PÄRAST seda, kui Anita * ristiti ja ta sai Jehoova tunnistajaks, hakkas tema abikaasa talle tugevat vastupanu osutama. Anita räägib: „Minu abikaasa takistas mul koosolekutel käia ja keelas mul isegi mainida Jumala nime. Ainuüksi nime Jehoova kuulmisest sattus ta lausa raevu.”

Samuti polnud Anital sugugi kerge aidata oma lastel Jehoovat tundma õppida. Ta ütleb: „Kõik Jehoova teenimisega seotu oli meie kodus keelatud. Mul polnud võimalik oma lastega vabalt Piiblit uurida ega neid koosolekule kaasa võtta.”

Nagu Anita olukord näitab, võib pereliikmete vastuseis olla kristlasele tõeliseks laitmatuse proovikiviks. Sama keerukaid olukordi võivad tekitada kroonilised tervisehädad, lapse või abikaasa surm või see, kui lähedane inimene pöörab Jumalale selja. Mis siis aitab kristlasel Jehoovale ustavaks jääda?

Mida sina selliste katsumuste korral teeksid? Apostel Paulus ütles: „Teil on vaja vastupidavust.” (Heebr. 10:36.) Ent mis aitab sul vastu pidada?

Üks peamisi viise katsumustes vastu pidamiseks on otsida palves abi Jumalalt. Mõtle ühele näitele. Ana peret tabas ühel esmaspäeva pärastlõunal tragöödia. Tema abikaasa, kellega ta oli 30 aastat abielus olnud, suri äkitselt. Ana ütleb: „Minu abikaasa läks tööle ega tulnudki enam koju. Ta oli vaid 52-aastane.”

Mis aitas Anal toime tulla? Ta pidi minema tagasi tööle ja kuna tema töö nõudis keskendumist, oli sellest mingil määral abi. See aga ei kõrvaldanud tema valu. Ta sõnab: „Valasin oma südame välja Jehoova ette ja anusin teda, et ta aitaks mul selle kohutava kaotusega toime tulla.” Kas Jehoova vastas tema palvetele? Ana on kindel, et vastas. Ta ütleb: „Rahu, mida vaid Jumal saab anda, leevendas mu hingevalu ja aitas mul säilitada kainet mõistust. Mul pole mingit kahtlust, et Jehoova äratab mu abikaasa üles.” (Filipl. 4:6, 7.)

Jumal, kes kuulab palveid, on tõotanud, et ta annab oma teenijaile kõik, mida nad vajavad, et jääda talle ustavaks. (Laul 65:2.) Kas sina oled selles veendunud? Kui see on nii, aitab see veendumus ka sinul vastu pidada.

Jehoova toetab oma teenijaid kristliku koguduse kaudu. Näiteks ajal, kui Tessaloonika kogudust taga kiusati, ergutas Paulus neid kristlasi sõnadega „julgustage üksteist ja tugevdage üksteise vaimu, nagu te seda teetegi”. (1. Tess. 2:14; 5:11.) Kuna tessalooniklased hoidsid omavahelist armastust ja aitasid üksteist, suutsid nad selles usuproovis vastu pidada. Nad on meile tänapäeval heaks eeskujuks ja me võime neilt õppida midagi, mis aitab ka meil vastu pidada.

Kui koguduseliikmete vahel valitsevad sõprussuhted, saavad nad üksteist üles ehitada. (Rooml. 14:19.) Eriti tähtis on see hädaajal. Paulusel oli palju katsumusi, kuid Jehoova andis talle jõudu vastupidamiseks. Vahel toetas Jumal teda just usukaaslaste kaudu. Näiteks kui Paulus saatis tervitusi Kolossa koguduse liikmetele, ütles ta nende kohta: „Nad on mulle suureks toeks ja abiks.” (Kol. 4:10, 11.) Koloslased olid Paulusesse kiindunud ning see ajendas neid teda julgustama ja kinnitama.  Võib-olla oled sina samamoodi saanud oma koguduse liikmetelt tuge ja troosti.

Veel toetab Jumal oma teenijaid kogudusevanemate kaudu. Need vaimselt küpsed mehed „on otsekui varjupaik tuule eest, justkui ulualune vihmavalingu ajal, nagu veeojad põuases paigas, nagu võimsa kalju vari janusel maal”. (Jes. 32:2.) Kui kosutavad sõnad! Kas sina oled otsinud tuge kogudusevanematelt? Nende abi aitab sul vastu pidada.

Muidugi ei suuda kogudusevanemad teha imesid. Nad on ebatäiuslikud inimesed, „kellel on samasugused puudused” nagu meil kõigil. (Ap. t. 14:15.) Siiski on nende palvetest meile palju abi. (Jaak. 5:14, 15.) Üks vend Itaaliast, kes on elanud aastaid üha süveneva lihasdüstroofiaga, ütleb: „Vendade armastus ja kiindumus, mis nende sagedastest külastustest õhkub, on aidanud mul vastu pidada.” Kas sina oled tundnud Jehoova tuge, mida ta pakub kogudusevanemate kaudu?

On veel muudki, mida me saame vastupidamiseks ette võtta, näiteks järgida head vaimset tegevuskava. Mõtle 39-aastase Johni peale, kellel diagnoositi harvaesinev vähivorm. Ta sõnab: „Tundsin suurt pettumust, sest olin ju veel noor.” Sel ajal oli Johni poeg vaid kolmeaastane. John ütleb: „Mu naisel tuli hakata hoolitsema mitte ainult meie poja, vaid ka minu eest, mis hõlmas minu abistamist seoses raviprotseduuridega.” Keemiaravi tõttu oli John äärmiselt väsinud ja tal olid iiveldushood. Ent see polnud veel kõik. Johni isa jäi raskelt haigeks ja vajas pereliikmete hoolt.

Mis aitas Johnil ja tema perel selles keerulises olukorras vastu pidada? Ta selgitab: „Hoolimata kurnatusest hoolitsesin selle eest, et meie pere head vaimsed harjumused ei kaoks. Käisime kõigil koosolekutel, tegime iga nädal kuulutustööd ja meil toimus korrapäraselt pere piibliõhtu, kuigi see polnud alati kerge.” Johnile oli ilmselge, et vastupidamiseks on ülioluline hoida oma usku. Kas tal on mõni nõuanne neile, kel on suuri katsumusi? Ta ütleb: „Kui esialgne šokk on möödunud, asenduvad painavad mõtted Jehoovalt tuleva rahuga. Jehoova võib anda sulle jõudu, nagu ta andis seda mulle.”

Kahtlemata suudame Jumala toetusel pidada vastu mistahes katsumustes või olukordades, millega me praegu või tulevikus silmitsi seisame. Palu siis abi Jehoovalt, arenda sõprussuhteid koguduseliikmetega, otsi tuge kogudusevanematelt ja järgi head vaimset tegevuskava. Nii toimides tegutseme kooskõlas Pauluse sõnadega „teil on vaja vastupidavust”.