Elu Piibli aegadel. Raha
Elu Piibli aegadel. Raha
„Ta istus maha sinna, kust varalaekad näha olid, ning asus silmitsema, kuidas rahvas raha varalaegastesse paneb; ja paljud rikkad panid palju münte. Siis tuli üks vaene lesknaine ja pani kaks väikest münti, mis on väga väikse väärtusega.” (MARKUSE 12:41, 42)
PIIBLIS mainitakse raha sageli. Näiteks evangeeliume lugedes näeme, et Jeesus õpetas eri väärtusega müntide kaudu olulisi põhimõtteid. Kord andis ta õppetunni, rääkides lese annetatud „kahest väikesest mündist”, millest on juttu ülaltoodud tsitaadis. Ühel teisel korral viitas ta mündile nimetusega denaar, et näidata, kuidas valitsusvõimudesse tuleks suhtuda (Matteuse 22:17–21). *
Miks leiutati raha? Kuidas seda Piibli aegadel valmistati? Milleks seda vaja läks? Mida õpetab Piibel rahasse suhtumise kohta?
Vahetuskaubandusest väärismetallideni
Enne raha leiutamist käis kauplemine vahetuskaubanduse põhimõttel. Kaupu ja teenuseid vahetati millegi võrdväärse vastu. Ent see võis olla üsna ebamugav. Et asi toimiks, pidi kumbki pool soovima seda, mida teisel oli pakkuda. Lisaks oli paljusid kaupu tülikas endaga kaasa võtta, näiteks viljakotte või loomi, kelle eest pidi ka hoolitsema.
Lõpuks said kaupmehed aru, et ostu-müügitehinguteks on vaja sobivamat maksevahendit. Lahenduseks võeti kasutusele väärismetallid, nagu kuld, hõbe ja vask. Alloleval pildil näed meest maksmas kaupade või teenuste eest väärismetallist ehete ja kangidega. Enne tehingut kaaluti neid metalle hoolikalt tundlikel kaaludel. Näiteks kui Aabraham ostis oma kalli naise Saara matmiseks hauakoopaga maatüki, vaagis ta nõutava hulga hõbedat (1. Moosese 23:14–16).
3. Moosese 19:36; Õpetussõnad 11:1). Tänapäeval oleks neil, kes tegelevad millegi müügiga, hea meeles pidada, et Jehoova suhtumine ahnusesse ja ebaaususesse pole muutunud (Malakia 3:6; 1. Korintlastele 6:9, 10).
Tol ajal, kui Jehoova andis Iisraelile kirjaliku Seaduse, kasutasid ahned kaupmehed ostjate petmiseks vigaseid kaale ja ebatäpseid kaaluvihte. Ebaausus on Jumala silmis jäle, seepärast ütles ta iisraellastest kaupmeestele: „Teil olgu õiged vaekausid, õiged vihid” (Kuidas vanasti münte valmistati
Esimesed mündid vermiti arvatavasti Lüüdias (nüüdisaja Türgis) enne aastat 700 e.m.a. Peagi alustasid metallitöölised maailma eri paigus müntide masstootmist ja need võeti käibele ka kõigis neis riikides, mida on mainitud Piiblis.
Mismoodi münte valmistati? Tööline võttis sulametalli sulatusahjust välja (1) ja valas selle õõnsatesse valuvormidesse, et valmistada kettad ehk toorikud (2). Seejärel asetas ta tooriku metallstantside vahele, millele olid graveeritud pildid või sümbolid (3). Haamrilöögiga saadi kujutis toorikule (4). Kiire tegutsemise tõttu ei pruukinud kujutis sattuda alati just mündi keskele. Töölistel tuli mündid sorteerida ja kaaluda, et kontrollida, kas nende väärtus on ühesugune, ning vajaduse korral üleliigne osa ära lõigata (5).
Rahavahetajad, maksukogujad ja pankurid
Meie ajaarvamise esimesel sajandil leidus Palestiinas eri maade münte. Näiteks tõid võõramaa münte endaga kaasa need, kes Jeruusalemma templisse tulid. Templimaksu aga võeti vastu ainult teatud müntides. Rahavahetajad lõid oma äri püsti otse templisse ja sageli nõudsid nad võõramaa müntide vahetamise eest üüratult kõrget tasu. Jeesus mõistis need ahnurid hukka. Miks? Sest nad tegid Jehoova koja „kaubakojaks” ja „röövlikoopaks” (Johannese 2:13–16; Matteuse 21:12, 13).
Palestiina elanikud pidid ka maksma Matteuse 22:17). Lisaks kehtis teemaks ja tollimaks. Palestiinas oli valitsuse maksukogujatel petiste maine ning rahvas põlgas neid (Markuse 2:16). Maksukogujad ajasid endale suuri rikkusi kokku, nöörides maksumaksjaid kõrgete maksudega ja jättes osa raha endale. Kuid mõni maksukoguja, näiteks Sakkeus, võttis kuulda Jeesuse sõnumit ja loobus sellisest ebaausast teguviisist (Luuka 19:1–10). Ka tänapäeval tuleb igaühel, kes soovib Kristust järgida, olla aus kõiges, sealhulgas äriasjades (Heebrealastele 13:18).
mitmesuguseid sekulaarseid makse. Üheks selliseks oli näiteks „pearahamaks”, mille kohta Jeesuse vastased talle küsimuse esitasid (Rahaga tegelesid ka pankurid. Nad vahetasid välisraha, andsid laenu ja maksid panka investeerinutele või hoiustanutele intresse. Jeesus viitas pankuritele oma piltlikus näites orjadest, kellest igaüks sai äritegemiseks erineva rahasumma (Matteuse 25:26, 27).
Õige suhtumine rahasse
Enamikus tänapäeva riikides tuleb vajaminevate asjade ostmiseks raha teenida. Sajandeid tagasi inspireeris Jumal kuningas Saalomoni panema kirja sõnad, mis on siiani tõesed: „Raha on kaitseks” (UM). Saalomon aga lisas, et tarkusest on rohkem kasu kui rahast, sest „tarkus hoiab elus selle omaniku” (Koguja 7:12). Sellise tarkuse leiab Piiblist.
Jeesus aitas oma järelkäijatel omandada rahasse tasakaalukat suhtumist, lausudes: „Isegi kui inimesel on kõike külluses, ei taga talle elu see, mis tal on” (Luuka 12:15). Nii nagu Jeesuse jüngrid esimesel sajandil, oleme ka meie targad, kui oleme rahaasjades vastutustundlikud ja ausad ega hakka raha armastama (1. Timoteosele 6:9, 10).
[Allmärkus]
^ Vaata kasti „Fakte müntide kohta”, lk 26.
[Kast/pildid lk 26]
Fakte müntide kohta
● Üks väiksemaid esimese sajandi Palestiinas käibel olnud münte oli vasklepton. Tööline teenis kaks leptonit välja juba veerand tunniga. Kaks leptonit oli see summa, mille lesknaine templi varalaekasse pani (Markuse 12:42).
● Hõbedrahm oli Kreeka münt, mille teenimiseks tuli peaaegu terve päev töötada (Luuka 15:8, 9). Kõik juudi mehed pidid iga aasta tasuma kaks drahmi templimaksuks (Matteuse 17:24).
● Hõbedenaar oli Rooma münt, millel oli keisri kujutis. Seega sobis see hästi lõivu maksmiseks, mida nõuti täiskasvanud juudi meestelt Rooma võimu ajal (Roomlastele 13:7). Töölised said 12-tunnise tööpäeva eest ühe denaari (Matteuse 20:2–14).
● Puhas hõbeseekel oli Tüürose linnas vermitud münt, mis oli Palestiinas käibel Jeesuse ajal. „Kolmkümmend hõbetükki”, mis peapreestrid maksid Juudas Iskariotile Jeesuse äraandmise eest, võisid olla Tüürose seeklid (Matteuse 26:14–16).
Mündid oma tegelikus suuruses