Piibel muudab inimeste elu

Mis ajendas üht naist, kes tegeles teemantide smugeldamisega ja oma tööandja tagant varastamisega, saada ausaks töötajaks? Mis aitas naisel, kes oli kaks korda püüdnud teha enesetappu, leida elu eesmärk? Kust sai alkohoolik ja narkomaan jõudu oma hävitavatest sõltuvustest vabanemiseks? Lugegem, mida nad endast räägivad.

LÜHIANDMED

NIMI: MARGARET DEBRUYN

VANUS: 45

MAA: BOTSWANA

PROBLEEM: OLI SMUGELDAJA JA VARAS

MINU MINEVIK: Minu isa oli pärit Saksamaalt, kuid temast sai Edela-Aafrika (praegu Namiibia) kodanik. Ema oli pärit Botswanast, mangologa hõimust. Mina sündisin Gobabise linnas Namiibias.

1970. aastatel oli Lõuna-Aafrika Vabariigil kontroll Namiibia üle ja seal valitses kõigis linnades ja külades tugev apartheidipoliitika. Kuna mu vanemad olid eri rassidest, keelitati neid lahutama. Nii kolis ema koos mu vendade-õdede ja minuga tagasi Botswanasse Ghansi piirkonda.

1979 kolisin Lobatse linna ja elasin seal koos kasuvanematega, kuni lõpetasin kooli. Hiljem leidsin endale tööd autoremonditöökoja kontoris. Kasvasin üles teadmisega, et Jumal ei hoolitse inimeste eest, et iseenda ja perekonna eest hoolitsemiseks tuleb teha kõik, mis võimalik – olgu see siis õige või vale.

Kuna mul oli tööl vastutusrikas amet, kasutasin võimalust ja varastasin oma tööandja tagant varuosasid. Öösiti, kui meie linnast sõitis läbi rong, läksime sõpradega rongile ja varastasime kõike, mis aga kätte saime. Tegelesin ka teemantide, kulla ja pronksi smugeldamisega ning hakkasin tarvitama narkootikume. Muutusin äärmiselt vägivaldseks ja mul oli palju mehi.

Siis 1993. aastal tabati mind varguselt ja ma kaotasin töö. Mu „sõbrad” hülgasid mu, kartes, et ka nemad saadakse kätte. Nende käitumine tegi mulle väga haiget ja ma otsustasin, et ei usalda enam kedagi.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: 1994. aastal kohtusin Timi ja Virginiaga, kahe Jehoova  tunnistajast misjonäriga. Rääkisime nendega mu uues töökohas Piiblist ja nad hakkasid seda minuga lõunavaheajal uurima. Hiljem, kui mõistsin, et võin neid usaldada, jätkusid õpingud minu kodus.

Peagi sain aru, et kui soovin Jumalale meeldida, pean tegema oma elustiilis mõningaid muudatusi. Näiteks õppisin piiblikohast 1. Korintlastele 6:9, 10, et „hoorajad ja ... vargad ja ahned, joodikud, pilkajad ja anastajad ei päri Jumala riiki”. Ükshaaval heitsin oma väärad kombed kõrvale. Tegin lõpu varastamisele ja suhtlemisele gangsteritega, kellega olin koos üles kasvanud. Siis suutsin ma Jehoova toetaval jõul kõik oma meessuhted lõpetada.

KUIDAS SEE ON MULLE KASUKS TULNUD: Suurte jõupingutustega olen õppinud oma iseloomu taltsutama ja mitte karjuma oma laste peale, kui midagi läheb valesti (Efeslastele 4:31). Püüan asjad rahulikult selgeks rääkida. Selline suhtlemine toob soovitud tulemusi ja meil on peres soojad suhted.

Minu endised sõbrad, isegi mu naabrid, on näinud, et võivad mind usaldada. Olen nüüd aus, tubli töötegija, kelle kätte võib usaldada vara ja raha. Nõnda olen suuteline end ülal pidama ja saan samas pühendada palju aega selleks, et teistele Piiblit õpetada. Nõustun kogu südamest mõttega, mis on Õpetussõnades 10:22: „See on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks, ja ta ei lisa sellele valu” (UM).

LÜHIANDMED

NIMI: GLORIA ELIZARRARÁS DE CHOPERENA

VANUS: 37

MAA: MEHHIKO

PROBLEEM: PÜÜDIS TEHA ENESETAPPU

MINU MINEVIK: Ma kasvasin Mehhiko osariigis jõukas Naucalpani piirkonnas. Juba noorena olin mässulise loomuga ja mulle meeldis käia pidudel. 12-aastaselt hakkasin suitsetama, 14-aastaselt jooma ja 16-aastaselt narkootikume tarvitama. Mõne aasta pärast lahkusin kodunt. Enamik mu sõpru olid probleemsetest peredest, kus nad kogesid kas füüsilist või verbaalset vägivalda. Elu paistis nii lootusetu, et proovisin kaks korda endale lõppu peale teha.

Kui sain 19-aastaseks, hakkasin tööle modellina. Selle ameti tõttu käisin läbi nii poliitikute kui ka meelelahutusmaailma tegelastega. Lõpuks ma abiellusin ja sain lapsi, kuid mina olin see, kes langetas meie perekonnas kõik otsused. Jätkasin suitsetamist ja joomist ning elasin tormilist seltsielu. Minu jutt oli äärmiselt vulgaarne ja mulle meeldis rääkida rõvedaid nalju. Lisaks oli mul veel väga halb iseloom.

Enamik inimesi, kellega seltsisin, elasid samasugust elu kui mina. Nendele näis, et mul on olemas kõik, mis vaja. Kuid mulle endale tundus mu elu tühi, ilma mingi eesmärgita.

 KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: 1998. aastal hakkasin Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Sain teada, et elul on eesmärk. Õppisin seda, et Jehoova Jumal kavatseb taastada kogu maal paradiislikud tingimused, et ta äratab surnud üles ja et ka minul võib olla osa selles tulevikus.

Sain aru ka sellest, et Jumalale saab armastust väljendada talle kuuletumisega (1. Johannese 5:3). See oli mulle esialgu raske, sest ma polnud mitte kunagi kellegi juhtimisele allunud. Kuid lõpuks mõistsin, et ei saa enam vanaviisi jätkata ja ise oma elu juhtida (Jeremija 10:23). Pöördusin palves Jehoova poole, et ta mind juhataks. Palusin, et ta aitaks mul viia oma elu kooskõlla tema põhimõtetega ja õpetada oma lapsi elama teistmoodi, kui ma ise olin elanud.

Vajalike muudatuste tegemine oli mulle väga raske, kuid ma püüdsin rakendada ellu nõuannet kirjakohast Efeslastele 4:22–24: „Teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene ... ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse.” Minu jaoks tähendas uue isiksusega riietumine seda, et pidin lahti saama suitsetamisest ja ropendamisest. Mul läks peaaegu kolm aastat, et teha vajalikud muudatused, enne kui sain lasta end ristida Jehoova tunnistajaks.

Lisaks hakkasin suhtuma tõsiselt oma rolli naise ja emana. Püüdsin rakendada ellu nõuannet tekstist 1. Peetruse 3:1, 2: „Teie, naised, olge allaheitlikud oma meestele, et ka need, kes ei ole sõnakuulelikud sõnale, naiste eluviiside läbi võidetaks ilma sõnata usule, kui nad vaatavad, kuidas te elate jumalakartuses puhast elu.”

KUIDAS SEE ON MULLE KASUKS TULNUD: Olen äärmiselt tänulik Jehoovale, sest tean nüüd, et elul on mõte. Tunnen, et ma olen juba palju parem inimene ja olen suuteline oma lapsi hästi kasvatama. Aeg-ajalt tunnen küll süümepiinu oma varasemate tegude pärast, kuid Jehoova tunneb mu südant (1. Johannese 3:19, 20). Kahtlemata on Piibli põhimõtete järgi elamine kaitsnud mind kahju eest ja toonud mulle hingerahu.

LÜHIANDMED

NIMI: JAILSON CORREA DE OLIVEIRA

VANUS: 33

MAA: BRASIILIA

PROBLEEM: OLI ALKOHOOLIK JA NARKOMAAN

MINU MINEVIK: Sündisin Brasiilias umbes 100 000 elanikuga linnas Bagé, mis asub Brasiilia ja Uruguay piiri lähedal. Selles piirkonnas tegeldi peamiselt põllumajanduse ja karjakasvatamisega. Kasvasin üles vaeses rajoonis, kus jõugud vägivallatsesid ning alkohol ja narkootikumide tarvitamine olid noorte hulgas laialt levinud.

Pärast kooli lõpetamist hakkasin jooma, tarvitama marihuaanat ja kuulama heavy metal muusikat. Ma ei uskunud Jumalat. Tundsin, et kõik kannatused ja maailmas valitsev kaos tõendavad seda, et Jumalat pole olemas.

 Olin kitarrist ja laulukirjutaja ning ammutasin sageli inspiratsiooni Piibli Ilmutusraamatust. Kuna minu bänd polnud nii menukas, kui oleksin soovinud, hakkasin tarbima järjest rohkem ja kangemaid uimasteid. Ma ei hoolinud sellest, et võin üledoosist surra. Oli ju paljude minu iidolitest lauljate elu just sel moel lõppenud.

Raha uimastite ostmiseks laenasin oma vanaema käest, kes oli mind üles kasvatanud. Kui vanaema päris, milleks ma raha kasutan, siis valetasin talle. Olukord läks veelgi hullemaks, kui hakkasin tegelema okultismiga. Mulle pakkus põnevust must maagia, sest arvasin, et see võib rikastada mu muusikaloomingut.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Kui hakkasin Piiblit uurima ja Jehoova tunnistajate koosolekutel käima, muutusid pikkamööda mu hoiakud ja meelelaad. Tasapisi tekkis mul eluisu ja soov olla õnnelik. Tänu sellisele meelemuutusele otsustasin maha lõigata oma pikad juuksed, millega olin varem väljendanud rahulolematust ja mässumeelt. Seejärel mõistsin, et kui soovin Jumala heakskiitu, pean lõpetama alkoholi ja narkootikumide tarbimise ning suitsetamise. Nägin ka, et mul tuleb muuta oma muusikalist maitset.

Esimene kord, kui läksin Jehoova tunnistajate koosolekule, märkasin seinal pühakirjateksti Õpetussõnad 3:5, 6: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” Selle kirjakoha üle mõtisklemine kinnitas mulle, et Jehoova aitab mul oma elu korda seada, kui lasen tal end juhtida.

Siiski oli mul raske lahti öelda sügavale juurdunud elustiilist ja teha lõppu oma sõltuvustega – see oli otsekui käe otsast raiumine (Matteuse 18:8, 9). Ma ei saanud teha neid muudatusi järk-järgult. Teadsin, et minu puhul see ei toimi. Seepärast tegin kõigile oma halbadele harjumustele päeva pealt lõpu. Vältisin ka kõiki kohti ja inimesi, mis või kes oleksid võinud mind mu vana, hävitava elustiili juurde tagasi meelitada.

Õppisin iga päev tundma uhkust oma saavutuste üle ja mitte keskenduma heidutavatele momentidele. Tundsin, et on au olla Jehoova silmis füüsiliselt, moraalselt ja vaimselt puhas. Palvetasin, et saada Jehoovalt abi mitte vaadata tagasi oma vanale eluviisile, vaid vaadata ettepoole, ja Jehoova tõesti aitas mind. Mul oli ka tagasilangusi. Jäin aga alati kindlaks selles, et saaksin oma õpetajaga Piiblit uurida, isegi kui mul oli mõnikord pohmell.

Piibli tõed, mida õppisin Jumala kohta – et ta hoolib meist kui indiviididest, et ta hävitab valereligiooni ja et ta toetab praegu ülemaailmset kuulutustööd –, tundusid mulle väga loogilised (Matteuse 7:21–23; 24:14; 1. Peetruse 5:6, 7). Need sobisid kokku nagu pusletükid. Lõpuks otsustasin pühendada oma elu Jumalale. Soovisin näidata oma tänulikkust kõige selle eest, mida ta minu heaks oli teinud.

KUIDAS SEE ON MULLE KASUKS TULNUD: Tunnen praegu, et mu elul on suund ja tähendus (Koguja 12:13). Ja selle asemel et oma perekonda koorida, on mul endal neile midagi anda. Ma rääkisin heast sõnumist, mida Piiblist õppisin, oma vanaemale, ja nüüd on ta ristitud Jehoova tunnistaja. Mitmed teised pereliikmed ja üks endine jõugukaaslane on astunud sama sammu.

Olen nüüd abielus ja me pühendame koos naisega enamiku oma ajast teistele Piibli tõe õpetamiseks. Tunnen, et mind on rikkalikult õnnistatud, sest olen õppinud ’lootma Jehoovale kõigest oma südamest’.

[Väljavõte lk 29]

„Tasapisi tekkis mul eluisu ja soov olla õnnelik”