OLI aasta 55 m.a.j. Apostel Paulus oli sadamalinnas Troases, kuid ta ei suutnud lakata mõtlemast Korintose kristlastele. Varem samal aastal oli talle südamevalu valmistanud see, kui ta kuulis, et sealsed vennad tülitsesid omavahel. Isalikust hoolest ajendatuna oli ta saatnud neile kirja, et neid õigele teele aidata (1. Kor. 1:11; 4:15). Samuti oli ta nende juurde saatnud Tiituse ja palunud tal seejärel temaga Troases kohtuda, et saada olukorrast ülevaade. Nüüd ootas Paulus Troases Tiitust, soovides väga kuulda, kuidas korintlastel läheb. Ent kahjuks ei jõudnud Tiitus kohale. Mida Paulus tegi? Ta sõitis laevaga Makedooniasse, kus ta oma rõõmuks Tiitusega kokku sai. Tiitus jutustas, et Korintose vennad olid toiminud Pauluse kirjas toodud nõu järgi ja et nad igatsesid teda näha. Kui Paulus seda head uudist kuulis, ’rõõmustas ta veel rohkem’ (2. Kor. 2:12, 13; 7:5—9).

2. a) Mida kirjutas Paulus korintlastele seoses usu ja rõõmuga? b) Milliseid küsimusi me käsitlema asume?

² Peagi pärast seda kirjutas Paulus korintlastele teise kirja. Ta sõnas neile: „Ma ei ütle, et me oleme isandad teie usu üle, vaid me oleme teie kaastöölised, et te võiksite olla rõõmsad, sest te seisate oma usu abil” (2. Kor. 1:24). Mida Paulus sellega mõtles? Ja kuidas peaksid need sõnad mõjutama kogudusevanemaid tänapäeval?

3. a) Mida Paulus mõtles, kui kirjutas: „Te seisate oma usu abil”? b) Milles järgivad kogudusevanemad Pauluse eeskuju?

³ Paulus rääkis kahest tähtsat omadusest, mis kristlastel peavad olema — usust ja rõõmust. Tuleta meelde, et seoses usuga ta kirjutas: „Ma ei ütle, et me oleme isandad teie usu üle, . . . sest te  seisate oma usu abil.” Paulus möönis, et Korintose vennad teenivad Jumalat ustavalt mitte tänu temale või mõnele teisele inimesele, vaid tänu nende endi usule Jumalasse. Seega ei näinud Paulus mingit vajadust oma vendade usku kontrollida ja tal polnud ka soovi seda teha. Ta oli veendunud, et nad on ustavad kristlased, kes tahavad teha seda, mis on õige (2. Kor. 2:3). Kogudusevanemad tänapäeval järgivad Pauluse eeskuju ega kahtle oma vendade-õdede usus ja jumalateenimise ajendites (2. Tess. 3:4). Selle asemel et kehtestada koguduses jäiku reegleid, toetuvad nad Pühakirja põhimõtetele ning Jehoova organisatsiooni juhatusele. Pole ju kogudusevanemad peremehed oma vendade-õdede usu üle (1. Peetr. 5:2, 3).

4. a) Mida Paulus mõtles, kui kirjutas: „Me oleme teie kaastöölised, et te võiksite olla rõõmsad”? b) Milles võtavad kogudusevanemad eeskujuks Pauluse suhtumist?

⁴ Veel ütles Paulus: „Me oleme teie kaastöölised, et te võiksite olla rõõmsad.” Paulus viitas sellega iseendale ja oma lähedastele kaaslastele. Miks me võime seda järeldada? Samas kirjas tuletas Paulus korintlastele meelde kahte neist kaaslastest: „Jeesus, keda me teie seas kuulutasime, see tähendab mina ja Silvaanus ja Timoteos” (2. Kor. 1:19). Ning alati, kui Paulus kasutas oma kirjades väljendit „kaastöölised”, viitas ta enda lähedastele kaaslastele, nagu Apollos, Akvila, Priska, Timoteos, Tiitus ja teised (Rooml. 16:3, 21; 1. Kor. 3:6—9; 2. Kor. 8:23). Seega, kui ta ütles: „Me oleme teie kaastöölised, et te võiksite olla rõõmsad”, kinnitas ta korintlastele, et ta ise ja tema kaaslased soovivad teha kõik, mis suudavad, et aidata kõigil koguduseliikmetel rõõmu tunda. Tänapäeval on kogudusevanematel seesama soov. Nad tahavad teha kõik, mis suudavad, et aidata oma vendadel-õdedel ’teenida Jehoovat rõõmuga’ (Laul 100:2; Filipl. 1:25).

5. Millisele küsimusele antud vastuseid me hakkame vaatlema ja millele meil tuleks mõelda?

⁵ Hiljuti paluti grupil maailma eri paikades elavatel innukatel vendadel-õdedel vastata küsimusele „Millised kogudusevanema sõnad ja teod on toonud sulle rõõmu?” Nende usukaaslaste tähelepanekuid vaadeldes võrdle nende kommentaare sellega, mida sina oleksid vastanud. Samuti mõelgem sellele, kuidas me kõik saaksime anda oma osa koguduse rõõmsa vaimu heaks. *

6., 7. a) Mis on üks viis, kuidas kogudusevanemad saavad järgida Jeesuse, Pauluse ja teiste jumalateenijate eeskuju? b) Miks rõõmustab vendi-õdesid see, kui nende nimesid mäletatakse?

⁶ Paljud vennad ja õed ütlevad, et neile toob rõõmu see, kui kogudusevanemad ilmutavad nende vastu isiklikku huvi. Üks põhilisi viise, kuidas vanemad seda teevad, on see, et nad järgivad Taaveti, Eliihu ja Jeesuse enda eeskuju. (Loe 2. Saamueli 9:6; Iiob 33:1; Luuka 19:5.) Kõik need Jehoova teenijad näitasid hoolivust teiste vastu sellega, et kasutasid nende nimesid. Ka Paulus mõistis seda, kui tähtis on pidada meeles ja kasutada usukaaslaste nimesid. Ühe kirja lõpus tervitas ta nimepidi rohkem kui 25 venda ja õde, kaasa arvatud kristlikku õde Persist, kelle kohta ta ütles: „Tervitage meie armast Persist” (Rooml. 16:3—15).

⁷ Mõnedel kogudusevanematel on nimede  meelespidamisega tükk tegemist. Ent kui nad sel eesmärgil siiski pingutavad, siis nad otsekui ütleksid oma usukaaslasele: „Sa oled mulle tähtis.” (2. Moos. 33:17.) Eriti rõõmustab vendi-õdesid see, kui kogudusevanematel on Vahitorni”-uurimise ja teiste koosolekute ajal neid küsides meeles nende nimi. (Võrdle Johannese 10:3.)

8. Mis on üks oluline viis, kuidas Paulus jäljendas Jehoovat ja Jeesust?

⁸ Paulus väljendas hoolivust teiste vastu ka siira kiituse abil, mis on veel üks põhilisi viise, kuidas usukaaslaste rõõmu suurendada. Samas kirjas, kus Paulus osutas oma soovile vendade rõõmu nimel tööd teha, kirjutas ta: „Mul on palju kiitlemist teie üle” (2. Kor. 7:4). Need kiidusõnad kahtlemata soojendasid Korintose vendade südant. Samuti kiitis Paulus teisi kogudusi nende hea töö eest (Rooml. 1:8; Filipl. 1:3—5; 1. Tess. 1:8). Ja pärast seda, kui ta mainis Persist Rooma kogudusele saadetud kirjas, ta lisas: „See naine on näinud palju vaeva Issandas” (Rooml. 16:12). Kui südantsoojendav pidi see kompliment küll sellele ustavale õele olema! Teisi kiites jäljendas Paulus nii Jehoovat kui ka Jeesust. (Loe Markuse 1:9—11; Johannese 1:47; Ilm. 2:2, 13, 19.)

9. Miks võib öelda, et kiitmine edendab koguduses rõõmu?

⁹ Ka tänapäeval mõistavad kogudusevanemad, kui tähtis on oma hindamine vendade-õdede vastu sõnadesse panna (Õpet. 3:27; 15:23). Iga kord, kui vanem nii teeb, ütleb ta justkui oma vennale: „Ma panin tähele, mis sa tegid. Ma hoolin sinust.” Pole kahtlustki, et usukaaslased vajavad vanemate julgustust. Paljud tunnevad samamoodi nagu üks 50-ndates aastates õde, kes ütles: „Töö juures tehakse mulle harva komplimente. Seal valitseb külm õhkkond, kus igaüks seisab ainult enda eest. Seega, kui kogudusevanem kiidab mind millegi eest, mida ma koguduse heaks olen teinud, on see nii kosutav, see annab mulle tohutult jõudu! See tekitab minus tunde, et minu taevane isa tõesti armastab mind.” Üks vend, kes kasvatab üksi kahte last, tundis samamoodi. Kogudusevanem kiitis teda hiljuti südamest. Mismoodi see vennale mõjus? Ta ütleb: „Kogudusevanema sõnad tiivustasid mind ja andsid mulle jõudu.” Jah, kui vanem kiidab siiralt usukaaslasi, tõstab see nende meeleolu ja süvendab neis rõõmu. See omakorda annab uut jaksu, et jätkata eluteel käimist ja mitte väsida (Jes. 40:31).

10., 11. a) Mil moel saavad kogudusevanemad järgida Nehemja eeskuju? b) Mis aitab vanemal karjasekülastuse ajal vaimset andi jagada?

¹⁰ Mis on üks eriti tähtis viis, kuidas kogudusevanemad ilmutavad oma vendade-õdede vastu huvi ja aitavad kaasa koguduseliikmete rõõmule? See, kui nad näitavad üles initsiatiivi, et aidata neid, kes vajavad julgustust. (Loe Apostlite teod 20:28.) Nii järgivad kogudusevanemad vana aja vaimsete karjaste eeskuju. Pane näiteks tähele, mida ustav ülevaataja Nehemja tegi, kui ta nägi, et mõned tema juutidest usukaaslased olid vaimselt nõrgaks jäänud. Jutustuses öeldakse, et ta ’tõusis kohe’ ja julgustas neid (Neh. 4:8, UM). Kogudusevanemad tänapäeval soovivad toimida samamoodi. Nad tõusevad ehk näitavad üles initsiatiivi,  et aidata vendadel-õdedel säilitada tugevat usku. Et sellist isiklikku julgustust anda, külastavad nad vendi ja õdesid nende kodudes, kui olud seda võimaldavad. Niisuguste karjasekülastuste ajal soovivad nad ’jagada neile vaimset andi nende kinnitamiseks’ (Rooml. 1:11). Mis aitab kogudusevanematel seda teha?

¹¹ Enne karjasekülastuse tegemist tuleb vanemal võtta veidi aega, et mõelda selle koguduseliikme peale, kellega ta kokku saab. Milliseid raskusi tal on? Millised mõtted võiksid teda üles ehitada? Millist kirjakohta või näidet piiblitegelasest oleks tema puhul praktiline käsitleda? Selline eelnev mõtisklemine aitab kogudusevanemal arendada mõttekat vestlust, mitte lihtsalt niisama juttu ajada. Karjasekülastuse ajal laseb kogudusevanem vennal või õel rääkida, samal ajal ise hoolikalt kuulates (Jaak. 1:19). Üks õde sõnas: „On nii julgustav, kui kogudusevanem sind südamega kuulab.” (Luuka 8:18.)

12. Kes vajavad koguduses julgustust ja miks?

¹² Kellele oleks hea karjasekülastusi teha? Paulus ergutas oma kaasvanemaid: „Pöörake tähelepanu . . . kogu karjale”. Tõepoolest, kõik koguduseliikmed vajavad julgustust, kaasa arvatud need kuulutajad ja pioneerid, kes aastast aastasse on ustavalt teenistuses osalenud. Miks nemad vaimsete karjaste tuge vajavad? Sest mõnikord on ka sellised vaimselt tugevad kuulutajad peaaegu nõrkemas selle kurja maailma raskuste tõttu. Et paremini mõista, miks isegi tubli jumalateenija võib vahel abi vajada, vaadelgem ühte juhtumit Taaveti elust.

13. a) Millal otsustas Jisbi-Benob Taavetit rünnata? b) Tänu millele oli Abisail võimalik Taavetile appi minna?

¹³ Peagi pärast seda, kui noor Taavet võiti kuningaks, seisis ta silmitsi Koljatiga, kes oli hiiglakasvu refalaste järeltulija. Taavet oli julge ja tappis selle hiiglase (1. Saam. 17:4, 48—51; 1. Ajar. 20:5, 8).  Aastaid hiljem oli ta lahingus vilistitega taas vastamisi hiiglasega. Selleks oli refalane Jisbi-Benob (2. Saam. 21:16, UM). Kuid seekord oleks hiiglane Taaveti peaaegu tapnud. Miks? Mitte sellepärast, et Taavet oleks kaotanud oma julguse, vaid kuna tema jõud oli otsakorral. Jutustuses öeldakse: „Taavet väsis.” Niipea kui Jisbi-Benob märkas Taaveti väsimust, „mõtles [ta] Taaveti surmata”. Ent just siis, kui see hiiglane oli oma sõjariistaga Taavetit ründamas, „Abisai, Seruja poeg, aitas teda [Taavetit] ja lõi vilisti maha, surmates tolle” (2. Saam. 21:15—17). Milline napp pääsemine! Kui tänulik pidi Taavet küll olema, et Abisai hoidis tal silma peal ja tuli kiiresti appi, kui tema elu oli ohus! Mida me võime sellest loost õppida?

14. a) Kuidas me võime jagu saada raskustest, mis tunduvad sama suured kui Koljat? b) Mil viisil võivad kogudusevanemad aidata teistel saada tagasi jõudu ja rõõmu? Too näide.

¹⁴ Jehoova ülemaailmse rahva liikmetena teenime Jumalat hoolimata takistustest, mida Saatan ja tema käsilased meie teele seavad. Mõned meist on pidanud seisma silmitsi hiiglaslike probleemidega, kuid Jehoovale täielikult toetudes oleme nendele raskustele, mis tunduvad sama suured kui Koljat, vastu astunud ja nendest jagu saanud. Kuid mõnikord võib pidev võitlemine maailma survega meid väsitada ja me võime masenduda. Selles nõrgas seisundis oleme kergesti haavatavad ja meid varitseb oht, et probleemid, millega me muidu saaksime edukalt hakkama, matavad meid enda alla. Sellisel ajal võib kogudusevanema õigeaegne abi aidata meil saada tagasi rõõmu ja jõu, nagu paljud on seda kogenud. Üks 60-ndates aastates pioneerist õde jutustab: „Mõni aeg tagasi ei tundnud ma end hästi ja kuulutustöö väsitas mind ära. Üks kogudusevanem pani minu jõupuudust tähele ja tuli minuga rääkima. Ta julgustas mind ühe piiblilõigu abil. Rakendasin tema antud soovitusi ellu ja see tõi häid tulemusi.” Ta lisab: „Sellest kogudusevanemast oli nii armastav panna tähele minu olukorda ja mind aidata!” On tõesti südantsoojendav teada, et meil on kogudusevanemad, kes meil armastavalt silma peal hoiavad ja kes Abisai sarnaselt on valmis meile appi ruttama.

15., 16. a) Miks usukaaslased Paulust kogu südamest armastasid? b) Miks meie armastame oma kogudusevanemaid?

¹⁵ Vaimse karjase amet tähendab kõva tööd. Mõnikord on kogudusevanemad öösiti uneta, kuna nad palvetavad ja muretsevad Jumala karja pärast või annavad usukaaslastele vaimset abi (2. Kor. 11:27, 28). Siiski teevad nad rõõmuga seda, mida neilt nõutakse, just nagu Pauluski, kes kirjutas korintlastele: „Mul on hea meel kulutada ja saada ise täiesti ära kulutatud teie hingede heaks” (2. Kor. 12:15). Armastusest oma vendade vastu kulutas Paulus end täielikult selleks, et neid tugevdada. (Loe 2. Korintlastele 2:4; Filipl. 2:17; 1. Tess. 2:8.) Pole siis imestada, et vennad armastasid Paulust kogu südamest (Ap. t. 20:31—38).

¹⁶ Ka meie armastame oma hoolivaid kogudusevanemaid ja täname palvetes Jehoovat nende eest. Me oleme rõõmsad, et nad näitavad meie vastu isiklikku huvi. Nende karjasekülastused rikastavad meid. Peale selle oleme tänulikud, et nad on varmalt valmis meile appi tulema, kui tunneme end selle maailma raskuste all rusutuna. Sellised tähelepanelikud ja hoolivad kogudusevanemad on tõesti ’meie kaastöölised, et me võiksime olla rõõmsad’.