Laste kasvatamine kõikelubavas maailmas

KAS sa oled juhtunud nägema last, kes mangub, et ema või isa talle mingi mänguasja ostaks, aga lapsevanem ei taha seda teha? Või last, kes tahab hoopis joosta ja mängida, mitte vanema käsu kohaselt paigal püsida? Vanem soovib sellistel puhkudel tegutseda kahtlemata lapse parimates huvides. Sellele vaatamata annab lapsevanem liigagi tihti järele. Suutmata lapse virisemist kauem välja kannatada, muudab ta meelt: ei-st saab jaa.

Paljud vanemad arvavad vist, et hea lapsevanem on see, kes enamalt jaolt lapse soovidele vastu tuleb. Ameerika Ühendriikides küsitleti 750 last vanuses 12–17 aastat. Kui neilt taheti teada, kuidas nad reageerivad vanemate ei peale, vastas ligi 60 protsenti lastest, et nad ei jäta mangumist. Umbes 55 protsenti on leidnud, et selline taktika tasub end üldjuhul ära. Nende vanemad võivad arvata, et niisugusest kõikelubavusest ilmneb nende armastus. Kuid kas see ikka on nii?

Mõelgem ühele ammusele targale mõtteterale: „Kui sulast noorelt hellitatakse, siis on ta viimaks tüliks!” (Õpetussõnad 29:21). Laps pole muidugi mõista sulane. Siiski, kas ei kehti see põhimõte väga hästi ka laste kasvatamisel? Kui lapsed ära hellitada, täites iga nende soovi, siis suureks saades võivad nad olla „tüliks” – neist võivad saada kapriissed, kangekaelsed, tänamatud täiskasvanud.

Piibel soovitab lapsevanematel teha hoopis järgmist: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima” (Õpetussõnad 22:6). Arukad vanemad järgivad seda juhatust, kehtestades selged, järjekindlad ja mõistlikud reeglid ning nõudes neist kinnipidamist. Nad ei aja armastust segamini kõikelubavusega ega premeeri lapsi virisemise, torisemise või jonnimise eest. Selle asemel on nad päri Jeesuse tarkade sõnadega: „Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”” (Matteuse 5:37, P 1997). Kuidas siis lapsi kasvatada? Vaadelgem üht võimsat näidet.

„Otsekui nooled”

Piibel toob vanema ja lapse suhte kohta näite, milles tuleb selgelt esile vanemliku juhatuse tähtsus. Laul 127:4, 5 ütleb: „Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad! Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud!” Lapsi võrreldakse nooltega  ja vanemaid vägeva sõjamehega. Nii nagu vibulaskja teab, et nooled ei taba märki juhuslikult, mõistavad armastavad vanemad, et lapsi ei saa üles kasvatada huupi. Nad tahavad, et lapsed tabaksid märki – neist kasvaksid rahuldustpakkuvat elu elavad õnnelikud ja vastutustundelised täiskasvanud. Nad tahavad, et lapsed teeksid elus häid valikuid, oleksid targad ja väldiksid asjatuid probleeme ning saavutaksid väärt sihte. Kuid tahtmine üksi ei tee seda kõike veel teoks.

Mida on vaja, et nool märki tabaks? Nool peab olema korralikult valmistatud, hästi kaitstud ja jõuliselt sihtmärgi suunas lendu lastud. Samamoodi on lapsi vaja ette valmistada, kaitsta ja suunata, et neist võiksid sirguda tublid täiskasvanud. Arutlegem nüüd neid kolme tahku ükshaaval.

Noolt on vaja korralikult valmistada

Piibli aegadel elanud vibulaskjate nooled olid väga korralikult valmistatud. Noolevart, mis oli võib-olla kergest puust, tuli käsitsi vesta ja teha nii sirgeks kui vähegi võimalik. Nooleots pidi olema terav. Varre teise otsa kinnitati suled, mis noole lendu stabiliseerisid ja seda kursil hoidsid.

Vanemad tahavad, et nende lapsed oleksid nagu sirged nooled – sirgemeelsed ega kalduks õigelt teelt kõrvale. Sellepärast ei oleks vanematel arukas vaadata tõsistele vigadele läbi sõrmede, vaid armastavalt aidata oma lastel nende kallal töötada ja end parandada. Igal lapsel on küllaga seda, mille kallal töötada, sest „meeletus on seotud poisi südamesse” (Õpetussõnad 22:15). Piibel innustabki vanemaid distsiplineerima oma lapsi (Efeslastele 6:4). Distsiplineerimisel on tähtis roll lapse mõtteviisi ja iseloomu kujundamisel ja korrigeerimisel.

Nõnda siis on arusaadav, miks Õpetussõnad 13:24 ütleb: „Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab [„distsiplineerib”, UM] teda aegsasti!” Selles kontekstis kujutab karistusvits mis tahes viisil parandamist. Kui vanem oma last armastavalt distsiplineerib, on tema sihiks korrigeerida lapse vigu, mis sügavale juurdununa võiksid talle täiskasvanueas palju halba teha. Tõesti, distsiplineerimata jätmine võrdub vihkamisega, aga distsiplineerimine on armastuse ilming.

Armastav vanem teeb lapsele mõistetavaks reeglite taga peituvad põhjendused. Distsiplineerimisega on seega seotud palju enamat kui ainult käskude jagamine ja karistamine; esmatähtis on, et laps käskude otstarvet mõistaks. Piibel märgib: „Kes peab käsuõpetust, on mõistlik poeg” (Õpetussõnad 28:7, meie kursiiv).

Suled, mille vibulaskja noole külge kinnitab, aitavad noolel sirgelt lennata, kui see on kord lendu lastud. Niisamuti jäävad perekonna Alusepanija piiblilised õpetused lastega ka siis, kui nad on juba kodunt lahkunud, ning võivad tuua neile kasu kogu elu vältel (Efeslastele 3:14, 15). Kuidas saavad vanemad hoolitseda selle eest, et need õpetused oleksid tõesti „kinnitunud” laste külge?

Pöörakem tähelepanu nõuandele, mis anti Moosese päevil elanud lastevanematele: „Need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti” (5. Moosese 6:6, 7). Nõndaks, vanemad peavad tegema kaht asja: kõigepealt õppima ise Jumala Sõna ja rakendama õpitut ellu ning hakkama armastama Jumala seadusi (Laul 119:97). Seejärel saavad nad teha seda, mida ütleb piiblisalmi teine pool: kinnitada Jumala seadusi oma lastele. See tähendab, et lastele on vaja tõhusa õpetamise ja pideva kordamise abil juurutada südamesse arusaama seaduste väärtusest.

Selles ei ole tõesti midagi vanamoodsat või iganenut, kui õpetatakse Piibli põhimõtteid või kui tõsiste vigade parandamiseks armastavalt distsiplineeritakse. Need on olulised moodused, kuidas kalleid „nooli” valmistada  ette sirgeks ja stabiilseks lennuks täisea suunas.

Noolt on vaja kaitsta

Pöördugem tagasi näite juurde, mis on kirjas Laulus 127:4, 5. Meenutagem, et vibulaskja oli nooltega täitnud „oma nooletupe”. Kui nooled olid valmis, tuli neid kaitsta. Vibulaskja kandiski neid seetõttu nooletupes, kus nad ei saanud nii kergesti viga ega läinud katki. On huvitav, et Piiblis räägitakse Messiast prohvetlikult kui teravast noolest, mida Isa „talletas ... oma nooletupes” (Jesaja 49:2). Jehoova Jumal, kes on kõige armastavam Isa, keda üldse võib ette kujutada, kaitses tõepoolest oma armsat Poega Jeesust igasuguse kahju eest, kuni saabus määratud aeg, mil Messias pidi ennustuste kohaselt surmatama. Isegi siis kaitses Jumal oma Poega selle eest, et surm teda jäädavalt ei kahjustaks, ning tõi ta turvaliselt tagasi taevasse igavesti elama.

Samamoodi tahavad head lapsevanemad kaitsta oma lapsi selle allakäinud maailma ohtude eest. Võib-olla keelavad nad mõned tegevused, mille kaudu nende lapsed puutuksid tarbetult kokku ohtlike mõjutustega. Näiteks suhtuvad targad vanemad tõsiselt nõuandesse „Halb seltskond rikub head kombed” (1. Korintlastele 15:33, P 1997). Kui lapsi kaitstakse halva seltskonna eest, nende eest, kes ei pea lugu Piibli moraalimõõdupuudest, ei tee nad ilmselt selliseid vigu, mis võiksid neile kalliks maksma minna, koguni neilt elu nõuda.

Lapsed ei pruugi alati hinnata kaitset, mida vanemad neile pakuvad. Nad võivad seda vahel koguni pahaks panna, sest selleks et kaitsta oma lapsi, tuleb sageli öelda neile ei. Üks tunnustatud kasvatusalaste raamatute autor märgib: „Lapsed tahavad tegelikult, et vanemad pakuksid neile turvalise ja etteaimatava raamistikuga elu, kuigi nad ei näita seda alati välja ning ei pruugi kohe selle eest tänadagi. Me saame seda neile pakkuda, olles autoriteetsed lapsevanemad, kes seavad kindlad käitumispiirid.”

Jah, kui tahame osutada lastele armastust, on oluline kaitsta neid kõige eest, mis võiks  röövida neilt rahu, rikkumata meele või puhta seisundi Jumala ees. Aja jooksul nad tõenäoliselt taipavad meie motiive ja hindavad meie armastavat kaitset.

Noolt on vaja suunata

Laulus 127:4, 5 võrreldakse lapsevanemat sangariga. Kas see tähendab, et ainult isa võib olla vanema rollis tõhus? Ei. Selles näites toodud põhimõtet võib rakendada nii isade kui emade puhul ning samuti üksikvanemate puhul (Õpetussõnad 1:8). Sõna „sangar” vihjab sellele, et noole lendu laskmine nõudis märkimisväärselt jõudu. Piibli aegadel kaeti vibud mõnikord vasega ning sõjamees pidi ’vibu tallama’, mis tähendas nähtavasti seda, et ta pidi jala vibule asetama, et seda vinnastada (Jeremija 50:14, 29, UM). Kahtlemata oli vaja pinguletõmmatud vibunöör kogu jõust tagasi tõmmata, et nooled sihtmärgi suunas lendu lasta.

Täpselt nõndasamuti nõuab lapsekasvatamine märkimisväärseid pingutusi. Laps ei sirgu tubliks inimeseks iseenesest, nii nagu ka nool ei lähe iseenesest sihtmärgi suunas lendu. Kahjuks paistab, et paljud vanemad tänapäeval ei soovi end piisaval määral pingutada. Nad lähevad kergema vastupanu teed ning lasevad televisioonil, koolil ja eakaaslastel õpetada oma lastele seda, mis puudutab õiget ja valet, moraali ning seksi. Nad annavad lastele kõike, mida need iganes tahavad. Ja kui tundub, et on liiga raske öelda ei, ütlevad nad jaa – tuues sageli põhjenduseks, et nad ei taha oma laste tundeid haavata. Tegelikult teevad nad oma kõikelubavusega lastele hoopis reaalset ja püsivat kahju.

Laste kasvatamine on tõsine töö. Jumala Sõna juhtnööride järgi seda tööd ihu ja hingega teha on kahtlemata päris paljunõudev, aga tasu on hindamatu. Ajakirjas „Parents” kirjutatakse: „Uuringud on näidanud, et neil lastel, kelle on üles kasvatanud armastavad, ent oma autoriteeti maksma panevad vanemad (kes oma lapsi toetasid, kuid hoidsid kinni ka kindlatest piiridest), on paremad õpitulemused, arenevad paremini välja sotsiaalsed oskused, on hea enesehinnang ja nad on üldiselt õnnelikumad kui need lapsed, kelle vanemad olid kas liiga pehmed või ülemäära karmid.”

On üks veelgi parem tasu. Varem me arutasime esimest osa kirjakohast Õpetussõnad 22:6: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima.” Salm jätkub järgmiste südantsoojendavate sõnadega „siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas”. Kas selle Jumala inspiratsiooni all kirja pandud õpetussõna järgi on edu garanteeritud? Mitte ilmtingimata. Lapsel on vaba tahe ja ta teeb suureks saades ise omad valikud. Kuid see salm pakub lapsevanematele head kinnitust. Millist?

Kui kasvatad oma lapsi Piibli juhatuse järgi, lood soodsaimad tingimused imeheaks tulemuseks – sa võid näha, kuidas sinu lastest sirguvad õnnelikud, vastutustundelised ja rahuldustpakkuvat elu elavad täiskasvanud (Õpetussõnad 23:24). Igal juhul valmista need kallihinnalised „nooled” ette, kaitse neid ja pinguta, et neid suunata. Sul ei tule seda kunagi kahetseda.

[Pilt lk 13]

Kas sellest ilmneb vanema armastus, kui ta annab igale lapse nõudmisele järele?

[Pilt lk 15]

Armastav vanem põhjendab perereegleid

[Pilt lk 15]

Head vanemad kaitsevad lapsi selle allakäinud maailma ohtude eest

[Pilt lk 16]

Laste kasvatamine on tõsine töö, kuid tasu on hindamatu