„VAATA, lapsed on pärand Jehoovalt, ihusugu on tasu temalt!” ütleb Piibel (Laul 127:3). Pole siis imestada, et vanemad on ülimalt rõõmsad, kui neile sünnib pisipõnn.

Kuid lapse sünd toob lisaks rõõmule kaasa ka tõsised kohustused. Selleks et lapsest sirguks terve inimene, peab ta sööma pidevalt tervislikku toitu. Selleks et laps hakkaks sügavalt Jumalat armastama, peavad vanemad teda vaimselt toitma ja püüdma temasse juurutada Piibli põhimõtteid (Õpet. 1:8). Millal tuleks sellist õpetust andma hakata ja mismoodi seda teha?

Piibel räägib meile daanlasest Maanoahist, kes elas muistses Iisraelis Sora linnas. Jehoova ingel andis selle ustava jumalateenija viljatule naisele teada, et ta saab poja (Kohtum. 13:2, 3). Muidugi rõõmustasid Maanoah ja tema naine selle üle väga. Ent neil oli ka kõhklusi. Seepärast Maanoah palvetas: „Oh Issand! Jumalamees, kelle sa läkitasid, tulgu veel kord meie juurde ja õpetagu meid, mida peame tegema poisiga, kes sünnib!” (Kohtum. 13:8). Maanoah ja tema naine olid mures selle pärast, kuidas oma last kasvatada. Kahtlemata õpetasid nad enda pojale Simsonile Jumala seadust ning paistab, et sellel olid head tulemused. Aja möödudes „Jehoova vaim hakkas teda mõjustama”, nagu Piibel ütleb. Simsonist sai Iisraeli kohtumõistja ja ta tegi palju vägevaid tegusid (Kohtum. 13:25; 14:5, 6; 15:14, 15).

Kui varakult peaks hakkama last õpetama? Timoteose ema Eunike ja vanaema Loise õpetasid talle „pühi kirjutisi” juba „varasest lapseeast saadik” (2. Tim. 1:5; 3:15). Niisiis õpetati Timoteosele jumalasõna päris pisikesest peale.

Vanematel on tark paluda Jehoovalt juhatust ja mõelda eelnevalt läbi, kuidas hakata last juba „varasest lapseeast” õpetama. Õpetussõnad 21:5 ütleb: „Virga kavatsused toovad küll kasu.” Vanemad teevad lapse sünniks kindlasti suuri ettevalmistusi. Võib-olla on nad isegi koostanud nimekirja asjadest, mida vastsündinule vaja läheb. Samuti on tähtis eelnevalt mõelda, kuidas nad teda vaimselt õpetama hakkavad. Nende eesmärgiks peaks olema alustada sellega peagi pärast lapse sündi.

Ühes lapse varast arengut käsitlevas raamatus märgitakse: „Sünnile vahetult järgnevad kuud on aju küpsemise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Selle aja jooksul kasvab sünapside, õppimist võimaldavate ühenduste arv ajus kakskümmend korda.” („Early Childhood Counts — A Programming Guide on Early Childhood Care for Development”.) Seetõttu on vanematel väga tähtis kasutada seda lühikest perioodi lapse vaimses arengus, et jagada talle õpetust Jehoova ja tema põhimõtete kohta.

Üks üldpioneerist ema räägib seoses oma tütrega: „Hakkasin teda kuulutustööle kaasa võtma, kui ta oli vaid ühekuune. Ehkki ta ei saanud aru, mis toimub, arvan ma, et sellest on olnud talle palju kasu. Kui ta oli kaheaastaseks saanud, pakkus ta kuulutustööl julgelt voldikuid.”

Lapse varasel õpetamisel on head tulemused. Kuid vanemad teavad, et lastele usulise õpetuse andmine ei ole alati kerge.

Lapse püsimatus ja lühike keskendumisvõime võivad olla vanematele parajaks proovikiviks. Väikeste laste tähelepanu võib kiiresti minna ühelt asjalt teisele, sest nad on uudishimulikud ja püüavad avastada ümbritsevat maailma. Mida saavad vanemad teha, et aidata lapsel õpetatavale keskenduda?

Mõelgem sellele, mis on kirjas tekstis 5. Moosese 6:6, 7. Seal öeldakse: „Need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” Siin kasutatud väljend „kõvasti kinnitama” annab edasi mõtte õpetamisest sagedase kordamise teel. Väike laps on nagu noor puu, mida peab korrapäraselt kastma. Kui kordamine aitab juba täiskasvanutel tähtsaid asju meelde jätta, siis kahtlemata aitab see seda teha lastel.

Lastele Piibli tõe õpetamine eeldab seda, et vanemad veedaksid koos nendega aega. Tänapäeva kiires maailmas võib see olla üsna keeruline. Kuid Paulus kutsus üles ’ostma endile välja sobivat aega’ tähtsaks kristlikuks tegevuseks (Efesl. 5:15, 16). Kuidas seda teha? Üks kogudusevanem, kelle üldpioneerist naisel on tihe ajakava, pidi oma tegemisi hoolikalt planeerima, et saavutada tasakaal lapse õpetamise, teokraatlike kohustuste eest hoolitsemise ja ilmaliku  töö vahel. Millal nad oma tütart õpetavad? Isa lausub: „Igal hommikul enne seda, kui lähen tööle, loeme talle naisega ette „Minu piiblilugude raamatut” või päevateksti. Kindlasti loeme talle ka enne tema magamaminekut. Kui läheme kuulutustööle, siis võtame ta kaasa. Me ei taha lasta käest võimalust oma tütart tema esimestel eluaastatel õpetada.”

Loomulikult soovime, et meie lastest kasvaksid vastutustundlikud täiskasvanud. Kuid peamine põhjus, miks me neid õpetame, on süvendada nende südames armastust Jumala vastu (Mark. 12:28—30).

Laul 127:4 ütleb: „Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad!” Siin on lapsi võrreldud nooltega, mida peab hoolega sihtima, et need märki tabaksid. Kui vibukütt on noole teele saatnud, siis on see läinud. „Nooled” ehk lapsed on vanemate käes suhteliselt lühikest aega. Seda perioodi peaks kasutama selleks, et juurutada oma laste meelde ja südamesse Jumala põhimõtteid.

Apostel Johannes kirjutas seoses enda vaimsete lastega: „Mul ei ole suuremat põhjust tänulikkuseks kui see, et ma kuulen oma lapsi tões edasi käivat” (3. Joh. 4). Ka kristlikke vanemaid valdab tänumeel, kui nad näevad oma lapsi „tões edasi käivat”.