Ta võitles hirmu ja kahtlustega
Jäljenda nende usku
Ta võitles hirmu ja kahtlustega
PEETRUS rõhus kogu keharaskusega aerule ja vaatas öösse. Kas talle ainult tundus nii või oli idataevas tõesti näha esimesi õrnu koidukiiri? Tema selja- ja õlalihased tulitasid pikast sõudmisest. Tuul, mis ta juustes rapsis, oli keerutanud Galilea merele raevuka lainetuse. Üksteise järel lõid lained pahinal vastu kalapaadi vööri, paisates kargeid veepritsmeid üle Peetruse pea. Ta jätkas sõudmist.
Peetrus ja ta kaaslased olid Jeesusest kaldal lahkunud. Sel päeval olid nad näinud, kuidas ta toitis mõne leiva ja kalaga tuhandeid näljaseid. Seepeale püüdsid inimesed Jeesust kuningaks tõsta, kuid tema ei kavatsenud poliitikas osaleda. Samuti oli ta otsustanud oma järelkäijaid sellisest ahvatlusest säästa. Püüdes rahvahulkadest kõrvale hoida, oli ta käskinud oma jüngritel teisele kaldale sõuda, samas läks ta ise mäele üksi palvetama (Markuse 6:35–45; Johannese 6:14, 15).
Kui jüngrid teele asusid, oli kuu kõrgel taevas. Nüüd laskus see juba tasapisi läände, kuid jüngrid olid vaid mõned kilomeetrid edasi liikunud. Vestelda oli peaaegu võimatu, sest sõudmine nõudis suurt pingutust ning tuul ja lained tegid kõva lärmi. Arvatavasti oli Peetrus süvenenud omaenda mõtteisse.
Kui palju tal küll mõtteainet oli! Peetrus oli olnud koos Naatsareti Jeesusega rohkem kui kaks tegevusrohket aastat. Ta oli juba palju õppinud, kuid palju oli veel ka õppida. Peetrus oli selleks valmis – õppima võitlemist kahtluste ja hirmuga. See teeb temast meile suurepärase eeskuju. Uurigem, kuidas teda jäljendada.
„Me oleme leidnud Messia”!
Küllap ei unustanud Peetrus iialgi päeva, mil ta kohtus Naatsareti Jeesusega. Tema vend Andreas teatas talle rabava uudise: „Me oleme leidnud Messia.” Sellest hetkest alates polnud Peetruse elu enam kunagi endine (Johannese 1:41).
Peetrus elas Kapernaumas, linnas, mis asus Galilea mereks hüütud järve kaldal. Koos oma venna Andrease ning Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega ajasid nad ühist kalaäri. Peetruse kodakondsete hulka kuulusid peale tema naise veel ka tema ämm ning Andreas. Nõudis kindlasti palju tööd, energiat ja leidlikkust, et peret kalapüügiga ära toita. Võib vaid kujutleda neid loendamatuid öid, mil nad pikki tunde tööd rabasid: viskasid võrgud kahe paadi vahele vette ning tõmbasid pardale igasugu kalu. Ka päevane töö polnud meelakkumine: kalad tuli sorteerida ja müüa, võrgud parandada ja puhastada.
Piiblis öeldakse, et Andreas oli Ristija Johannese jünger. Kindlasti kuulas Peetrus suure huviga, kui Andreas rääkis, millist sõnumit Johannes kuulutab. Ühel päeval nägi Andreas Johannest osutamas Naatsareti Jeesusele: „Vaata, see on Jumala Tall!” Johannese 1:35–40). Pärast Eedeni aias toimunud mässu, umbes 4000 aastat varem, oli Jehoova Jumal tõotanud, et tuleb üks eriline isik, kes pakub inimestele tõelist lootust (1. Moosese 3:15). Ja nüüd kohtus Andreas ennustatud päästjaga, Messiaga! Peetruski tõttas tema juurde.
Andreasest sai kohe Jeesuse järgija ning ta rääkis õhinal ka Peetrusele põnevast uudisest, et Messias on saabunud (Kuni selle päevani tunti Peetrust kui Siimonit. Kuid Jeesus lausus teda nähes: „Sina oled Siimon, Johannese poeg. Sinu nimeks saab Keefas” (mis on tõlgituna „Peetrus”)” (Johannese 1:42). „Keefas” tähendab „kivi” või „kalju”. Ilmselt olid need Jeesuse sõnad prohvetlikud. Ta nägi ette, et Peetrusest saab Kristuse järelkäijate keskel otsekui kalju – stabiilne, vastupidav ja usaldusväärne kristlane. Kas aga Peetrus ise suhtus endasse nii? Paistab, et ei. Ka mõned nüüdisajal evangeeliumeid lugevad inimesed ei pea teda stabiilseks ja usaldusväärseks. Nad ütlevad, et ta oli hoopis ebakindel, heitlik ja kõhklev.
Muidugi olid Peetrusel omad vead ja need ei jäänud Jeesusele märkamata. Kuid nagu tema Isa Jehoova, otsis ka Jeesus inimestes head. Ta nägi, milleks Peetrus on võimeline, ja püüdis aidata tal häid omadusi esile tuua. Jehoova ja Jeesus otsivad head ka meis. Me ise ei pruugi enestes eriti palju head leida. Kuid meil tuleb usaldada Jehoovat ja Jeesust ning lasta neil end õpetada ja vormida nagu Peetrus (1. Johannese 3:19, 20).
„Ära enam karda”
Peetrus läks arvatavasti Jeesusega mõneks ajaks kaasa järgnevale kuulutustööretkele. Tõenäoliselt nägi ta, kuidas Jeesus tegi oma esimese imeteo: muutis Kaana pulmapeol vee veiniks. Mis veelgi tähtsam, ta kuulis Jeesuse imelist ja lootusrikast sõnumit Jumala kuningriigist. Ometi naasis ta kaluriameti juurde. Mõne kuu pärast kohtus Jeesus Peetrusega taas. Sel korral kutsus ta Peetrust end kõikjal järgima – tegema sellest eluviisi.
Peetrusel oli seljataga väsitav öö. Ta oli oma kaaslastega korduvalt võrke järve heitnud, kuid ikka ja jälle tühjalt tagasi tõmmanud. Kahtlemata pani Peetrus mängu kõik oma kogemused ja leidlikkuse, üritades leida kalu järve erinevatest kohtadest. Kindlasti soovis ta nagu paljud kalamehed, et võiks näha läbi mudase vee, kus kalaparved ujuvad, ja juhtida nad oma võrkudesse. Muidugi võisid sellised mõtted Peetruse tuska pigem suurendada. Tema jaoks polnud kalapüük ju meelelahutus: teised inimesed sõltusid temast. Lõpuks pöörduti tühje käsi randa tagasi. Kuid veel tuli võrgud puhastada. Seega oli Peetrus Jeesuse tulles tööga hõivatud.
Rahvamass tungles Jeesuse ümber, et kuulda igat tema sõna. Seetõttu astus ta Peetruse paati ja palus kaldast veidi eemale sõuda. Üle vee kostis Jeesuse hääl selgelt ning ta hakkas rahvast õpetama. Peetrus kuulas teda pingsalt nagu kaldal olijadki. Ta ei väsinud kunagi kuulamast, kui Jeesus rääkis Jumala kuningriigist, mis oli tema Luuka 5:1–3).
kuulutustöö keskne teema. Milline au oleks aidata Kristusel levitada sellist lootusesõnumit üle maa! Kuid kas see oleks mõistlik? Millest nad elatuksid? Võib-olla meenus Peetrusele taas möödunud pikk ja tulutu öö (Kui Jeesus lõpetas, lausus ta Peetrusele: „Sõua sinna, kus on sügav, ja laske oma võrgud püügiks vette.” Peetrus kõhkles. Ta ütles: „Õpetaja, me rassisime öö läbi ega saanud midagi, aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.” Tõenäoliselt oli see viimane asi, mida ta sel hetkel teha tahtis, eriti veel nüüd, mil polnud enam püügiaeg. Siiski ta kuuletus ja andis ka oma kaaslastele teises paadis märku järgneda (Luuka 5:4, 5).
Võrke välja tõmmates tundis Peetrus ootamatut raskust. Üllatunult tõmbas ta kõvemini ning märkas võrgus siplemas tohutul hulgal kalu. Ta viipas palavikuliselt teisi appi. Peagi selgus, et kogu saak ei mahu ühte paati. Nad täitsid mõlemad paadid, nii et need hakkasid liigsest raskusest vajuma, kuid kalu jäi veel ülegi. Peetrus oli hämmeldusest sõnatu. Ta oli varemgi näinud Kristust oma väge kasutamas, kuid seekord puudutas see teda isiklikult. Tema ees seisis mees, kes suutis panna kalad võrku ujuma! Peetrust valdas hirm. Ta langes põlvili ja ütles: „Mine ära minu juurest, Issand, sest ma olen patune mees.” Kuidas võis temasugune seltsida inimesega, kellel oli võim kasutada Jumala väge sellisel viisil? (Luuka 5:6–9.)
Jeesus ütles talle lahkelt: „Ära enam karda. Nüüdsest peale hakkad sa püüdma elavaid inimesi” (Luuka 5:10, 11). Praegu polnud aeg kahelda ega karta. Peetruse mure selliste argiasjade pärast nagu kalastamine oli asjatu, samuti hirm oma vigade ja puuduste pärast. Jeesusel tuli ära teha suur töö, mis puudutas inimkonna tulevikku. Ta teenis Jumalat, kes „annab palju andeks” (Jesaja 55:7). Küll Jehoova hoolitseks nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest (Matteuse 6:33).
Peetrus otsustas kiiresti nagu ka Jaakobus ja Johannes. „Nad [tõid] paadid kaldale tagasi ja jätsid kõik maha ning järgnesid talle” (Luuka 5:11). Peetrus uskus Jeesusesse ja tema Isasse. See oli parim otsus. Need, kes tänapäeval heidavad kahtlused ja hirmud kõrvale ning hakkavad Jumalat teenima, usuvad samuti temasse. Jehoova peale tasub alati loota (Laul 22:5, 6).
„Miks sa kahtlema lõid?”
Umbes kaks aastat pärast seda, kui Peetrus kohtas Jeesust, sõudis ta öösel tormisel Galilea merel, nagu alguses juttu oli. Muidugi me ei tea, millised mälestused talle kangastusid. Oli ju paljugi juhtunud. Jeesus oli Peetruse ämma terveks teinud. Ta oli pidanud mäejutluse. Korduvalt oli ta oma õpetuste ja imetegudega kinnitanud, et ta on Jehoova valitu, Messias. Peetruse puudused, näiteks kalduvus tegutseda impulsiivselt hirmu ja kahtluste ajel, olid möödunud kuude jooksul kindlasti leevenenud. Jeesus oli valinud Peetruse isegi oma 12 apostli hulka! Varsti selgus Peetrusele, et ta polnud oma hirmudest ja kahtlustest siiski täielikult võitu saanud.
Öösel neljanda vahikorra ajal, see on umbes kella kolmest päikesetõusuni, katkestas Peetrus järsku sõudmise ja ajas end pingil sirgu. Eemal lainetel liikus miski! Kas see oli vahuste laineharjade mäng kuuvalgel? Ei, ei, see oli liiga püsiv ja sirge. See oli inimene! Ja see inimene kõndis vee peal! Tundus, nagu tuleks ta otse nende poole. Hirmunud jüngrid arvasid, et see on viirastus. Kuju ütles: „Olge julged, see olen mina. Ärge kartke!” See oli Jeesus (Matteuse 14:25–28).
Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale.” Tema esmane reaktsioon oli väga julge. Põnevil sellest ainulaadsest imest, taotles ta oma usule lisakinnitust. Ta soovis olla osaline selles imes. Jeesus viipas ta sõbralikult enda juurde ja Peetrus roniski üle paadiääre lainetavatesse voogudesse. Võib vaid kujutleda Peetruse enesetunnet, kui ta seisis merepinnal ja tajus jalgealust kindlana. Rabatuna hakkas ta Jeesuse poole astuma. Kuid peagi valdas teda hoopis teine tunne (Matteuse 14:29).
Peetrus pidi täielikult keskenduma Jeesusele. Oli ju Jeesus see, kes Jehoova väe abil Peetrust pinnal hoidis. Ja Jeesus tegi seda, sest Peetrus uskus temasse. Kuid Peetruse tähelepanu hajus. Me võime lugeda: „Tormi nähes lõi ta kartma.” Ta vaatas vastu paati pekslevaid laineid, üles paiskuvaid Matteuse 14:30, 31).
pritsmeid ja vahtu ning sattus paanikasse. Tõenäoliselt kujutas ta ette, kuidas ta sellesse järve upub. Sedamööda, kuidas tema südames kasvas hirm, vähenes tema usk. Mees, keda nimetati kaljuks, kuna temas oli potentsiaali olla vankumatu, hakkas hääbuva usu pärast vajuma nagu kivi. Peetrus oli küll hea ujuja, kuid hetkel ta oma võimetele eriti ei lootnud. Ta hüüdis: „Issand, päästa mind!” Otsekohe haaras Jeesus tal käest ja tõmbas ta üles. Vee peal seistes ütles Jeesus talle väga õpetlikud sõnad: „Sa nõrgausuline, miks sa kahtlema lõid?” („Kahtlema lõid” – kui tabavalt öeldud. Kahtlustel võib olla hävitav jõud. Need võivad nõrgestada meie usku ning me võime vaimselt põhja minna. Kahtluste vastu tuleb jõuliselt võidelda. Kuidas? Keskendudes õigetele asjadele. Kui mõtleme pidevalt oma hirmudele, sellele, mis meid rusub või meie tähelepanu Jehoovalt ja tema Pojalt kõrvale juhib, kasvavad meis kahtlused. Kui aga keskendume Jehoovale ja tema Pojale – mida nad on teinud minevikus, mida nad teevad praegu ja mida nad hakkavad tegema tulevikus nende heaks, kes neid armastavad –, hoiame usku nõrgestavad kahtlused eemal.
Peetrus järgnes Jeesusele paati ja nägi tormi vaibuvat. Üle Galilea mere laotus vaikus. Peetrus ja ülejäänud jüngrid ütlesid Jeesusele: „Sina oled tõesti Jumala Poeg” (Matteuse 14:33). Sel koidikul keset järve olles tõusis Peetruse südames tänulaine. Ta mõistis, kui ülitähtis on vabaneda hirmust ja kahtlustest. Muidugi oli tal veel pikk tee kaljusarnase kristlaseni, keda Jeesus temas oli näinud. Kuid ta oli otsustanud mitte alla anda, ta oli otsustanud tegutseda. Kas sina oled sama otsusekindel? Küllap näed siis, et Peetruse usk väärib jäljendamist.
[Pilt lk 22, 23]
Jeesus nägi, mis võib saada sellest alandlikust kalurist
[Pilt lk 23]
„Ma olen patune mees”
[Pilt lk 24, 25]
„Tormi nähes lõi ta kartma”