Sünagoog. Koht, kus Jeesus ja ta jüngrid kuulutasid

„Siis käis ta ringi kogu Galileas, õpetades nende sünagoogides ja kuulutades head sõnumit kuningriigist.” (MATTEUSE 4:23)

IKKA ja jälle leiame evangeeliume lugedes Jeesuse sünagoogist. Oli ta siis Naatsaretis, kus ta üles kasvas, või Kapernaumas, mis sai tema kodulinnaks, mõnes teises linnas või külas, mida ta oma tegusa kolm ja pool aastat väldanud teenistuse ajal külastas – Jeesus valis sageli sünagoogi kohaks, kus kuulutada ja Jumala kuningriigist õpetust jagada. Vaadates tagasi oma teenistusele, ütles Jeesus koguni: „Ma õpetasin alati sünagoogides ja templis, kus kõik juudid koos käivad” (Johannese 18:20).

Samamoodi õpetasid Jeesuse apostlid ja teised algkristlased tihti juudi sünagoogides. Kuidas aga hakkasid juudid Jumalat kummardama sünagoogides? Ja millised need hooned Jeesuse päevil välja nägid? Uurigem seda lähemalt.

Juutide elus kesksel kohal Kolm korda aastas rändasid juudi mehed Jeruusalemma, et võtta osa pühadest sealses pühas templis. Igapäevaselt kummardasid nad  Jumalat aga kohalikes sünagoogides, elasid nad siis Palestiinas või ühes paljudest mujale rajatud juudi kolooniatest.

Millal sünagooge kasutama hakati? Mõned usuvad, et see toimus ajal, kui juudid viibisid Babülonis pagenduses (a 607–537 e.m.a) ja Jehoova tempel oli varemetes. Teine võimalus on, et seda tehti peagi pärast juutide naasmist pagendusest, kui preester Esra õhutas rahvast Jumala Seadust paremini tundma õppima (Esra 7:10; 8:1–8; 10:3).

Algselt tähendas sõna „sünagoog” lihtsalt „kokkutulekut” või „kogudust”. Nii kasutati seda sõna Septuagintas, mis on Piibli heebrea osa kreekakeelne tõlge. Aja jooksul hakati seda sõna aga kasutama hoone kohta, kuhu inimesed Jumala kummardamiseks kogunesid. Meie ajaarvamise esimeseks sajandiks oli sünagoog peaaegu igas väikelinnas, mida Jeesus külastas; suuremates linnades oli neid mitu; Jeruusalemmas isegi palju. Millised need hooned olid?

Tagasihoidlik kummardamispaik Sünagoogi ehitamiseks valisid juudid sageli välja mõne kõrgema koha ja kavandasid hoone nii, et sissepääs (1) jääks Jeruusalemma poole. Näib, et sellistes nõuetes oldi aga üsna paindlikud, kuna alati polnud võimalik neid täita.

Kui sünagoog valmis sai, oli see tihti tagasihoidlik ja suhteliselt vähese sisustusega. Selles oli kesksel kohal laegas (2) või kast, kus hoiti kogukonna kõige väärtuslikumaid esemeid – Seaduserulle. Koosolekute ajaks toodi laegas oma kohale, pärast koosolekut viidi see turvalisse panipaika tagasi (3).

Laeka lähedal istusid esimestel istmetel (4) näoga koguduse poole sünagoogi ülemad ja suursugused külalised (Matteuse 23:5, 6). Saali keskpaigas oli kõrgendatud alus, kus olid lugemislaud ja tool kõnepidajale (5). Koguduse tarbeks olid saali kolmes küljes pingid (6), mis olid suunatud lava poole.

Harilikult korraldas sünagoogis tegevust ja pidas seda kummardamispaika ülal kohalik kogudus. Vabatahtlike annetustega, mida tegid kõik – nii rikkad kui ka vaesed –, hoiti hoonet heas korras. Ent millised olid sünagoogi koosolekud?

Jumalakummardamine sünagoogis Sünagoogis toimunud teenistuse ajal toodi Jumalale ülistust, palvetati, loeti Pühakirja ning ka õpetati ja peeti jutlusi. Kogudus alustas šema, juudi usutunnistuse lugemisega. See sai oma nime esimese sõna järgi esimeses kirjakohas, mis ette loeti: „Kuule [Šema], Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus!” (5. Moosese 6:4).

Järgmisena loeti ja selgitati Toorat, Piibli esimest viit raamatut, mis Mooses kirja pani (Apostlite teod 15:21). Pärast seda loeti katkeid prohvetiraamatutest (haftaradest), neid selgitati ja kohaldati. Vahel võis  seda teha ka keegi külalisrääkijatest, nagu Jeesus juhtumil, mida on kirjeldatud Luuka 4:16–21.

Muidugi polnud kirjarullis, mida Jeesus tol koosolekul kasutas, peatükid ja salmid nummerdatud, nii nagu see on tänapäevastes Piiblites. Võime siis ette kujutada, kuidas Jeesus vasaku käega kirjarulli lahti rullis, samal ajal parema käega kokku rullides, kuni ta otsitava koha üles leidis. Pärast lugemist keriti rull tagasi algusesse.

Üldiselt loeti ette heebrea keeles ja loetu tõlgiti aramea keelde. Kreekakeelsetes kogudustes kasutati Septuagintat.

Igapäevaelus kesksel kohal Juutide igapäevaelus oli sünagoog kesksel kohal ja täitis mitut otstarvet, kuna sageli olid sellega ühendatud teised hooned või siis asus see nendega samas kompleksis. Mõnikord toimusid seal kohtuistungid, kogukonna koosolekud ja isegi kogunemised, mille käigus pakuti söögitubades einet. Vahel majutati sünagoogi kompleksis rändajaid.

Peaaegu igas linnas tegutses sünagoogi juures ka kool, tihti samas hoones. Võime kujutleda klassiruumitäit noori, kes õpivad tundma tähti, mis õpetaja on suurelt vahatahvlile kirjutanud. Need koolid etendasid tähtsat osa selles, et muistne juudi ühiskond oli kirjaoskaja ja isegi lihtinimesed olid Pühakirjaga tuttavad.

Sünagoogi peamine eesmärk oli aga võimaldada Jumalat korrapäraselt kummardada. Seega pole sugugi üllatav, et esimese sajandi kristlaste koosolekud sarnanesid suuresti juudi sünagoogis toimuvate koosolekutega. Ka kristlike koosolekute eesmärgiks oli Jehoovat kummardada: palvetada tema poole, esitada kiituslaule ning lugeda ja arutleda Jumala Sõna üle. Sarnasusi oli teisigi. Mõlemas paigas kaeti kulutused vabatahtlike annetustega; Jumala Sõna lugemise eelisõigus polnud üksnes vaimulikel; mõlemal juhul korraldasid koosolekuid vastutavad vanemad, kes sealset tegevust juhtisid.

Tänapäeval püüavad Jehoova tunnistajad järgida Jeesuse ja tema esimese sajandi järelkäijate eeskuju. Seepärast on nende kuningriigisaalides toimuvatel koosolekutel nii mõndagi ühist muistse sünagoogi koosolekutega. Mis aga kõige tähtsam, Jehoova tunnistajad kogunevad samal eesmärgil, mis on alati tõearmastajaid iseloomustanud – sooviga saada „Jumalaga lähedaseks” (Jaakobuse 4:8).

[Pilt lk 16, 17]

See rekonstruktsioon põhineb 1. sajandi Gamla sünagoogi plaanil

[Pilt lk 18]

Sünagoogi koolides õppisid poisid vanuses 6 kuni 13