MA SAIN Brooklyni Peeteli pere liikmeks 7. septembril aastal 1950. Tol ajal teenis seal kolmsada viiskümmend viis eri rahvusest venda ja õde vanuses 19 kuni 80 aastat. Paljud neist olid võitud kristlased.

Minust sai meie „õnneliku Jumala” teenija tänu emale (1. Tim. 1:11). Ta hakkas käima tõeteel, kui olin alles väike. Lasin end ristida 1. juulil 1939. aastal kümneaastasena ühel vööndikokkutulekul (praegu ringkonnakokkutulek) Nebraska osariigis Columbuse linnas. Umbes sada inimest oli kogunenud ühte üüritud hoonesse, et kuulata Joseph Rutherfordi kõne „Fašism või vabadus” salvestist. Kui programm oli poole peal, kogunes meie väikse kokkutulekusaali ette rahvajõuk. See tungis hoonesse, peatas meie koosoleku ja ajas meid linnast välja. Siis kogunesime ühe venna farmi selle linna lähedal ja kuulasime programmi lõpuni. Nagu te võite ette kujutada, on ristimispäev mul siiani eredalt meeles.

Ema tegi kõik endast oleneva, et kasvatada mind tões. Ehkki isa oli hea inimene ja hea isa, ei huvitanud teda eriti usuasjad ning minu vaimne suunamine. Ema ja teised Omaha koguduse tunnistajad olid mulle julgustuseks ja toeks.

Kui hakkasin keskkooli lõpetama, seisis mu ees otsus, mida oma eluga peale hakata. Seni olin suviti koolivaheaegadel teeninud puhkuseaja pioneerina (praegu abipioneer) ühes teiste omavanuste noortega.

Meie kanti määrati ringkonnatööle kaks noort vallalist venda, kes olid hiljuti lõpetanud Gileadi kooli seitsmenda klassi. Need olid John Chimiklis ja Theodore Jaracz. Olin üllatunud, kui sain teada, et nad on vaid natuke üle 20 aasta vanad. Mina olin siis 18-aastane ja peagi lõpetamas keskkooli. Mäletan siiani, kuidas vend Chimiklis küsis mult, mida ma kavatsen edasi teha. Kui olin talle vastanud, ütles ta: „Hea mõte, astu kohe täisajalisse teenistusse.  Sa ei või iial teada, mida see su ellu toob.” See nõuanne ja nende vendade eeskuju avaldasid mulle sügavat muljet. Niisiis, pärast kooli lõpetamist aastal 1948 hakkasin pioneeriks.

Aastal 1950 sõitsime koos vanematega rahvusvahelisele konvendile, mis toimus Yankee staadionil New Yorgis. Konvendi ajal läksin koosolekule, mis oli mõeldud neile, kes on huvitatud Peeteli teenistusest. Kirjutasin kirja, milles avaldasin soovi teenida Peetelis.

Kuigi mu isa polnud vastu sellele, et teen pioneeritööd ja elan kodus edasi, oli ta seisukohal, et ka minul tuleks maksta toidu ja peavarju eest. Ühel päeval augustikuu alguses, kui läksin tööd otsima, kiikasin postkasti. Leidsin kirja, mis oli saadetud mulle Brooklynist. Selle oli kirjutanud Nathan Knorr ja seal seisis: „Meieni jõudis sinu avaldus Peetelis teenimiseks. Ma saan aru, et sa oled valmis teenima siin seni, kuni Issand sind ära võtab. Seepärast soovin, et saabuksid Peetelisse 7. septembril 1950. Meie aadress on Columbia Heights 124, Brooklyn, New York.”

Kui isa sel päeval töölt koju jõudis, ütlesin talle, et leidsin tööd. Isa vastas: „Tore. Kus sa siis tööle hakkad?” „Brooklyni Peetelis, 10 dollari eest kuus,” kostsin mina. Ta oli jahmunud, ent ütles siis, et kui olen selle töö valinud, siis tuleb mul seda ka hästi teha. Mõne aja pärast, aastal 1953 lasi isa end Yankee staadionil toimunud konvendil ristida!

Minu suureks rõõmuks kutsuti ka mu pioneeritööpartner Alfred Nussrallah samal ajal Peetelisse ja nii läksimegi sinna koos. Aja möödudes ta abiellus ning koos naise Joaniga läksid nad Gileadi kooli, seejärel misjonitööle Liibanoni ja hiljem taas Ameerika Ühendriikidesse reisivale tööle.

Minu esimene ülesanne Peetelis oli raamatute köitmine köitekojas. Esimene väljaanne, millega ma töötasin, oli raamat „Mida on religioon inimkonna heaks teinud?”. Pärast umbes kaheksat kuud köitekojas määrati mind teenistusosakonda, kus ma töötasin vend Thomas Sullivani alluvuses. Temaga koos töötamine oli rõõm ja ka suurepärane võimalus õppida tarkusest ja kogemustest, mida ta oli aastatega organisatsioonis omandanud.

Kui olin olnud teenistusosakonnas ligi kolm aastat, tuli minu juurde trükikoja ülevaataja Max Larson ja ütles, et vend Knorr tahab mind näha. Mõtlesin endamisi, kas ma olen midagi valesti teinud. Mulle oli kergenduseks, kui vend Knorr küsis hoopis, ega mul pole plaanis lähitulevikus Peetelist lahkuda. Tal oli ajutiselt vaja abilist ning ta tahtis proovida, kas mina saaksin selle tööga hakkama. Vastasin, et mul pole plaanis Peetelist lahkuda. Asjad läksid nii, et mul oli au töötada temaga koos järgmised 20 aastat.

Olen sageli öelnud, et ma poleks kunagi suutnud maksta sellise väljaõppe eest, mida sain Peetelis, töötades koos vendade Sullivani ja Knorriga ning samuti teistega, nagu näiteks Milton Henschel, Klaus Jensen, Max Larson, Hugo Riemer ja Grant Suiter. *

Vennad, kellega koos teenisin, suhtusid väga  hoolsalt oma töösse organisatsiooni heaks. Vend Knorr tegutses väsimatult ja tahtis, et kuningriigitöö edeneks nii laiaulatuslikult kui vähegi võimalik. Tema kaastöötajad võisid alati julgesti tema poole pöörduda. Isegi kui meil olid mingis küsimuses erinevad arusaamad, võisime end vabalt väljendada ning olla samas kindlad tema usalduses.

Kord rääkis vend Knorr minuga sellest, kui oluline on olla hoolas ka näiliselt vähemtähtsates asjades. Näiteks jutustas ta, kuidas siis, kui ta oli trükikoja ülevaataja, helistas talle mõnikord vend Rutherford ja ütles: „Vend Knorr, kui sa lahkud trükikojast ja tuled sööma, siis too mulle mõned kustukummid. Pane need mu lauale.” Vend Knorr rääkis, et esimese asjana läks ta lattu ja pani taskusse mõned kustukummid. Lõuna ajal viis ta need vend Rutherfordi kabinetti. See oli küll väike asi, kuid siiski abiks vend Rutherfordile. Seejärel sõnas vend Knorr: „Mulle meeldib, kui mu laual on igal hommikul teritatud pliiatsid. Palun hoolitse sina selle eest.” Niisiis, paljude aastate jooksul oli minu ülesanne jälgida, et tema pliiatsid oleksid teritatud.

Vend Knorr tõi tihti esile seda, kui tähtis on hoolega kuulata, kui meil midagi teha palutakse. Kord juhtus, et ta andis mulle mingi ülesande tegemiseks selged juhendid, kuid ma ei kuulanud eriti tähelepanelikult. Tagajärjeks oli see, et ta sattus hiljem piinlikku olukorda. Tundsin end kohutavalt ja kirjutasin talle kirja, milles selgitasin, et kahetsen juhtunut väga ja arvan, et targem oleks mind mõnda teise osakonda määrata. Samal hommikul tuli vend Knorr minu laua juurde ja ütles: „Robert, ma sain su kirja kätte. On tõsi, et sa eksisid. Kuid me rääkisime sellest ja ma olen kindel, et sa oled edaspidi tähelepanelikum. Ja nüüd — asume mõlemad jälle tööle.” Ma olin talle sellise lahkuse eest väga tänulik.

Pärast kaheksat aastat Peetelis ei olnud mul muid plaane, kui seal edasi teenida. Kuid ühtäkki asjad muutusid. Umbes sel ajal, kui 1958. aastal toimus rahvusvaheline konvent Yankee staadionil ja Polo Groundsis, nägin taas Lorraine Brookesi, keda olin kohanud 1955. aastal, kui ta oli pioneer Kanadas Montréalis. Mulle meeldis väga tema suhtumine täisajalisse teenistusse ja valmisolek minna sinna, kuhu iganes Jehoova organisatsioon teda saadab. Lorraine’i eesmärk oli olnud minna Gileadi kooli. Aastal 1956 kutsutigi ta 22-aastasena 27. kursusele. Pärast lõpetamist määrati ta misjonäriks Brasiiliasse. Uuendasime oma tutvust Lorraine’iga 1958. aastal ja ta võttis vastu mu abieluettepaneku. Plaanisime abielluda järgmisel aastal ning lootsime, et saame koos misjonitööle asuda.

Kui rääkisin oma kavatsustest vend Knorrile, soovitas ta meil abiellumisega kolm aastat  oodata ning asuda siis teenima Brooklyni Peetelisse. Tol ajal nõuti paarilt, kes tahab peale abiellumist Peetelis teenida, et üks neist oleks olnud Peetelis kümme aastat või rohkem ja teine vähemalt kolm aastat. Lorraine oli nõus teenima kaks aastat Brasiilia Peetelis ja seejärel veel ühe aasta Brooklyni Peetelis, misjärel pidime abielluma.

Suhtlesime esimese kahe kihlusaasta jooksul vaid kirja teel. Helistamine oli liiga kallis ja e-postist ei osanud me unistadagi. Me abiellusime 16. septembril 1961 ning meie rõõmuks pidas pulmakõne vend Knorr isiklikult. Peab tunnistama, et ootamise aeg tundus väga pikk. Nüüd aga, kui mõtleme oma rohkem kui 50 abieluaastale, tunneme rõõmu ja rahulolu ning oleme ühel meelel, et see oli tõesti ootamist väärt!

Aastal 1964 tehti mulle ülesandeks teenida vööndiülevaatajana. Sel ajal ei olnud naised nendel reisidel oma meestega kaasas. See muutus alates 1977. aastast. Sel aastal läksime kaasa Grant ja Edith Suiteriga, kui nad külastasid harubüroosid Saksamaal, Austrias, Kreekas, Küprosel, Türgis ja Iisraelis. Kokku olen seda tööd tehes käinud 70 riigis üle kogu maailma.

Ühel sellisel reisil Brasiiliasse aastal 1980 viis tee meid Belémi linna ekvaatoril, kus Lorraine oli teeninud misjonärina. Samuti läksime vaatama vendi Manausi linnas. Ühel staadionil, kuhu õed ja vennad olid kogunenud kõnet kuulama, märkasime rühma inimesi, kes istusid eraldi ning ei järginud brasiillaste kommet, mille kohaselt naised tervitavad üksteist põsemusiga ja mehed käepigistusega. Miks nad teistmoodi käitusid?

Need olid meie armsad vennad ja õed ühest leeprahaigete kolooniast Amazonase vihmametsast. Nad hoidusid teisi kohalviibijaid puudutamast, et neid mitte nakatada. Kuid nad puudutasid vaieldamatult meie südant ja me ei unusta eales nende nägudel säranud rõõmu! Kui õiged on küll sõnad, mida Jehoova ütles Jesaja kaudu: „Minu sulased hõiskavad südamerõõmust” (Jes. 65:14).

Mõtleme Lorraine’iga ühtelugu rohkem kui kuuele aastakümnele, mida oleme pühendanud Jehoova teenimisele. Meie südant täidab tänutunne õnnistuste eest, mida oleme kogenud, kuna oleme lasknud Jehooval end tema organisatsiooni kaudu suunata. Ehkki ma ei suuda enam teenida vööndiülevaatajana ringi reisides, olen võimeline tegema oma igapäevast tööd juhtiva kogu koordineerijate komitee ja teenistuskomitee abilisena. Ma olen väga tänulik, et saan nii teha oma väikse osa, et toetada meie ülemaailmset vennaskonda. Meil Lorraine’iga on vaimustav näha suurt hulka noori mehi ja naisi, kes on astunud täisajalisse teenistusse samasuguse hoiakuga, nagu oli Jesajal, kes ütles: „Siin ma olen, läkita mind!” (Jes. 6:8). Nad elavad kooskõlas sõnadega, mida ringkonnaülevaataja mulle paljude aastate eest ütles: „Astu kohe täisajalisse teenistusse. Sa ei või iial teada, mida see su ellu toob.”