Lugejate küsimusi

Kas kirjakoht Hesekieli 18:20, mis ütleb, et „poeg ei kanna isa süüd”, on vastuolus kirjakohaga 2. Moosese 20:5, mis ütleb, et Jehoova ’nuhtleb vanemate süü laste kätte’?

Vasturääkivust ei ole. Üks ütlus juhib tähelepanu isiklikule vastutusele ning teine tunnistab realistlikult, et inimese eksimusel võivad olla halvad tagajärjed tema järeltulijatele.

Hesekieli kirjakoha kontekst rõhutab isiklikku vastutust. Hesekieli 18:4 ütleb: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” Mida aga öeldakse inimese kohta, kes on „õige ja teeb, mis on seadusepärane ja õige”? „Ta peab tõesti elama” (Hes. 18:5, 9). Seega, kui inimene on juba küllalt vana, et oma tegude eest vastutada, mõistetakse tema üle kohut „ta eluviiside kohaselt” (Hes. 18:30).

Selle põhimõtte illustreerimiseks sobib leviit Korahi juhtum. Iisraeli kõrberännaku ajal muutus Korah oma teenistuseesõigustega rahulolematuks. Selleks et saada endale ka preestriametit, tõstsid Korah ja mõned teised mässu Jehoova esindajate Moosese ja Aaroni vastu. Jultunult taotlesid nad endale ametit, millele neil polnud õigust, seepärast surmas Jehoova Korahi ja kogu ta jõugu (4. Moos. 16:8–11, 31–33). Korahi pojad aga mässust osa ei võtnud. Jumal ei pidanud neid vastutavaks oma isa patu eest. Nemad jäid ellu, sest nad olid Jehoovale ustavad (4. Moos. 26:10, 11).

 Kuid mida öelda hoiatuse kohta tekstis 2. Moosese 20:5, mis kuulub ka kümne käsu hulka? Vaadelgem jällegi konteksti. Jehoova sõlmis Iisraeli rahvaga seaduselepingu. Olles lepingu tingimusi kuulnud, teatasid iisraellased valjusti: „Me teeme kõik, mis Jehoova on öelnud!” (2. Moos. 19:5–8). Nii astus terve rahvas Jehoovaga erilistesse suhetesse. Järelikult olid sõnad tekstis 2. Moosese 20:5 suunatud eeskätt rahvale tervikuna.

Niikaua kui iisraellased olid Jehoovale ustavad, käis rahva käsi hästi ja Jumal õnnistas neid mitmel moel (3. Moos. 26:3–8). Ka vastupidine pidas paika. Kui Iisraeli rahvas hülgas Jehoova ja käis ebajumalate järel, võttis Jehoova oma õnnistuse ja kaitse ära; rahvast tabasid hädad (Kohtum. 2:11–18). Tõsi, oli neid, kes jäid laitmatuks ja pidasid Jumala käske ka siis, kui rahvas üldiselt teenis ebajumalaid (1. Kun. 19:14, 18). Need ustavad pidid rahva pattude pärast tõenäoliselt raskusi taluma, Jehoova aga osutas neile heldust.

Kui Iisrael rikkus Jehoova põhimõtteid juba nii jultunult, et teised rahvad hakkasid Jumala nime pilkama, otsustas Jehoova oma rahvast karistada ja lubas ta Babülooniasse vangi viia. Muidugi tähendas see karistust nii üksikisikutele kui ka kogu rahvale (Jer. 52:3–11, 27). Piibel näitab, et Iisraeli kollektiivne süü oli sedavõrd suur, et kolmas, neljas või kaugemgi sugupõlv kannatas esiisade väärtegude pärast, just nagu tekstis 2. Moosese 20:5 on öeldud.

Jumala Sõnas on ülestähendusi ka sellest, kuidas mõned perekonnad kannatasid oma esivanemate väärkäitumise tõttu. Ülempreester Eeli oli Jehoova vastu äärmiselt lugupidamatu, kui lubas oma kõlvatutel poegadel preestriametisse jääda (1. Saam. 2:12–16, 22–25). Kuna Eeli austas oma poegi rohkem kui Jehoovat, otsustas Jumal, et Eeli sugu lõigatakse ülempreestrite liinist ära. Ja nii juhtuski alates Ebjatarist, kes oli tema pojapoja pojapoja poeg (1. Saam. 2:29–36; 1. Kun. 2:27). Põhimõtet tekstis 2. Moosese 20:5 illustreerib ka Geehasi näide. Ta kuritarvitas oma positsiooni Eliisa teenrina, et saada ainelist kasu Süüria väepealiku Naamani tervendamisest. Jehoova tegi Eliisa kaudu talle teatavaks kohtuotsuse: „Naamani pidalitõbi [jääb] igavesti sinu ja su soo külge!” (2. Kun. 5:20–27). Niisiis said Geehasi järeltulijadki tunda tema väärteo tagajärgi.

Looja ja Eluandjana on Jehooval täielik õigus otsustada, milline karistus on õiglane ja kohane. Ülaltoodud juhtumid näitavad, et lapsed või kaugemadki järeltulijad võivad tunda oma esivanemate patu halbu tagajärgi. Siiski kuuleb Jehoova „viletsate hädakisa”, ning üksikisikud, kes siira südamega tema poole pöörduvad, võivad leida tema soosingut ja saada isegi kergendust oma olukorrale (Iiob 34:28).

[Pilt lk 29]

Korahit ja teisi mässajaid peeti oma tegude eest vastutavaks