Kiri Madagaskarilt

See kõlas kui kaunis muusika

MEID mehega ootas ees uus misjonipõld – Madagaskar. Jätsime hüvasti oma pere ja sõpradega, pühkisime silmist pisarad ja püüdsime kartustest üle olla. Olime kindlad, et kui Jehoova meid kuhugi saadab, siis ta ka hoolitseb seal meie eest.

Vaevalt läheb meil kunagi meelest esimene koguduse koosolek Madagaskaril. Vend, kes „Vahitorni”-uurimist läbi viis, juhatas otsekui sümfooniaorkestrit. Kuna meie malagassi keele oskus oli vägagi piiratud, kõlas see meie kõrvus nagu kaunis muusika. Kulus omajagu aega, enne kui räägitavat mõistma hakkasime.

Esimene kord, mil sain koosolekul aru lisaküsimusest, mida polnud lõigu all kirjas, tuli mul vastus kohe üle huulte. Need, kes istusid minu lähedal, kuulsid seda, ning ma püüdsin käega naeruturtsatust summutada. Tundsin piinlikkust, kuid ühtaegu ka rõõmu, et olin ometi millestki aru saanud!

Kui varem olid teised minust teenistuses eeskuju võtnud, siis nüüd tundsin, et hoopis mina vajan teiste abi. Vennad ja õed õpetasid mulle kannatlikult, kuidas end kuulutamas olles arusaadavalt väljendada, ning näitasid, mida pean ütlema ja milliseid piiblitekste ette lugema.

Mäletan kuulutustööpäeva, mil üks laps hõikas: „Vazaha! Vazaha!” See tähendab malagassi keeles „välismaalane”. Lisasime sammu, et teised lapsed temaga ei ühineks. Siis aga pahandas üks poiss selle lapsega, kes mind välismaalaseks kutsus. „Ta ei ole välismaalane, ta räägib meie keelt,” ütles ta. Kohalik õde, kes oli koos minuga, pidi mulle laste juttu tõlkima, sest nad rääkisid minu jaoks liiga kiiresti. Siiski tundsin tõelist rahulolu. Lõpuks ometi hakkasin Madagaskaril kodunema.

Vahel, kui tundsin end üksikuna, puges kellegi väike käsi mulle pihku, ja alla vaadates nägin särasilmset last, kes oli nii õnnelik  mind nähes, hoolimata minu kehvast suhtlemisoskusest. Jah, koguduse lapsed on tõepoolest kingitus Jehoovalt. Üks noor õde, Hasina, on saanud minu isiklikuks tõlgiks. Kui keegi teine ei saa minu jutust aru, paistab tema ometi saavat. Ta tuleb mulle tihti appi, kui püüan kellegagi koguduses suhelda, ning selgitab, mida ma tegelikult öelda tahan.

Meie kogudus jagati peagi kaheks. See tähendas, et mõned piibliõpilased, kes jäid teise koguduse territooriumile, tuli kellelegi üle anda. Seepärast palus üks õde mul hakata üht oma piibliõpilast õpetama. Tundsin end ebakindlalt ja ütlesin, et ma pole selleks veel valmis. Tema aga ei andnud alla. Ta kinnitas mulle, et Jehoova abiga saan hakkama. Vaadates mulle sõbralikult otsa, püüdis ta öelda võimalikult lihtsate sõnadega, et varsti suudan ma kindlasti õpetada teisi nii hästi, kui seda teha tahaksin. Need sõnad andsid mulle tiivad!

Sellest ajast peale on see piibliõpilane kenasti edusamme teinud. Kord väljas olles kuulsin, et ta hüüab mind. Naine oli koos oma elukaaslasega teel abielu registreerima. Ka tema mees oli hakanud Piiblit uurima ning mõlemad olid seadnud endale vaimseid eesmärke, sealhulgas ristimise. Kõik see tõi mulle suurt rõõmu, kuigi ma teadsin, et mitte meie pole need, kes inimesi Jehoova ligi toovad, vaid Jehoova teeb seda ise.

Oleme oma uuel misjonipõllul nii mõndagi õppinud. Ehkki tunneme oma pereliikmetest ja vanadest sõpradest puudust, on meil siiski tunne, nagu oleksime tükikese neist endaga kaasa toonud. Räägime neist sageli siinsetele vendadele ja õdedele, kes on hakanud isegi küsima, kuidas neil läheb. Ootame igatsusega aega, mil meie pereliikmed ja uus pere Madagaskaril ükskord ka omavahel tutvuksid.

Malagassi keel kõlab mulle veelgi nagu muusika. Nüüd aga juba mõistan selle sõnu. Loodan väga, et ühel päeval suudan ka ise selles orkestris harmooniliselt musitseerida, selle asemel et vaid aeg-ajalt järsult törtsatada nagu trompet. Jeesus ütles: „Ärge olge kunagi mures homse päeva pärast, sest homsel päeval on omad mured” (Matteuse 6:34). Seega püüame õppida ühe „noodi” ehk sõna korraga ning häälestada oma kõrvad, mõistuse ja südame nii, et saaksime teha siin Madagaskaril oma kannatlike ja armastavate vendade-õdedega õlg õla kõrval koostööd.

[Pilt lk 25]

Hasinaga kuulutamas