Elulugu
Jehoova on mind tõesti aidanud
Astusin koos oma naise Evelyniga rongilt maha metsiku loodusega paikkonnas Kanadas Ontario põhjaosas Hornepayne’is. Olime hiljuti abiellunud. Käes oli varajane hommik ja ilm oli kärekülm. Üks kohalik vend tuli meile vastu ja viis meid enda poole. Pärast toekat hommikueinet koos tema, ta naise ja pojaga sumasime läbi lume ning kuulutasime majast majja. Pärastlõunal esitasin oma esimese avaliku kõne ringkonnaülevaatajana. Kohal olime ainult meie viiekesi.
SEE toimus 1957. aastal. Õigupoolest polnud ma tol päeval just väga kurb, et mind nii vähe inimesi oli kuulama tulnud. Asi on nimelt selles, et ma olen alati olnud äärmiselt uje. Väiksena pugesin alati peitu, kui meile külalised tulid, isegi siis, kui ma neid tundsin.
Niisiis võib teil olla üllatav teada saada, et enamiku ülesannete puhul, mis mulle Jehoova organisatsioonis on antud, on mul tulnud suhelda paljude inimestega, nii sõpradega kui ka võõrastega. Kogu selle aja olen pidanud võitlema ujeduse ja ebakindlusega, seega ma ei arva, et olen nende ülesannetega hakkama saanud omal jõul. Olen kogenud, kui tõene on Jehoova tõotus: „Ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” (Jes. 41:10). Suurimat abi olen Jehoovalt saanud kaaskristlaste kaudu, kes on mind toetanud. Lubage, et jutustan teile mõnest kogemusest, alustades oma lapsepõlvest.
TAL OLI PIIBEL JA VÄIKE MUST RAAMAT
1940. aasta paiku saabus meie farmi Ontario edelaosas Elsie Huntingford. Mäletan, et oli päikseline pühapäeva hommik. Kui ema läks ust avama, istus isa, kes oli uje nagu minagi, koos minuga toas ja kuulas pealt nende juttu. Kuna isa arvas, et õde Huntingford on müügiagent ja et ema võib osta midagi ebavajalikku, läks ta lõpuks ukse juurde ja ütles, et me pole huvitatud. Õde Huntingford küsis: „Kas te pole huvitatud Piibli uurimisest?” Minu isa vastas: „Sellest me oleme muidugi huvitatud!”
Õde Huntingford tuli meie juurde just õigel ajal. Mu vanemad olid olnud Kanada Ühinenud Kiriku aktiivsed liikmed, ent olid hiljuti otsustanud sealt lahkuda. Miks? Kiriku sissepääsu juures rippus leht, kus olid kirjas kõik annetajad, järjestatuna annetuse suuruse alusel. Minu vanemad, kes elasid üsna tagasihoidlikult, olid tavaliselt selle lehe allotsas ning kirikutegelased avaldasid neile survet annetada rohkem. Lisaks möönis üks vaimulik, et ta ei õpeta seda, mida ta tegelikult usub, kuna ta ei taha oma tööd kaotada. Kõige selle tõttu lahkusime kirikust, kuid soovisime ikkagi saada rohkem teadmisi Jumala kohta.
Kuna Jehoova tunnistajate töö oli sel ajal Kanadas keelu all, kasutas õde Huntingford meie perega uurides vaid Piiblit ja märkmeid oma väikesest mustast raamatust. Hiljem, mõistes, et me ei reeda teda võimuesindajatele, tõi ta meile ka piiblikirjandust. Peale piibliarutelu peitsime kirjanduse alati hoolikalt ära. *
Hoolimata vastuseisust ja teistest takistustest kuulutas õde Huntingford innukalt head sõnumit. Tema ind avaldas mulle muljet ja ajendas tõde omaks võtma. Aasta pärast vanemate ristimist lasin ka mina end 27. veebruaril 1949 Jumalale pühendumise märgiks ristida. Mind ristiti ühes metallist veemahutis, mida kasutati kariloomade jootmiseks. Olin siis 17-aastane. Pärast seda otsustasin hakata Jehoovat täisajaliselt teenima.
JEHOOVA AITAS MUL OLLA JULGE
Kõhklesin kohe pioneeritööd alustada. Mõnda aega töötasin pangas ja tegin kontoritööd, kuna mõtlesin, et pioneeritöö alustamiseks on mul vaja enne veidi raha teenida. Noore ja kogenematuna kulutasin aga oma raha ära sama kiiresti, kui ma selle teenisin. Ent vend Ted Sargent ergutas mind olema julge ja lootma Jehoovale (1. Ajar. 28:10). Tema sõbraliku tõuke ajel alustasin pioneeritööd 1951. aasta novembris. Olgugi, et mul oli siis ainult 40 dollarit, päevinäinud jalgratas ja uus portfell, andis Jehoova mulle alati kõik, mida vajasin. Olen Tedile nii tänulik, et ta õhutas mind pioneeritööd alustama. See tõi palju õnnistusi.
Ühel õhtul augustikuu lõpupoole 1952. aastal helistati mulle Torontost. Mind kutsuti alates septembrist tööle Jehoova tunnistajate Kanada harubüroosse. Kuigi olin uje ja polnud kunagi harubüroos käinud, olin põnevil, sest teised pioneerid olid mulle Peetelist palju head rääkinud. Peetelisse jõudes tundsin end kohe koduselt.
„NÄITA VENDADELE, ET SA HOOLID NEIST”
Kaks aastat pärast Peetelisse saabumist sain Torontos Shaw’ üksuses Bill Yacosi asemel kogudusesulaseks (praegu vanematekogu koordineerija). * Olin vaid 23-aastane ja tundsin, et olen lihtne maapoiss. Vend Yacos aga õpetas mulle oma alandlikul ja lahkel moel, mida tuleb teha. Samuti tundsin, et Jehoova aitab mind.
Vend Yacos, kes oli tugeva kehaehitusega ja alati naerusuine, tundis inimeste vastu siirast huvi. Ta armastas vendi ja vennad omakorda armastasid teda. Bill külastas neid sageli, mitte vaid siis, kui neil oli probleeme. Ta ergutas mind samuti toimima ning käima koos vendade ja õdedega kuulutamas. Ta ütles: „Ken, näita vendadele, et sa hoolid neist. See katab kinni suure hulga vajakajäämisi.”
MINU USTAV JA ARMASTAV ABIKAASA
Alates 1957. aasta jaanuarist on Jehoova mind aidanud ühel erilisel viisil. Sel kuul abiellusin Evelyniga, kes oli lõpetanud Gileadi kooli 14. kursuse. Enne abiellumist oli ta teeninud prantsuskeelses Quebeci provintsis. Neil päevil oli roomakatoliku kirikul sealkandis suur mõjuvõim. Seega polnud seal kuulutamine sugugi kerge, kuid sellest hoolimata teenis Evelyn ustavalt Jehoovat ja tegi seda, mida talt oodati.
Evelyn on olnud mulle ustav kaaslane (Efesl. 5:31). Õigupoolest pandi tema ustavus proovile kohe pärast meie abiellumist. Meil oli kavas reisida Floridasse, ent päev pärast meie pulmi palus harubüroo mul võtta osa nädalapikkusest väljaõppest Kanada Peetelis. See küll lõi meie plaanid sassi, ent Evelyn ja mina tahtsime teha kõik, mida Jehoova meilt palub. Seega jätsime oma mesinädalad ära. Evelyn tegi sel nädalal Peeteli läheduses kuulutustööd. Kuigi see territoorium erines väga Quebecist, oli ta oma töös püsiv.
Selle nädala lõpus tabas mind üllatus — meid määrati ringkonnatööle Ontario põhjaossa. Olin värske abielumees, 25 aastat vana ja väga väheste kogemustega, olime aga kindlad, et Jehoova toetab meid meie ülesandes. Asusime südatalvel öise rongiga teele koos hulga kogenud reisivate ülevaatajatega, kes läksid tagasi sinna, kus nad teenisid. Saime nendelt väga palju julgust juurde. Üks vend käis meile koguni peale, et me võtaksime tema broneeritud kohad magamisvagunis. Nii ei pidanud me kogu öö reisivagunis üleval istuma. Järgmisel hommikul, vaid 15 päeva pärast abiellumist, jõudsimegi Hornepayne’i, kus alustasime ringkonnatööd, nagu ma eespool kirjeldasin.
Kuid meil Evelyniga seisis ees veel palju muutusi. 1960. aasta lõpupoole, kui tegime piirkonnatööd, sain kutse Gileadi kooli 36. kursusele New Yorgis Brooklynis. See pidi kestma kümme kuud ja algama veebruaris 1961. Muidugi olin ma elevil, aga mu rõõmu kahandas tõsiasi, et kutsel ei olnud Evelyni nime. Selle asemel paluti tal, nagu teistelgi õdedel samas olukorras, kirjutada kiri, et anda teada, kas ta on valmis olema abikaasast lahus vähemalt kümme kuud. See tõi Evelynile pisarad silma, ent olime mõlemad seda meelt, et mul tuleks minna, ning ta oli rõõmus, et mulle pakuti võimalust saada sellist väärtuslikku väljaõpet.
Kui mina olin koolis, töötas Evelyn Kanada harubüroos. Tal oli rõõm elada ühes toas meie kalli võitud õe Margaret Lovelliga. Muidugi igatsesime Evelyniga teineteist väga. Jehoova abiga suutsime aga täita oma ajutisi ülesandeid. Evelyni valmisolek ohverdada kümme kuud meie ühist aega, et võiksime olla kasulikumad Jehoovale ja tema organisatsioonile, puudutas mind sügavalt.
Pärast seda kui olin olnud Gileadis umbes kolm kuud, tegi vend Nathan Knorr, kes siis juhtis ülemaailmset tööd, mulle ühe omapärase pakkumise. Ta küsis, kas ma sooviksin jätta kooli pooleli ja minna tagasi Kanadasse, et teenida harubüroos ajutiselt kuningriigi teenistuskooli õpetajana. Vend Knorr ütles, et ma ei pea seda pakkumist vastu võtma. Mul oli ka valik lõpetada Gileadi kool, mille järel oleks meid võib-olla määratud misjonitööle. Samuti selgitas ta, et kui ma otsustan minna tagasi Kanadasse, ei kutsuta mind ehk enam kunagi Gileadi kooli ja et aja jooksul määratakse meid ilmselt tagasi kuulutustööpõllule Kanadas. Ta pakkus välja, et võin enne otsustamist oma naisega sellest rääkida.
Kuna ma juba teadsin, kuidas Evelyn suhtub teokraatlikesse ülesannetesse, ütlesin vend Knorrile kohe: „Mida tahes Jehoova organisatsioon palub meil teha, teeme seda hea meelega.” Me oleme alati tundnud, et sõltumata meie endi eelistustest peaksime minema, kuhu tahes Jehoova organisatsioon meid saadab.
Niisiis lahkusin ma 1961. aasta aprillis Brooklynist ja läksin tagasi Kanadasse, et hakata õpetama kuningriigi teenistuskoolis. Hiljem saime Peeteli pere liikmeteks. Seejärel sain ootamatult jälle kutse Gileadi kooli, seekord 40. kursusele, mis pidi algama aastal 1965. Taas kord pidi Evelyn kirjutama kirja, et anda oma nõusolek meie lahusolekuks. Kuid meie suureks rõõmuks sai ta paar nädalat hiljem kutse minna kooli koos minuga.
Kui olime kohale jõudnud, ütles vend Knorr meile, et õpilased, kes käivad prantsuse keele tundides, nagu meiegi, saadetakse Aafrikasse. Meie suureks üllatuseks teatati lõpuaktusel, et meid on määratud tagasi Kanadasse. Mind määrati harubüroo ülevaatajaks (praegu harubüroo komitee koordineerija). Olles vaid 34-aastane, tuletasin vend Knorrile meelde: „Ma olen ju üsna noor.” Tema aga vaigistas mu kõhklusi. Püüdsin oma uues ülesandes algusest peale pidada kaalukate otsuste puhul nõu vanemate, minust kogenumate Peeteli vendadega.
PEETEL ON KOHT ÕPPIMISEKS JA ÕPETAMISEKS
Peetel on andnud mulle suurepäraseid võimalusi usukaaslastelt õppida. Ma pean väga lugu teistest harubüroo komitee liikmetest. Samuti on mul olnud võimalus võtta õppust heast eeskujust, mida on andnud sajad tublid kristlikud mehed ja naised, nii noored kui ka vanad, kellega elu on mind harubüroos või erinevates kogudustes kokku viinud.
Samuti olen saanud Peetelis teenides anda teistele väljaõpet ja aidata neil tugevdada nende usku. Apostel Paulus ütles Timoteosele: „Püsi selles, mida oled õppinud.” Ta kirjutas veel: „See, mida sa oled minult kuulnud ja mida on kinnitanud paljud tunnistajad, anna edasi ustavatele inimestele, kes saavad omakorda piisavalt pädevaks, et õpetada teisi” (2. Tim. 2:2; 3:14). Mõnikord küsivad kaaskristlased minult, mida on 57 aastat Peetelis mulle õpetanud. Minu lihtne vastus on: tee meeleldi ja viivitamata kõike, mida sul Jehoova organisatsioonis teha palutakse ning toetu abi saamiseks Jehoovale.
Tundub, nagu oleks see olnud alles eile, kui ma esimest korda ujeda ja kogenematu noormehena Peetelisse saabusin. Ent kõik need aastad on Jehoova hoidnud kinni mu paremast käest. Eriti just usukaaslaste õigeaegne ja lahke abi on olnud see, mille kaudu ta on mulle jätkuvalt kinnitanud: „Ära karda, mina aitan sind!” (Jes. 41:13).