Andsin tähtsa lubaduse

OLEN andnud ühe väga tähtsa lubaduse. Sooviksin rääkida, mis pani mind, noort hispaanlannast ema, seda tegema.

Kasvasin üles kodus, kus puudus rahu ja harmoonia. Meie peret tabas lein, kui minu noorem vend nelja-aastaselt hukkus. Lisaks tegid isa halvad harjumused mu emale raskeks leida abielust õnne. Ometi ei takistanud need katsumused emal kasvatamast minus ja mu vanemas vennas moraalseid väärtusi.

Aja jooksul mu vend ja ka mina abiellusime. Varsti pärast seda diagnoositi mu emal vähk, mille tõttu ta lõpuks suri. Kuid enne oma surma kinkis ta meile midagi väga kallihinnalist.

Üks ema tuttav naine rääkis talle ülestõusmislootusest ja ema oli nõus Piiblit uurima. Oma elu lõpus leidis ta tänu Piibli lootusele elumõtte ja õnne.

Kui me nägime, millist head mõju Piibel meie emale avaldas, hakkasime ka meie vennaga Jumala Sõna uurima. Mind ristiti ja sain Jehoova tunnistajaks kuu enne mu teise lapse, imearmsa tütrekese Lucía sündi.

Ristimispäev oli minu jaoks ülimalt tähtis. Üks põhjus oli see, et nüüd kuulusin ma Jehoovale ja olin pühendanud end talle, et teda igavesti teenida. Teiseks sain nüüd kasvatada usku ka oma armsa poja ja tütre südames.

Seda teist õnne põhjust hakkas peagi varjutama sünge pilv. Kui Lucía oli neljane, hakkas ta kaebama tugevat kõhuvalu. Pärast erinevaid uuringuid ütles radioloog, et Lucía maksa küljes on apelsinisuurune kasvaja. Ta selgitas, et see on neuroblastoom, agressiivne vähkkasvaja. Nii algas Lucía seitsme aasta pikkune võitlus vähiga, mis tähendas talle palju päevi haiglas.

Lucía ennastsalgavus

Nende raskete aastate jooksul lohutas Lucía mind tihti sooja kallistuse või julgustava musiga. See, kuidas ta tuli toime oma haigusega, avaldas muljet ka haiglatöötajatele. Lucía oli alati valmis aitama meditsiiniõdesid, et viia jogurtit, mahla või muud kõrvalpalatite lastele. Õed andsid Lucíale isegi valge kitli ja rinnasildi „Meditsiiniõe abiline”.

Üks haiglatöötaja meenutab: „Lucía läks mulle väga südamesse. Ta oli toimekas ja loominguline laps, talle meeldis joonistada. Ta oli elavaloomuline ning küps, väga küps.”

Lucía sai oma jõu ja tasakaalu Jumala Sõnast (Heebr. 4:12). Ta oli veendunud selles, et tuleb uus maailm, kus „surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam”, nagu Piibel tõotab (Ilm. 21:4, P 1997). Lucía oli teiste vastu tähelepanelik ja kasutas igat võimalust, et Piibli sõnumit jagada. Kindel ülestõusmislootus aitas tal säilitada hingelise tasakaalu ning rõõmsa meele hoolimata süngest prognoosist (Jes. 25:8). Ta säilitas sellise kindla hoiaku päevani, mil haigus röövis talt elu.

See oligi päev, mil andsin tähtsa lubaduse. Lucía avas vaevaliselt silmad. Isa hoidis  peos tema ühte käekest ja mina teist. „Ära karda, ma ei jäta sind maha,” sosistasin. „Hinga rahulikult. Kui sa ärkad, tunned end väga hästi, sul ei ole siis enam valu, ja mina olen sinuga.”

Nüüd hoian sellest lubadusest kõvasti kinni. Ma tean, et ooteaeg pole kerge. Aga ma tean ka seda, et kui loodan kannatlikult Jehoova peale ja jään laitmatuks, siis kohtun Lucíaga taas, kui ta üles äratatakse.

Lucía usu mõju

Lucía vaprus ja see, kuidas kogudus meid toetas, avaldas sügavat mõju mu abikaasale, kes polnud Jehoova tunnistaja. Päeval, mil Lucía suri, ütles mees mulle, et ta peab asjade üle järele mõtlema. Mõne nädala pärast palus ta kogudusevanemalt piibliuurimist. Varsti hakkas ta käima kõigil koosolekutel. Jehoova abiga sai ta lahti suitsetamisest, mis ei olnud tal enne kuidagi õnnestunud.

Lein, mida ma tütrekese kaotuse pärast tunnen, pole veel kadunud, kummatigi olen nii tänulik Jehoovale selle eest, mis Lucía meie ellu tõi. Trööstime abikaasaga teineteist imelise ülesäratamislootusega ning kujutleme, kuidas me näeme taas Lucíat – tema väljendusrikkaid ümaraid silmi ja naeruseid põselohukesi.

Minu tütrega juhtunu mõjutas eriliselt üht naabruses elavat inimest. Ühel vihmasel laupäeva hommikul tuli meie poole naine, kelle poeg käis selles koolis, kus Lucía oli käinud. Tema teine poeg oli 11-aastaselt surnud sama haiguse tõttu. Kui naine kuulis, mis Lucíaga oli juhtunud, otsis ta meid üles. Ta soovis teada, kuidas ma leinaga toime tulen, ja tegi ettepaneku luua samasuguses olukorras olevate emade tugigrupp.

Selgitasin, et mina olen leidnud tõelist troosti ühest Piibli tõotusest, mis on kaugelt üle kõigest, mida inimesed iial pakkuda suudaksid. Tema silmis helkis lootus, kui ma lugesin Jeesuse sõnu kirjakohast Johannese 5:28, 29. Ta oli nõus Piiblit uurima ja tundis peagi, kuidas teda valdab „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest” (Filipl. 4:7). Uurimiste ajal me tihti peatume ning kujutleme end olevat uues maailmas võtmas vastu oma kalleid, keda üles äratatakse.

Jah, Lucía lühikesest elust jäi maha midagi püsivalt väärtuslikku. Tema usk on aidanud meie perel saada ühtseks Jumala teenimises ning on kasvatanud minu meelekindlust jääda usus tugevaks. Kahtlemata kõiki meid, kes oleme kaotanud kalli inimese, ootab ülesäratamise ajal ees imeline taaskohtumine.

[Pilt lk 20]

Lucía joonistatud paradiisipilt