„Kuni surm meid lahutab”

PALJUD paarid on pulmapäeval neid sõnu rõõmsalt öelnud, vahest isegi mõtlemata nende tegelikule tähendusele. Kõrge iga, haigus või õnnetus on tavalised asjad, mis võivad traagiliselt lõpetada armastatud inimese elu, jättes maha leinava ja üksildust tundva abikaasa (Koguja 9:11; Roomlastele 5:12).

Statistika näitab, et peaaegu pooled naistest, kes on 65-aastased või vanemad, on lesed. Kuna naised jäävad leseks kolm korda suurema tõenäosusega kui mehed, on abikaasa kaotust nimetatud õigustatult „nähtuseks naiste hulgas”. See muidugi ei tähenda, et see mehi ei puuduta. Tõsiasi on, et miljonid inimesed on olnud selles stressirohkes olukorras. Kas ka sina oled kaotanud abikaasa?

Mida võiksid niisuguses olukorras ette võtta, oled sa siis mees või naine? Kas Piibel võiks aidata sellise kaotusvaluga toime tulla? Kuidas on mõned lesed hakkama saanud? Kuigi pole olemas valemit, mis töötaks kõigi puhul, võid leida abi järgmistest põhimõtetest ja soovitustest.

Kaotusega toimetulek

Ehkki mõne arvates on nutmine nõrkuse märk või isegi kahjulik, võrdleb psühholoog dr Joyce Brothers, kes ka ise on lesk, pisaraid emotsionaalse esmaabiga. Tegelikult on nutmine loomulik osa leinaprotsessist ja aitab valu leevendada. Ära häbene oma pisaraid. Hea näite selle kohta võid leida Piiblist. Aabraham oli silmapaistva usuga mees ning tal oli eesõigus olla Jumala sõber. Ent kui Aabrahami kallis kaasa suri, „tuli [ta] Saarat leinama ja taga nutma” (1. Moosese 23:2).

Kuigi soov olla mõnda aega üksi on normaalne, pole hea teistest eemale tõmbuda. Õpetussõnad  18:1 (UM) hoiatab: „Kes ennast eraldab, püüab täita oma isekaid ihasid.” Pigem otsi tuge sugulastelt ja sõpradelt, kes on empaatilised. Selles osas on imeliseks abiks kristlik kogudus, kus vaimselt küpsed mehed võivad vajadusel pakkuda tuge ja anda nõu (Jesaja 32:1, 2).

Mõni tunneb, et leiab kergendust sellest, kui vastab kirjalikult kaastundeavaldustele. See on võimalus panna kirja head asjad, mis sulle seoses abikaasaga meenuvad, ja teie ühised hetked. Valuga võib aidata toime tulla ka see, kui teed mälestusalbumi piltide, kirjade ja ülestähendustega.

Kui oled abikaasa kaotanud hiljuti, on täiesti normaalne tunda emotsionaalset segadust, kuid abiks on see, kui järgid tavapärast päevakava ja oled tegus. Näiteks, kui sul on kindel aeg, millal lähed magama, tõused üles, sööd või teed teatud toimetusi, siis püüa sellest kinni hoida. Tee plaane nädalalõppudeks ja tähtpäevadeks, nagu pulma-aastapäev, kui tunned, et kaotusvalu tahab sind enese alla matta. Eriti oluline on hoida kinni vaimsest tegevuskavast (1. Korintlastele 15:58).

Suur emotsionaalne pinge võib inimese otsustusvõimet ähmastada. Halbade kavatsustega isikud võivad isegi püüda sinu olukorda ära kasutada. Seepärast väldi rutakate otsuste tegemist sellistes küsimustes nagu maja müük, suured investeeringud, kolimine või uuesti abiellumine. Tark õpetussõna ütleb: „Virga kavatsused toovad küll kasu, aga kõik ruttajad saavad ometi kahju!” (Õpetussõnad 21:5.) Sellesarnaseid suuri elumuudatusi tasuks edasi lükata seniks, kuni oled mingil määral rahunenud.

Abikaasa isiklike asjade sorteerimine võib olla emotsionaalselt äärmiselt raske, eriti veel, kui olite pikka aega abielus – kuid see on osa leinaprotsessist. Selle edasilükkamine võib valu ülearu pikendada (Laul 6:7). Mõned eelistavad seda teha üksi, teised leiavad, et neil on kergem, kui kõrval on lähedane kaaslane, kellega jagada esilekerkivaid mälestusi. Samuti soovid ehk paluda sõbral või sugulasel aidata korda ajada vajaminevaid pabereid (surmatunnistus; riigiasutuste, pankade, krediitkaardifirmade teavitamine; pärimine; rahaliste toetuste taotlemine ja ravikulude eest maksmine).

Pea meeles, et me elame moraalitus maailmas. Nüüd, mil oled üksi, võidakse su püüded kõlbeliselt puhtaks jääda proovile panna. Apostel Pauluse sõnad on tänapäeval kindlasti ajakohasemad kui kunagi varem: „Et igaüks teist teaks, kuidas hoida oma keha pühaduses ja aus, mitte himura seksuaalse iha võimuses, nagu on omane neile rahvastele, kes ei tunne Jumalat” (1. Tessalooniklastele 4:4, 5). Seepärast on tark vältida romantilisi või seksuaalse sisuga filme, raamatuid ja muusikat.

Mis kõige tähtsam, teadvusta endale, et kaotusest ülesaamine võtab aega. „USA Today” teatel näitavad Michigani Ülikooli sotsiaaluuringute instituudi uurimused, et abikaasa kaotanud inimene vajab vähemalt 18 kuud, enne kui algab füüsiline  ja psüühiline toibumine. Palu, et Jumal annaks sulle vastupidavust, mida tugevdab sinus tema vaimu vili (Galaatlastele 5:22, 23). Kuigi sa ehk praegu nii ei arva, on iga järgnev päev eelmisest parem.

Kuidas on mõned hakkama saanud

Annale, kes oli õnnelikus abielus 40 aastat, mõjus hiljutine abikaasa kaotus väga rusuvalt. „Kui olin 13-aastane, suri mu ema, siis suri isa, hiljem veel kaks venda ja ka õde. Kuid võin ausalt öelda, et ükski nendest kaotustest ei olnud mulle nii ränk kui abikaasa surm. Tundus, nagu oleks mind pooleks kistud. Valu oli tohutu.” Mis on aidanud tal sellega toime tulla? „Tegin paksu raamatu meilidest ja kaartidest, kus on nii südamlikult ja hindavalt meenutatud Darryli häid omadusi. Igaühel neist on kirjas midagi erilist tema kohta. Olen kindel, et ka Jehoova peab teda meeles ja äratab taas ellu.”

Ester, kes on 88-aastane, ütleb, mis teda on aidanud: „Pärast 46 koos veedetud aastat on kõige raskem olnud toime tulla üksildusega. Kuid olen märganud, et mulle on suureks abiks see, et olen pidevalt hõivatud vaimsete asjadega. Ma pole lõpetanud kristlikel koosolekutel käimist, Piibli lugemist ja selle sõnumi jagamist teistega. Mind on aidanud ka see, et ma pole end kaaslastest eraldanud. Otsin selliste sõprade seltsi, kes mind kuulavad. Neil pole ehk alati varuks lohutussõnu, kuid ma hindan kõrgelt seda, et nad on valmis minu jaoks aega võtma ja mind kuulama.”

Robert, kelle naine suri vähki pärast 48 abieluaastat, jutustab: „On ääretult raske taluda kaaslase kaotust, kellega sa võisid rääkida, koos otsuseid teha, rõõmu tunda reisimisest ja puhkustest ning jagada päeva  jooksul toimunut. See on olnud võitlus, kuid olen kindlalt otsustanud mitte alla anda, vaid eluga edasi minna. Mind on aidanud see, et olen püsinud vaimselt ja füüsiliselt toimekana. Palve on mind samuti suuresti lohutanud.”

Mõttekas elu pärast rasket kaotust

Kuigi armastatud abikaasa kaotus on üks traumeerivamaid kogemusi, pole see sugugi kõige lõpp. Kui vaadata olukorrale positiivsest küljest, siis nüüd on sul ehk võimalus teha asju, milleks sul varem oli vähe aega, näiteks tegeleda mõne huvialaga või reisida. Need tegevused võivad aidata täita tühimikku. Mõnel on ehk nüüd võimalus suuremal määral kristlikus teenistuses osaleda. Sa võid olla kindel, et tunned sel viisil teiste aitamisest rõõmu ja rahulolu, kuna Jeesus sõnas: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine” (Apostlite teod 20:35).

Ära mõtle, et sa ei saa enam kunagi õnnelik olla. Pea meeles, et Jehoova Jumal hoolitseb sinu eest, kui sa tema poole pöördud. Laulukirjutaja Taavet sõnas: ’Jehoova peab ülal lesknaisi’ (Laul 146:9). On südantsoojendav teada, et Piibel ei kirjelda Jehoovat üksnes kui „hella halastuse Isa ja kogu lohutuse Jumalat”, vaid ütleb Jehoova kohta ka: „Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega” (2. Korintlastele 1:3; Laul 145:16). Tõepoolest, armastav Jumal Jehoova on suuteline, ta tahab ja on valmis aitama neid, kes siiralt tema abi otsivad. Sa võid tunda nii nagu vanaaja iisraellased, kes laulsid: „Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust mulle abi tuleb! Abi tuleb mulle Jehoova käest, kes on teinud taeva ja maa!” (Laul 121:1, 2.)

[Väljavõte lk 19]

Miljonid inimesed on kogenud abikaasa surmaga kaasnevat kaotusvalu ja üksildust. Kas sa oled üks neist?

[Kast lk 21]

Mida arvata uuesti abiellumisest?

Piibel näitab, et surm lõpetab abielusideme, seega võib lesk soovi korral uuesti abielluda (1. Korintlastele 7:39). Muidugi on selline otsus täiesti isiklik. Samas on oluline, et lapsed oleksid teadlikud oma vanema otsusest ja toetaksid teda, kus võimalik (Filiplastele 2:4). Näiteks Andrés oli algul vastu, et isa uuesti abiellub. Ta armastas väga oma ema ja tundis, et keegi ei peaks ema kohale asuma. „Peagi aga mõistsin, et isa tegi targa otsuse,” sõnab ta. „Abielu tegi ta jälle rõõmsaks. Ta võttis ette asju, mida ta polnud mõnda aega teinud, näiteks reisimine. Ja otse loomulikult olen ma ta uuele naisele tänulik, et ta isa eest nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt nii hästi hoolt kannab.”

[Pildid lk 20, 21]

Kaotusest aitab toibuda see, kui olla tegus ja paluda Jumalalt vastupidavust