millegi pärast südant valutan, on tema nagu rahu ise. See aga ajab mind vihale, sest mulle tundub, et asi ei lähe talle üldse nii palju korda kui minule.”

Lahendus.

Võtke üksteist sellisena, nagu te olete, ja tunnustage seda, et abikaasal on õigus olla teistsugune. Mõtle sellele, et ka silmad töötavad teistmoodi kui kõrvad, ometi teevad need meeleelundid omavahel koostööd, nii et sul on võimalik näiteks turvaliselt üle sõidutee minna. Adrienne, kes on olnud abielus peaaegu kolmkümmend aastat, ütleb: „Nii kaua, kui meie seisukohad ei lähe vastuollu Jumala Sõnaga, jätame üksteisele õiguse oma arvamusele. Me oleme abikaasad, mitte kloonid.”

Kui su abikaasal on teistsugune arvamus kui sinul või kui ta reageerib mõnes olukorras teisiti kui sina, ära keskendu vaid oma huvidele. Mõtle ka abikaasa tunnetele (Filiplastele 2:4). Adrienne’i abikaasa Kyle möönab: „Ma ei mõista alati oma naise arvamust ega nõustu sellega. Aga ma tuletan endale meelde, et armastan teda palju rohkem kui oma arvamust. Kui tema on õnnelik, olen ka mina õnnelik.”

Lugupidamine on üks õnneliku ja kestva abielu võtmeid. „Lugupidamine abikaasa vastu tagab rahulolu ja turvatunde,” ütleb Linda. „See on asi, mille nimel tasub vaeva näha.”