Jäljenda nende usku

Ta õppis andestamist oma Isandalt

PEETRUSEL ei läinud iialgi meelest see kohutav hetk, mil nende pilgud kohtusid. Kas ta nägi Jeesuse silmis mõningast pettumust või etteheidet? Me ei saa midagi kindlat väita. Inspireeritud jutustuses öeldakse vaid, et „Issand pöördus ja vaatas Peetruse poole” (Luuka 22:61). Ent Peetrus adus juba sellest ainsast pilgust, kui rängalt ta oli eksinud. Ta mõistis, et oli teinud just seda, mida Jeesus oli ennustanud, just seda, mille puhul ta oli veendunult öelnud, et ta ei tee seda eluilmaski – ta oli salanud oma armastatud Isanda. See oli üks Peetruse elu madalseise, tõenäoliselt üks halvimaid hetki ühel tema jaoks halvimal päeval.

Kõik polnud aga veel kadunud. Kuna Peetrusel oli tugev usk, oli tal võimalik oma eksimustest üle saada ja õppida Jeesuselt midagi üliolulist seoses andestamisega. Seda on vaja õppida meil kõigil. Seepärast vaadelgem nüüd, kuidas Peetrus seda läbi raskuste tegi.

Mees, kel oli palju õppida

Umbes kuus kuud varem tuli Peetrus oma kodulinnas Kapernaumas Jeesuse juurde ja küsis: „Issand, mitu korda ma pean oma vennale andestama, kui ta minu vastu pattu teeb? Kas kuni seitse korda?” Ilmselt oli Peetrus enda arvates suuremeelne. Õpetasid ju tolle aja usujuhid, et andestada tuleb kõigest kolm korda! Jeesus vastas: „Mitte kuni seitse korda, vaid kuni seitsekümmend seitse korda.” (Matteuse 18:21, 22.)

Kas Jeesus soovitas Peetrusel pidada täpset arvestust patustaja tegude kohta? Ei. Öeldes, et 7 korra asemel tuleks andestada 77 korda, mõtles Jeesus pigem seda, et me ei peaks andestamisele mingeid piire seadma. Jeesus osutas sellele, et Peetrust oli mõjutanud tema kaasaegsete kalk ja andestamatu vaim – nad jagasid andestust just nagu raamatupidaja, kes peab täpset arvestust. Jumalik andeksand on aga suuremeelne ja helde.

Peetrus ei hakanud Jeesusega vaidlema. Ent kas see Jeesuse õpetus jõudis tõesti tema südamesse? Mõnikord õpime andestamise kohta kõige enam siis, kui tajume, kui hädasti me ise seda vajame. Pöördugem nüüd tagasi sündmuste juurde, mis lõppesid Jeesuse surmaga. Neil rasketel tundidel eksis Peetrus korduvalt ja vajas seetõttu oma Isanda andestust.

Vajadus andestuse järele kasvab

Käes oli ülitähtis hetk, Jeesuse maise elu viimane õhtu. Jeesus tahtis apostlitele nii mõndagi veel õpetada, näiteks alandlikkust. Jeesus andis eeskuju, pestes alandlikult nende jalad; see oli töö, mida tavaliselt tegi kõige alam teenija. Esmalt Peetrus ei mõistnud Jeesuse teguviisi. Siis ei lubanud ta Jeesusel oma jalgu pesta. Viimaks aga soovis ta, et Jeesus ei peseks mitte üksnes tema jalad, vaid ka käed ja pea! Jeesus ei kaotanud kannatust, vaid selgitas rahulikult oma teguviisi olulisust ja tähendust. (Johannese 13:1–17.)

 Kuid peagi pärast seda hakkasid apostlid omavahel vaidlema, kes neist on suurim. Võib arvata, et Peetruski võttis osa sellest häbiväärsest suurustamisest. Sellest hoolimata parandas Jeesus neid lahkelt ja koguni kiitis selle eest, mida nad olid hästi teinud – jäänud ustavalt oma Isanda juurde. Kuid ta ennustas, et nad kõik jätavad ta maha. Peetrus kostis, et tema jääb Jeesusega, isegi kui ta peaks surmaga silmitsi seisma. Ent Jeesus ütles prohvetlikult, et veel samal ööl, enne kui kukk kaks korda kireb, salgab Peetrus oma Isandat kolm korda. Seejärel Peetrus mitte ainult ei lükanud Jeesuse mõtet ümber, vaid ka hooples, et tema osutub ustavamaks kui kõik teised apostlid. (Matteuse 26:31–35; Markuse 14:27–31; Luuka 22:24–28.)

Kas Jeesuse kannatus Peetruse suhtes hakkas juba katkema? Tegelikult otsis Jeesus kogu selle raske aja vältel oma ebatäiuslikes apostlites head. Kuigi ta teadis, et Peetrus valmistab talle pettumuse, sõnas ta: „Mina olen sinu pärast anunud, et su usk otsa ei saaks; ja sina, kui sa oled kord oma eksimust kahetsenud, kinnita oma vendi” (Luuka 22:32). Jeesus oli niisiis kindel, et Peetrus saab jälle vaimselt tugevaks ja jätkab ustavalt teenistust. Milline lahke ja andestav vaim!

Hiljem Ketsemani aias tuli Peetrust rohkem kui üks kord parandada. Jeesus palus, et Peetrus, Jaakobus ja Johannes püsiksid valvel, seni kuni ta palvetab. Jeesus tundis tohutut hingepiina ja vajas tuge, kuid Peetrus ja teised jäid ikka ja jälle magama. Jeesus tähendas kaastundlikult ja andestavalt: „Vaim on küll valmis, aga liha on nõrk” (Markuse 14:32–38).

Ei möödunud palju aega, kui kohale saabus tõrvikutega rahvahulk, relvastatud mõõkade ja nuiadega. Nüüd oli vaja toimida ettevaatlikult ja läbimõeldult. Peetrus aga asus tormakalt tegutsema, tõmbas välja mõõga ning sellega vehkides raius ära ülempreestri orja Malkuse kõrva. Jeesus noomis Peetrust tasaselt, tegi mehe terveks ning selgitas vägivallast hoidumise põhimõtet, millest tema järgijad siiamaani juhinduvad. (Matteuse 26:47–55; Luuka 22:47–51; Johannese 18:10, 11.) Peetrus oli juba teinud mitmeid vigu, mille tõttu ta vajas oma Isanda andestust. See juhtum tuletab meile meelde, et „me kõik ... komistame tihti” (Jaakobuse 3:2). Kes meist ei vajaks Jumala andestust päevast päeva? Ent Peetruse jaoks polnud see öö kaugeltki mitte läbi. Halvim ootas alles ees.

Peetruse suurim eksimus

Jeesus sõnas rahvahulgale, et kui nad teda otsivad, siis lasku nad apostlitel minna. Peetrus vaatas abitult pealt, kuidas Jeesus kinni seoti. Seejärel Peetrus põgenes, nii nagu teisedki apostlid.

Peetrus ja Johannes lõpetasid põgenemise, kui jõudsid arvatavasti Hannase, endise ülempreestri maja lähedale, kuhu Jeesus esmalt ülekuulamiseks toodi. Kui Jeesus sealt ära viidi, järgnesid Peetrus ja Johannes „talle eemalt” (Matteuse 26:58; Johannese 18:12, 13). Peetrus polnud mingi argpüks. See, et ta Jeesusele üleüldse järgnes, nõudis kahtlemata julgust. Rahvahulk oli relvastatud ja Peetrus oli ühte neist juba haavanud. Ometigi ei näe me selles olukorras Peetruse puhul ilmnemas seda ustavat armastust, mida ta väitis endal olevat – valmisolekut surra oma Isanda kõrval, kui vaja (Markuse 14:31).

Peetruse sarnaselt püüavad tänapäeval paljud Kristust „eemalt” järgida – teha seda teistele märkamatult. Ent nagu Peetrus ise hiljem kirjutas, on ainus õige viis Kristust järgida see, kui hoiame temale võimalikult lähedale  ja jäljendame teda kõiges, olgu tagajärjed millised tahes (1. Peetruse 2:21).

Jeesusele arglikult järgnedes jõudis Peetrus lõpuks Jeruusalemma ühe suurejoonelisima maja värava taha. See oli Kaifase, rikka ja mõjuvõimsa ülempreestri kodu. Sellistel elamutel oli enamasti siseõu, mille ees oli värav. Peetrus jõudis väravani, kuid teda ei lastud sisse. Johannes, kes oli juba sees, tuli ja rääkis väravavalvuriga ning too lasi Peetruse sisse. Näib, et Peetrus ei jäänud Johannese lähedale, samuti ei üritanud ta majja pääseda, et olla oma Isanda kõrval. Ta jäi siseõue, kus mõned orjad ja teenijad külmal õhtutunnil heleda tule paistel aega veetsid, ning vaatas, kuidas tunnistajad, kes Jeesuse vastu valesüüdistusi esitasid, majast sisse ja välja voorisid. (Markuse 14:54–57; Johannese 18:15, 16, 18.)

Tüdruk, kes oli Peetruse sisse lasknud, nägi teda tulevalgel paremini. Ta teadis teda ja sõnas süüdistavalt: „Ka sina olid koos selle galilealase Jeesusega!” See tabas Peetrust ootamatult ning ta salgas, et tunneb Jeesust, öeldes, et ei mõista, millest tüdruk räägib. Peetrus läks seepeale värava juurde seisma. Ta püüdis jääda märkamatuks, kuid üks teine tüdruk nägi teda ja ütles sama: „See mees oli koos naatsaretlase Jeesusega.” Peetrus vandus: „Ma ei tunne seda inimest!” (Matteuse 26:69–72.) Võib-olla pärast Jeesuse teistkordset salgamist kuulis Peetrus kukke kiremas, kuid oli liiga ähmi täis, et talle oleks meenunud prohvetiennustus, mille Jeesus kõigest mõni tund varem oli lausunud.

Natuke aega hiljem püüdis Peetrus ikka veel meeleheitlikult märkamatuks jääda. Kuid talle lähenesid mõned, kes seisid siseõues. Üks neist oli Malkuse, selle orja sugulane, keda Peetrus oli haavanud. Ta sõnas Peetrusele: „Kas ma mitte ei näinud sind koos temaga aias?” Peetrus tundis sundust neid veenda, et nad eksivad. Niisiis vandus ta, öeldes arvatavasti, et tulgu needus tema peale, kui ta peaks valetama. Niipea kui Peetrus oli need sõnad lausunud, kuulis ta kuke kiremist – teist korda tol ööl. (Johannese 18:26, 27; Markuse 14:71, 72.)

Jeesus oli äsja tulnud rõdule, kust talle avanes vaade siseõue. Just siis kohtus tema pilk Peetruse omaga, nagu kirjeldati sissejuhatuses. Sel hetkel taipas Peetrus, kui kohutava pettumuse ta oli oma Isandale valmistanud. Peetrus lahkus hoovist, raskest süütundest rusutuna. Ta suundus linnatänavale, teed valgustamas loojuv täiskuu. Sündmused keerlesid ta silme ees. Ta silmad täitusid pisaratega. Ta murdus ning hakkas kibedasti nutma. (Markuse 14:72; Luuka 22:61, 62.)

 Patu tõsidust mõistes võib kergesti tekkida tunne, et süütegu on nii ränk, et seda pole võimalik andestada. Just nii võis Peetrus mõelda. Ent kas see oli nii?

Kas Peetrusele polnud võimalik andestada?

On raske ette kujutada Peetruse hingepiina, kui koitis hommik ja sündmused arenesid edasi. Milliseid etteheiteid võis ta küll endale teha, kui Jeesus sama päeva pärastlõunal suri, olles tunde piinelnud! Peetrusel võisid hirmuvärinad peale tulla, kui ta mõtles sellele, et oli oma Isandale lisavalu põhjustanud päeval, mis jäi Jeesuse maises elus viimaseks. Hoolimata teda vallanud sügavast kurbusest, ei langenud ta meeleheitesse. Me teame seda seetõttu, kuna peagi oli Peetrus jälle oma vendadega koos (Luuka 24:33). Kindlasti kahetsesid kõik apostlid seda, kuidas nad sel kohutaval ööl olid toiminud, ja võisid üksteist mõnevõrra lohutada.

Võib öelda, et Peetrus tegi ühe targima otsuse oma elus. Kui Jumala teenija patustab, siis pole kõige tähtsam mitte tema eksimuse suurus, vaid tema otsusekindlus asjad taas korda seada (Õpetussõnad 24:16). Peetrus ilmutas tõelist usku, kui ta hoolimata rusutud meelest oma vendadega kokku sai. Kui kedagi vaevab kurbus või kahetsus, võib tekkida kiusatus end eraldada, kuid see on ohtlik (Õpetussõnad 18:1). Tark teguviis on hoida kaasusklike ligi ja saada tagasi oma vaimne jõud (Heebrealastele 10:24, 25).

Kuna Peetrus oli koos oma vaimsete vendadega, kuulis ta rabavat uudist, et Jeesuse surnukeha polnud enam hauas. Peetrus ja Johannes jooksid haua juurde, kuhu Jeesus oli maetud ja mille uks oli pitseeritud. Johannes, kes võis olla Peetrusest noorem, jõudis pärale esimesena. Kui ta nägi avatud hauda, lõi ta kõhklema. Aga mitte Peetrus. Kuigi ta oli end hingetuks jooksnud, tormas ta kohe sisse. Haud oli tühi! (Johannese 20:3–9.)

Kas Peetrus uskus, et Jeesus oli üles äratatud? Alguses mitte, kuigi ustavad  naised teatasid, et neile olid ilmunud inglid ja öelnud, et Jeesus on surmast üles äratatud (Luuka 23:55–24:11). Kuid päeva lõpuks oli viimnegi kurbuse ja kahtluse jälg Peetruse südamest kadunud. Jeesus elas, nüüd võimsa vaimolendina! Ta ilmus kõigile oma apostlitele. Ent ta tegi midagi veel enne seda. Apostlid sõnasid tol päeval: „Issand äratati tõepoolest üles ja ta ilmus Siimonile!” (Luuka 24:34). Sarnaselt kirjutas hiljem apostel Paulus seoses selle erilise päevaga, et Jeesus „ilmus Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele” (1. Korintlastele 15:5). Keefas ja Siimon on Peetruse teised nimed. Jeesus ilmus tol päeval Peetrusele ilmselt siis, kui too üksi oli.

Piiblis ei räägita selle südamliku taaskohtumise üksikasjadest, mis leidis aset Jeesuse ja Peetruse vahel. Võime vaid ette kujutada, kui liigutatud oli Peetrus, nähes armastatud Isandat jälle elavana ning saades võimaluse väljendada oma kurbust ja kahetsust. Üle kõige igatses ta, et talle andestataks. Kes võiks küll kahelda, et Jeesus tegi seda ja andestas talle heldelt? Kristlastel, kes tänapäeval mõne tõsise patu teevad, tasub Peetruse lugu meeles hoida. Me ei peaks mitte kunagi pidama võimatuks, et Jumal meile andestab. Jeesus jäljendas täiuslikult oma Isa, kes „annab palju andeks” (Jesaja 55:7).

Lisakinnitus andestamise kohta

Jeesus ütles apostlitele, et nad läheksid Galileasse, kus ta pidi nendega uuesti kohtuma. Kui nad kohale jõudsid, otsustas Peetrus minna Galilea merele kala püüdma. Mitmed läksid temaga kaasa. Taas kord oli Peetrus merel, kus ta oli veetnud suure osa oma varasemast elust. Paadi nagin, lainete laksumine ja jämedakoelised võrgud tema pihus võisid tunduda mõnusalt tuttavana. Kas ta mõtles tollel õhtul, mida ta peaks oma eluga peale hakkama nüüd, mil Jeesuse maine teenistus oli lõppenud? Kas teda paelus lihtne kalurielu? Igatahes ei saanud nad tol ööl ühtki kala (Matteuse 26:32; Johannese 21:1–3).

Koidikul aga hõikas neile keegi kaldalt, et nad heidaksid võrgud teisele poole paati. Nad tegidki nii ja said suure saagi – 153 kala! Peetrus teadis, kes see mees oli. Ta hüppas paadist vette ja ujus kaldale. Rannal pakkus Jeesus oma apostlitele puusöel küpsetatud kala. Seejärel suunas ta peatähelepanu Peetrusele.

Jeesus küsis Peetruselt, kas ta armastab oma Isandat „rohkem kui neid”, osutades tõenäoliselt suurele kalasaagile. Kas Peetruse südames jääb peale armastus kalastamise või armastus Jeesuse vastu? Nii nagu Peetrus oli oma Isandat kolm korda salanud, andis Jeesus talle nüüd kolm korda võimaluse kaaslaste ees oma armastust kinnitada. Kui Peetrus seda tegi, selgitas Jeesus, kuidas sellist armastust ilmutada: ta pidi seadma püha teenistuse kõigest muust ettepoole, toitma ja hoidma Kristuse karja – tema ustavaid järelkäijaid (Johannese 21:4–17).

Sellega kinnitas Jeesus, et Peetrus oli endiselt vajalik nii temale kui ka tema Isale. Peetrus pidi hakkama täitma tähtsat rolli  koguduses, mida juhib Kristus. Milline võimas tõend selle kohta, et Jeesus oli talle täielikult andestanud! Kahtlemata puudutas selline halastus Peetrust ning avaldas talle sügavat mõju.

Peetrus täitis oma ülesannet ustavalt palju aastaid. Ta kinnitas oma vendi, just nii nagu Jeesus oli teda oma surma eelõhtul käskinud. Peetrus oli lahke ning kannatlik, kui ta Kristuse järelkäijate eest hoolitses ja neid toitis. Siimon elas oma nime vääriliselt, mille Jeesus talle oli andnud – Peetrus ehk Kivi –, olles vankumatu, tugev ja usaldusväärne ning avaldades koguduses teistele head mõju. Selle kohta annavad rikkalikult kinnitust Peetruse kaks sooja ja isiklikku kirja, mis said Piibli väärtuslikuks osaks. Nendest ilmneb ka see, et Peetrus ei unustanud eales õppetundi, mille Jeesus talle andestamise kohta oli andnud (1. Peetruse 3:8, 9; 4:8).

Ka meie võime sellest õppida. Kas palume Jumalalt iga päev andestust oma paljude eksimuste eest? Kas võtame seejärel tema andestuse vastu ja usume, et sel on vägi meid puhastada? Kas anname andeks ka teistele? Kui jah, siis jäljendame Peetruse usku – ja tema Isanda halastust.

[Väljavõte lk 22]

Peetrus vajas korduvalt oma Isanda andestust, kuid kes meist ei vajaks seda iga päev?

[Pilt lk 23]

„Issand pöördus ja vaatas Peetruse poole”

[Pilt lk 24]

„Issand ... ilmus Siimonile!”