Võtkem õppust iisraellaste eksimustest

IISRAELLASED teadsid Tõotatud Maale jõudes vägagi hästi, mida Jehoova neilt ootab. Moosese kaudu oli Jumal andnud neile käsu: „Ajage eneste eest ära kõik maa elanikud ja purustage kõik nende jumalakujud; hävitage kõik nende valatud kujud ja tehke maatasa kõik nende ohvrikünkad” (4. Moos. 33:52).

Iisraellased ei tohtinud sõlmida maa elanikega lepinguid ega nendega abielluda (5. Moos. 7:2, 3). Jumala valitud rahvast manitseti: „Hoia, et sa ei tee lepingut selle maa elanikega, kuhu sa tuled, et nad ei saaks püüdepaelaks teie keskel” (2. Moos. 34:12). Iisraellased aga ei kuuletunud Jumalale ja langesid just sellesse püünisesse. Mis viis neid hukatusse? Mida meie nende kogemusest õppida võime? (1. Kor. 10:11.)

Sõprussuhted, mis viisid ebajumalakummardamiseni

Tõotatud Maad vallutades võitsid iisraellased esialgu lahinguid. Ent nad ei kuuletunud täielikult Jumala käsule. Iisraellased ei ajanud oma vaenlasi minema (Kohtum. 1:1–2:10). Nad seadsid hoopis end nende „seitsme rahva” keskel sisse, käisid nendega tihedalt läbi ja said nendega sõpradeks (5. Moos. 7:1). Millist mõju see iisraellastele avaldas? Piibel annab teada: „[Nad] võtsid nende tütreid enestele naisteks ja andsid oma tütreid nende poegadele ning teenisid nende jumalaid. Nõnda tegid Iisraeli lapsed kurja Jehoova silmis ja unustasid Jehoova, oma Jumala ning teenisid baale ja asheraid” (Kohtum. 3:5–7). Sõprus nende maade elanikega viis segaabielude ja ebajumalakummardamiseni. Nüüd, mil osa iisraellasi oli abielus võõramaalastega, vähenes suuresti võimalus paganrahvastest vabaneda. Puhas jumalateenimine oli rüvetatud, iisraellased teenisid ebajumalaid.

Tõotatud Maal elavad rahvad olid sõpradena iisraellastele suuremaks  vaimseks ohuks kui vaenlastena. Mõtle veel ühe olukorra peale, kuidas nende jumalateenimine rüvetus.

Põlluharimisest Baali kummardamiseni

Tõotatud Maale jõudes ei pidanud iisraellased enam elama nomaadielu ning paljud neist hakkasid põlluharijateks. Nad kasutasid maa viljelemisel ilmselt samu meetodeid, mida olid kasutanud inimesed, kes seal varem elasid. Tõenäoliselt ei võtnud nad aga kaananlastelt omaks üksnes põlluviljelusmeetodeid. Kohalikega läbi käies ahvatleti iisraellasi järgima ka põllundusega seotud uskumusi.

Kaananlased kummardasid paljusid baale – viljakusjumalaid. Ajapikku ei piirdunud iisraellased lihtsalt maaharimise ja saagikoristusega, vaid hakkasid saagi eest tänu tooma kaananlaste jumalatele. Paljud iisraellased tahtsid küll jätta muljet, et nad kummardavad Jehoovat, kuid tegelikult olid nad temast taganenud.

Võimas õppetund meile

On vähe tõenäoline, et iisraellastel oleks Tõotatud Maale jõudes ja kohalikega kokku puutudes mõtteski olnud Baali kummardada ja kõlvatult käituda. Ent just selleni viis nende läbikäimine paganrahvastega. Kas pole nii, et kui saame sõpradeks inimestega, kes on küll heatahtlikud, kuid ei jaga meie kristlikke uskumusi, väärtusi ja põhimõtteid, võib meid tabada sama saatus? Loomulikult tuleb meil teatud määral suhelda uskmatutega tööl, koolis või isegi kodus. Iisraellaste kogemus annab meile aga hoiatuse: kui me otsime selliste inimeste seltsi, satume paratamatult raskustesse. Piibel annab teada vankumatu tõe: „Halb seltskond rikub head kombed” (1. Kor. 15:33, P 1997).

Tänapäeval kohtame mitmeid sarnaseid katseid nagu iisraellased. Nüüdisaegne ühiskond teenib paljusid ebajumalaid – raha, meelelahutustegelasi, sporditähti, poliitilisi süsteeme, usujuhte ja isegi pereliikmeid. Ükskõik mis sellest loetelust võib meie tähelepanu täielikult haarata. Kui saame lähedaseks inimestega, kes ei armasta Jehoovat, võime hävitada oma suhted Jumalaga.

Lubamatud seksuaalsuhted olid Baali kummardamise lahutamatu osa, mis paljusid iisraellasi ahvatles ja lõksu püüdis. Samasugusesse lõksu langeb Jumala teenijaid ka tänapäeval. Näiteks võib uudishimulik või ettevaatamatu inimene kodus arvuti taga istudes vaid ühe hiireklikiga rikkuda oma hea südametunnistuse. Kui kurb see küll oleks, kui kristlane satuks Interneti-pornograafia lõksu!

„Õndsad need, kes peavad tema tunnistusi”

Kaaslasi valides tuleb meil igaühel ise otsustada, kas kuuletume selles vallas Jehoovale või mitte (5. Moos. 30:19, 20). Me peaksime endalt küsima: „Kellega koos veedan mina oma vaba aega? Millised on nende väärtushinnangud ja moraalipõhimõtted? Kas nad on Jehoova teenijad? Kas nende seltskond ergutab mind saama paremaks kristlaseks?”

Laulukirjutaja laulis: „Õndsad need, kelle elutee on laitmatu, kes käivad Jehoova käsuõpetuse järgi! Õndsad need, kes peavad tema tunnistusi ja nõuavad teda kõigest südamest” (Laul 119:1, 2). Tõepoolest, „õnnis on igaüks, kes kardab Jehoovat, kes käib tema teedel” (Laul 128:1). Võtkem siis endale kaaslasi valides õppust iisraellaste eksimustest ning kuuletugem kogu südamest Jehoovale (Õpet. 13:20).

[Pilt lk 26]

Sõbrustamine inimestega, kes ei armasta Jehoovat, võib viia ebajumalakummardamiseni