Õpeta oma last teistest lugu pidama

SAKSA vanasõna ütleb: „Mees paljastatud päi kogu maa läbi käib.” Paljudes kultuurides on seniajani tavaks, et mees võtab kellegi koju sisenedes või kedagi tervitades mütsi peast; seda peetakse viisakaks ja sellega pälvib ta teiste lugupidamise. Eelmainitud vanasõna mõte on niisiis selles, et heade kommetega inimest koheldakse üldiselt lahkemalt ja tema suhtes ollakse paremini meelestatud.

On väga meeldiv, kui noortel on head kombed. Üks ringkonnaülevaataja Hondurasest, kes on eri vanuses kuulutajatega ukselt uksele tööd teinud, märgib: „Olen sageli tähele pannud, et hästikasvatatud ja lugupidav laps avaldab kuulajale rohkem mõju kui minu sõnad.”

Praegusel ajal, mil teistest aina vähem lugu peetakse, on väga kasulik teada, kuidas kaasinimesi kohelda. Pealegi ergutab Pühakiri meid ’käituma Kristust puudutava hea sõnumi vääriliselt’ (Filipl. 1:27; 2. Tim. 3:1–5). On ülimalt oluline õpetada oma lapsi teisi austama. Kuidas saavutada seda, et nad poleks pelgalt väliselt viisakad, vaid ehtsalt lugupidavad? *

Õpeta häid kombeid oma eeskujuga

Lapsed õpivad teiste eeskujust. Seega õpivad lapsed häid kombeid kõige paremini siis, kui vanemad ise on heade kommetega (5. Moos. 6:6, 7). On muidugi tähtis ka arutleda lapsega selle üle, mis on viisakas ja mis mitte, kuid sellest üksi ei piisa. Meeldetuletuste kõrval on hea eeskuju ülioluline.

Mõtle näiteks Paula * peale, keda kasvatas kristlikult üksikema. Kõigist inimestest lugupidamine sai talle loomuomaseks. Tänu millele? Ta selgitab: „Ema andis head eeskuju, nii et teistest lugupidamine oli meile lastele täiesti loomulik asi.” Walteri-nimeline kristlik isa õpetas oma poegi pidama lugu emast, kes polnud Jehoova tunnistaja. Ta ütleb: „Püüdsin õpetada poistele emast lugupidamist omaenda eeskujuga: ma ei rääkinud abikaasast  kunagi halvustavalt.” Walter õpetas oma poegadele Jumala Sõna ning palus Jehoovalt abi. Üks tema poegadest teenib nüüd Jehoova tunnistajate harubüroos ja teine on pioneer. Nad armastavad ja austavad mõlemaid vanemaid.

Piibel ütleb: „Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal” (1. Kor. 14:33). Kõigis Jehoova tegemistes valitseb kord. Kristlased peaksid püüdma Jumalat selles jäljendada ja hoidma kodu korras. Mõned vanemad õpetavad lastele, et need teeksid alati enne kooliminekut voodi ära, ei jätaks oma riideid vedelema ning oleksid abis majapidamistöödes. Kui kodu üldiselt on puhas ja korras, siis hoiavad lapsed tõenäolisemalt ka oma toa ja asjad korras.

Kuidas suhtub sinu laps koolis õpitusse? Kas ta hindab oma õpetajate hoolt ja vaeva? Kas sina lapsevanemana hindad? Sinu laps kaldub suhtuma koolitöödesse ja õpetajatesse samamoodi nagu sina. Kas võiksid julgustada oma last õpetajaid tänama? Teiste tänamine selle eest, mida nad meie heaks teevad, on suurepärane viis väljendada neile austust, olgu siis tegu õpetaja, arsti, poemüüja või kellegi teisega (Luuka 17:15, 16). Noored kristlased, kes oma koolikaaslaste hulgas viisaka ja hea käitumisega silma paistavad, väärivad kiitust.

Kristliku koguduse liikmed peaksid käitumises head eeskuju andma. Kui kena on küll vaadata, kui koguduse noored on viisakad ning ütlevad „palun” ja „tänan”. Kui täiskasvanud näitavad austust Jehoova vastu, olles koosolekul räägitava suhtes tähelepanelikud, siis innustab see ka noori sama tegema. Lapsed õpivad kaasinimestest lugu pidama, kui näevad kuningriigisaalis häid kombeid. Näiteks nelja-aastane Andrew oskab juba öelda „vabandust”, kui peab täiskasvanust mööda minema.

Mida saaksid vanemad veel teha, et õpetada oma lastele sobivat käitumist? Nad võiksid ja ka peaksid võtma aega, et õpetada oma lapsi Jumala Sõnas olevate paljude eeskujude põhjal (Rooml. 15:4).

Õpeta Piibli eeskujude varal

Saamueli ema arvatavasti õpetas oma pojale, kuidas ülempreester Eeli ees kummardust teha. Kui ta Saamueli kogudusetelki viis, oli see tõenäoliselt kõigest kolme- või nelja-aastane. Kas sina võiksid õpetada oma väikest last ütlema „Tere!”, „Head aega!” ja muid viisakusväljendusi, mida on kombeks öelda teie kandis? Su laps võib olla nagu noor Saamuel, kes „edenes ... meeldivuses niihästi Jehoova kui inimeste juures” (1. Saam. 2:26).

Võiksid Piibli jutustuste abil tuua välja selge erinevuse lugupidamise ja lugupidamatuse vahel. Näiteks üks lugu räägib  sellest, kuidas Iisraeli ustavusetu kuningas Ahasja tahtis saada kokku prohvet Eelijaga. Ta läkitas teda kutsuma „viiekümnepealiku ja selle viiskümmend meest”. Pealik nõudis, et prohvet temaga kaasa tuleks. See polnud aga õige viis Jumala esindajaga rääkimiseks. Mida Eelija vastas? „Kui ma olen jumalamees, siis tulgu taevast tuli ja põletagu sind ja su viiskümmend meest!” Ja nii tõesti juhtus. „Taevast tuligi tuli ning põletas tema ja ta viiskümmend meest” (2. Kun. 1:9, 10).

Eelija järele läkitati teine viiekümnepealik. Ka too käsutas Eelijat endaga ühes tulema. Järjekordselt tuli taevast tuli. Seejärel saabus Eelija juurde kolmas viiekümnepealik. See mees oli lugupidav. Selle asemel, et Eelijale käsku anda, heitis ta tema ette põlvili ja palus: „Jumalamees, olgu ometi su silmis kallis minu hing ja su sulaste, nende viiekümne hing! Vaata, taevast tuli tuli ning põletas kaks esimest viiekümnepealikut ja nende viiskümmend. Aga olgu nüüd minu hing su silmis kallis!” Kas kutsuks Jumala prohvet tule taevast kellegi peale, kes räägib nii lugupidavalt, isegi kui ta teeb seda paljuski vaid kartusest? See oleks mõeldamatu! Jehoova ingel ütles Eelijale hoopis, et see läheks pealikuga kaasa (2. Kun. 1:11–15). Kas ei rõhuta see jutustus lugupidamise tähtsust?

Kui Rooma sõdurid võtsid Pauluse templis vahi alla, ei eeldanud viimane, et tal on õigus rääkida. Ta küsis väeülemalt lugupidavalt: „Kas ma tohin sulle midagi öelda?” Seepeale sai Paulus loa enda kaitseks kõnelda (Ap. t. 21:37–40).

Kui Jeesuse üle kohut peeti, löödi talle vastu nägu. Jeesus aga mõistis, kuidas on õige enda eest seista. Ta sõnas: „Kui ma midagi valesti ütlesin, siis tunnista, mis oli vale. Ent kui see oli õige, miks sa siis mind lööd?” Mitte keegi ei saanud Jeesusele ette heita sobimatut kõnepruuki (Joh. 18:22, 23).

Jumala Sõnas on näiteid ka selle kohta, kuidas reageerida, kui meid tõsiselt noomitakse, ja kuidas tunnistada lugupidavalt oma väärtegusid või hooletust (1. Moos. 41:9–13; Ap. t. 8:20–24). Näiteks Abigail palus Taavetilt oma mehe Naabali jultumuse pärast vabandust ning tõi pealegi kaasa heldelt toitu. Taavetile avaldas Abigaili toimimisviis sedavõrd muljet, et pärast Naabali surma palus Taavet Abigaili endale naiseks (1. Saam. 25:23–41).

Õpeta oma last teistest lugu pidama, olgu siis tegu austuse osutamisega proovilepanevas olukorras või lihtsalt heade kommetega. ’Paistku meie valgus inimeste ees’, nii et nad ’ülistaksid meie Isa, kes on taevas’ (Matt. 5:16).

[Allmärkused]