Kiri Mehhikost

„Kas Jehoova armastab ka meid indiaanlasi?”

MELESIO, kes on tepehuani indiaanlane, käis aeg-ajalt mägedest linnas tööd otsimas. Siis oli tal tavaks tulla ka kristlikele koosolekutele ja võtta koju kaasa Piiblil põhinevat kirjandust, et jagada seda oma kodukandi inimestele. Melesio lausa anus, et keegi nende külla Piiblit õpetama tuleks.

Tepehuani indiaanlased elavad väga isoleeritult Mehhiko keskosas kõrgel Lääne-Sierra Madre mägedes ja lähim Jehoova tunnistajate kogudus asub nende juurest umbes 240 kilomeetri kaugusel. Mõned meie hulgast otsustasidki võtta ette retke nende indiaanlaste kodukohta.

Asusime Durango linnast teele pikapiga, kaasas telgid, magamiskotid ning kolme päeva proviant ja kütusevaru. Alustasime teekonda kell neli hommikul. Sõitsime kaheksa tundi mööda tolmuseid teid ülesmäge, kuni tee otsa lõppes. Sellest kohast algaski tepehuanede territoorium. Meie ees haigutas sügav kuristik, teisel pool kuristikku kõrgus aga järjekordne mägi.

Jätsime auto ühte ranchito’sse ehk eraldatud külakesse ning järgmised neli tundi rühkisime, varustus seljas, jalgsi edasi. Jõudnud kuristiku põhja, jäime laagrisse. Kogusime puid ja tegime üles lõkke. Magasime kolmetunniste vahetustega, et lõket põlemas hoida ja nõnda metsloomi eemale peletada.

Varahommikul alustasime mäkketõusu. Jalgradu oli palju ja nii sattusime mitu korda valele teele. Tänu sellele, et üks meie seast oskas pisut tepehuani keelt, saime ka teel asuvate majade juures kohalikele indiaanlastele veidi Piibli sõnumist rääkida. Kuulsime, et meie sihtkohas Los Arenaleses elab inimesi, kes nimetavad end Jehoova tunnistajateks ning peavad usukoosolekuid. Seda oli üllatav ja ühtlasi ka rõõmustav kuulda.

Jalad rakkus, jõudsime viimaks Los Arenalesesse. Indiaanlaste elamud, mis olid valmistatud päikese käes kuivatatud tellistest, katuseks papp, asusid mööda küla hajali. Külas  polnud ei kooli ega elektrit. Äralõigatuna kogu ülejäänud maailmast, elavad sealsed indiaanlased äärmises vaesuses. Peale maisitortiljade neil suurt midagi süüa pole. Leidsime üles ka Melesio, kõhnukese noore mehe, kes meie saabumise üle ülirõõmus oli. Melesio kutsus meid oma lihtsasse elamisse ja jutustas, kuidas ta oli iga päev palvetanud, et Jehoova saadaks oma tunnistajad tema perele ja teistele külaelanikele Piiblit õpetama. Ta tundis, et ei oska ise kõigile nende küsimustele vastata.

Tepehuaned tegelevad šamanismiga. Kotkasuled ja luud on neile amuletiks, nad kummardavad loodusjõude ning elavad hirmus šamaanide ees, kes neid ära kasutavad. Melesio ütles, et kui ta linnas käies teada sai, et Jehoova on tõeline Jumal, põletas ta ära kõik oma kultusesemed. Kogukonnas arvati, et nüüd karistavad jumalad teda surmaga. Kui aga midagi ei juhtunud, mõistsid külaelanikud, et Jehoova on võimsam kui nende jumalad. Tänu sellele hakkasid nad käima piiblitunnis, mida Melesio oma perele meie kirjanduse alusel korraldas.

„Ütlesin, et kõigepealt tuleb neil ära põletada kõik oma amuletid ja ebajumalakujud,” sõnas Melesio. Paljud said üle ebausuga seotud kartustest ning koosolekul hakkas käima üle 80 inimese. Olime kuuldust hämmastunud ning otsustasime juba samal pärastlõunal koosolekut pidada. Nii läksid mõned hobustel sõna viima neile, kes korrapäraselt Melesio juures piiblitunnis käivad. Kuigi oli kesknädal ja aega nii lühikese etteteatamise tõttu vähe, tuli kas jalgsi või eesli seljas kohale 25 inimest.

Vastasime Piibli abil kohaletulnute küsimustele ning Melesio oli meile tõlgiks. „Kas Jehoova armastab ka meid indiaanlasi?” esitati meile küsimus. „Kas ta kuulab tepehuanikeelseid palveid?” „Kas Jehoova kaitseb meid Harmagedooni ajal, kui me elame linnadest nii kaugel?” Meil oli hea meel neile Piibli abil kinnitada, et Jehoova hoolib alandlikest inimestest, ükskõik mis keelt nad ka ei räägiks või millises maakera nurgas ka ei elaks. Nad palusid, et saadaksime kellegi neile lisaõpetust andma.

Pärast koosolekut jagasime uute sõpradega oma toidupoolist. Pimedus oli saabunud ja kõrgel mägedes läks külmaks. Seetõttu olime väga tänulikud, kui meile pakuti ööbimiseks üht pooleliolevat ruumi. Järgmisel hommikul juhatasid külaelanikud meid lühemat teed pidi tagasi auto juurde. Durangosse jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud.

Milline rõõm oli tutvuda nende siiraste inimestega, kel pole küll oma emakeeles Piiblil põhinevat kirjandust, kuid kes soovivad tõelist Jumalat tundma õppida ja teenida! Pärast meie külaskäiku on veel kuus Jehoova tunnistajat nende juures käinud, viibides Los Arenaleses kolm nädalat. Nad õpetasid 45 inimest, kes Jehoovat siiralt teenida tahavad. Kõik need huvilised käivad ka regulaarselt koosolekutel.

Ja mis veel – Los Arenalese ainsas väikeses poes ei müüda enam sigarette. Paljud inimesed on hakanud Piiblit uurima ja seetõttu suitsetamisest loobunud. Samuti on nad oma abielu seaduslikult registreerinud.

[Pilt lk 24]

Melesio oma naise, nelja tütre ja ämmaga

[Pildid lk 25]

Piibliuurimine ja koosolek Los Arenaleses

[Pildi allikaviide lk 25]

Servicio Postal Mexicano, Correos de Mexico