Nad „kutsusid kokku Suurkohtu”

ÜLEMPREESTER ja juudi rahva vanemad olid nõutud. Nad ei teadnud, kuidas vaigistada elevust, mis oli seotud Jeesus Kristuse isikuga. Kuigi neil oli õnnestunud Jeesus hukata, räägiti nüüd kogu Jeruusalemmas tema ülestõusmisest. Kuidas panna Jeesuse jüngreid vaikima? Otsustamaks, mida ette võtta, kutsus ülempreester oma abilistega kokku Suurkohtu ehk juutide ülemkohtu (Apostlite teod 5:21).

Tol ajal kuulus Iisraelis kõrgeim võim Rooma asevalitsejale Pontius Pilaatusele. Milline oli Suurkohtu võim võrreldes Pilaatuse omaga? Millised olid kummagi võimupiirid? Kes kuulusid Suurkohtu liikmeskonda ja kuidas see organ töötas?

Suurkohtu väljakujunemine

Kreeka sõna, mille tõlkevasteks on Suurkohus (ka süneedrium või sanhedrin), tähendab sõna-sõnalt ’üheskoos maha istuma’. Seda sõna kasutati põhiliselt koosolekute ja kokkutulekute kohta. Juudi pärimuste järgi viitas see sõna üldjuhul religioossele õiguskogule ehk kohtule.

Talmudi * kirjutajad väitsid, et Suurkohus sai alguse juba muistsel ajal. Nende arusaama kohaselt oli see alati koosnenud õpetlastest, kes tulid kokku, et väidelda juudi seaduse sätete üle, ning nad arvasid, et see rajati siis, kui Mooses kogus kokku 70 vanemat, kes  aitaksid tal Iisraeli rahvast juhtida (4. Moosese 11:16, 17). Ajaloolased aga nende seisukohta ei jaga. Nemad ütlevad, et alles siis, kui Iisrael sattus Pärsia ülemvõimu alla, kujunes seal välja midagi 1. sajandil eksisteerinud Suurkohtu taolist. Ajaloolaste meelest sobib Talmudis kirjeldatud õpetlaste akadeemia paremini kokku teise ja kolmanda sajandi rabide kogu kui esimese sajandi Suurkohtuga. Millal siis Suurkohus tegelikult alguse sai?

Piibel näitab, et 537. aastal e.m.a Babüloni vangipõlvest Juudamaale tagasipöördunutel oli oma riiklik korraldus. Nii Nehemja kui ka Esra mainivad vürste, vanemaid, suurnikke ja ülemaid, kes võisid panna aluse tulevasele Suurkohtule (Esra 10:8; Nehemja 5:7).

Ajaperiood, mis jääb Heebrea Kirjade lõpetamise ja Matteuse evangeeliumi kirjutamise vahele, oli Iisraelis väga tormiline. Aastal 332 e.m.a vallutas Juudamaa Aleksander Suur. Pärast Aleksandri surma jäi Juudamaa kahe dünastia, esiteks Ptolemaioste ning seejärel Seleukiidide valitsuse alla. Aastal 198 e.m.a Juudamaa üle võimu haaranud Seleukiidide valitsusajast pärit ajalooürikutest on leitud esimene viide juudi senatile. Kuigi selle nõukogu võim oli arvatavasti piiratud, oli juutidel näiliselt oma valitsus.

Aastal 167 e.m.a püüdis Seleukiidide soost kuningas Antiochos IV Epiphanes juute helleniseerida. Ta rüvetas Jeruusalemma templi, ohverdades altaril sea jumal Zeusile. See lõi lõkkele juutide mässu, mille tulemusel raputasid Makabeid oma rahvalt maha Seleukiidide ikke ning rajasid Hasmoneide dünastia. * Sel ajal kasvas mässu toetanud rahvajuhtide – kirjatundjate ja variseride mõjuvõim, preestriklassi oma aga kahanes.

Suurkohus, millest räägitakse Kreeka Kirjades, hakkas kuju võtma. Sellest sai rahvuslik nõukogu ning juudi seaduse tõlgendamise kõrgeim õiguskogu.

Roomlaste ja Suurkohtu roll

Esimesel sajandil kuulus Juudamaa Rooma võimu alla. Siiski jäi juutidele mingil määral vabadust. Roomal oli tavaks anda oma alamatele märkimisväärselt suur enesemääramise õigus. Seega ei võtnud Rooma ametnikud vaevaks sekkuda oma provintsides tegutsevate kohtute õigusmõistmisesse ning nad püüdsid vältida probleeme, mis võinuksid tõusetuda kultuurierinevustest. Roomlased lasid alistatud rahvastel järgida oma traditsioone ja põhimõtteliselt ka enda üle ise valitseda, kuna nad soovisid, et nende provintsides valitseks rahu ja et nende alamad oleksid Rooma riigile truud. Peale ülempreestri ehk Suurkohtu eesistuja ametissemääramise ja tagandamise ning maksude sissenõudmise sekkusid roomlased juudi siseasjadesse üksnes siis, kui mängus olid nende oma suveräänsus  ja huvid. Nagu näha Jeesuse kohtuprotsessist, olid roomlased surmanuhtluse määramisega ettevaatlikud (Johannese 18:31).

Niisiis tegeles juudi siseasjadega Suurkohus. Suurkohus oli see, kes lasi inimesi arreteerida (Johannese 7:32). Väiksemate kuritegude ja tsiviiljuhtumitega tegelesid ilma roomlaste sekkumiseta alama astme kohtud. Kui alama astme kohtud ei suutnud otsust langetada, viidi kohtuasi edasi Suurkohtusse, mille otsus oli lõplik.

Selleks et oma privileegidest mitte ilma jääda, tuli Suurkohtul juudi rahvast taltsana hoida ja Rooma võimu toetada. Kui aga roomlased kahtlustasid poliitilisi seadusrikkumisi, võtsid nad vajaduse korral ohjad enda kätte. Näiteks juhtus nii tol korral, kui arreteeriti apostel Paulus (Apostlite teod 21:31–40).

Kohtu liikmed

Suurkohtul oli 71 liiget – ülempreester ja 70 prominentset meest. Rooma ajal koosnes Suurkohus preestriperekondadesse kuuluvatest ülikutest (peamiselt saduseridest), mittepreestritest juutide ladvikust ja õppinud kirjatundjatest-variseridest. Kohtus domineeris preesterlik ladvik, keda toetasid suursugused ilmikud. * Saduserid moodustasid kohtus konservatiivse, ent variserid, kes olid peamiselt lihtkodanikud ja kellel oli rahva üle suur mõju, liberaalse suuna. Ajaloolase Josephuse sõnul täitsid saduserid variseride nõudmisi vastumeelselt. Variseride ja saduseride vastasseisu ja erimeelsusi usuküsimustes kasutas ära Paulus, kui ta end Suurkohtu ees kaitses (Apostlite teod 23:6–9).

Kuna Suurkohtu liikmete hulgas oli palju rahva ülemkihti kuuluvaid isikuid, on tõenäoline, et nad olid ametis püsivalt, ning kui keegi suri või ametist tagandati, määrasid Suukohtu liikmed ametisse uue kohtuniku. Mišna ütleb, et Suukohtu liikmeks võisid saada „preestrid, leviidid või iisraellased, kelle tütardel oli lubatud preestritega abielluda”, see tähendab juudid, kel oli võimalik tõestada oma põlvnemisliini puhtust. Kuna ülemkohus juhtis kogu riigi kohtusüsteemi, tundub olevat loogiline, et neid, kes olid teinud endale nime alama astme kohtus, võidi edutada Suurkohtusse.

Suurkohtu võimupiirid

Juudid pidasid oma ülemkohut suures aus ning alama astme kohtunikel tuli tunnustada selle kohtuotsuseid, vastasel juhul ähvardas neid surmanuhtlus. Suurkohtu peamiseks ülesandeks oli teha kindlaks, kas preestrid vastavad nende jaoks seatud nõuetele, ning tegeleda Jeruusalemma, templit ja templiteenistust puudutavate küsimustega. Suurkohtu tsiviilvõim hõlmas küll üksnes Juudamaad, ent kuna Suurkohut peeti ülimaks Seaduse tõlgendajaks, oli sellel moraalne mõjuvõim kõigi juudi kogukondade üle terves maailmas. Näiteks andis ülempreester oma nõukoguga Damaskuse sünagoogide ülematele käsu aidata neid Kristuse järelkäijate arreteerimisel (Apostlite teod 9:1, 2; 22:4, 5; 26:12). Juudid, kes käisid pühade ajal Jeruusalemmas, viisid tõenäoliselt koju uudiseid Suurkohtu otsustest.

Mišna sõnul oli üksnes Suukohtul õigus lahendada riikliku tähtsusega küsimusi, võtta vastutusele kohtunikke, kes ei tunnustanud nende otsuseid, ning mõista kohut valeprohvetite üle. Jeesus ja Stefanos olid Suurkohtu ees süüdistatuna jumalateotuses, Peetrus ja Johannes rahva moraalses laostamises ning Paulus templi rüvetamises (Markuse 14:64; Apostlite teod 4:15–17; 6:11; 23:1; 24:6).

Kohtuprotsess Jeesuse ja tema jüngrite üle

Suurkohus istus koos iga päev, välja arvatud hingamispäeval ja pühade ajal, hommikusest  ohvrist õhtuse ohvrini. Kohtuistungeid peeti üksnes päeval. Kuna surmanuhtlusest anti teada alles päev pärast istungit, ei peetud selliseid protsesse päev enne hingamispäeva või pühi. Tunnistajaid hoiatati karmilt, kui tõsine asi on süütu vere valamine. Seepärast oli öine kohtuprotsess Jeesuse üle ja tema hukkamõistmine Kaifase kodus enne pühi ebaseaduslik. Mis veelgi hullem, kohtunikud ise otsisid valetunnistajaid ning käisid Pilaatusele peale, et ta laseks Jeesuse hukata (Matteuse 26:57–59; Johannese 11:47–53; 19:31).

Talmud ütleb, et kui kaalul oli kohtualuse elu, püüdsid kohtunikud teda kaitsta istungite ajal, mil uuriti hoolikalt tõendeid. Jeesuse ja Stefanosega aga nii ei toimitud. Kui Stefanos end Suurkohtu ees kaitses, oli tagajärjeks see, et rahvahulk viskas ta kividega surnuks. Ka apostel Paulus oleks tõenäoliselt samal moel tapetud, kui roomlased poleks vahele seganud. Tegelikult olid Suurkohtu liikmed ise need, kes sepitsesid tema hukkamist (Apostlite teod 6:12; 7:58; 23:6–15).

Mõned kohtuliikmed näisid siiski olevat põhimõtetega mehed. Noor juudi ülem, kes rääkis Jeesusega, võis olla Suurkohtu liige. Kuigi varandus takistas teda saamast Jeesuse jüngriks, oli tal ilmselt häid omadusi, sest miks muidu oleks Jeesus kutsunud teda end järgima (Matteuse 19:16–22; Luuka 18:18, 22).

„Juutide ülem” Nikodeemus kuulus suurkohtusse. Kartes teisi kohtuliikmeid, külastas ta Jeesust pimeduse varjus. Siiski kaitses Nikodeemus Jeesust Suurkohtu ees, küsides: „Kas meie seadus inimese hukka mõistab, enne kui ta tema üle kuulab ja teada saab, mis ta on teinud?” Pärast Jeesuse surma andis Nikodeemus tema matmiseks „mürri ja aaloet” (Johannese 3:1, 2; 7:51, 52; 19:39).

Veel üks Suukohtu liige, keda Piibel mainib, oli Joosep Arimaatiast, kes palus julgelt Pilaatuselt Jeesuse surnukeha ning mattis selle oma uude hauakoopasse. Joosep „ootas Jumala riiki”, kuid kartusest juutide ees ei tahtnud ta, et teda tuntaks Jeesuse jüngrina. Joosepi kiituseks võib aga öelda, et ta ei andnud Suurkohtus oma häält Jeesuse hukkamise poolt (Markuse 15:43–46; Matteuse 27:57–60; Luuka 23:50–53; Johannese 19:38).

Suurkohtu liige Gamaaliel andis teistele kohtunikele tarka nõu jätta Jeesuse jüngrid rahule, et nad „kuidagi ei osutuks jumalavastasteks” (Apostlite teod 5:34–39). Mis takistas ülemkohut tunnistamast, et Jeesusel ja tema jüngritel on Jumala soosing? Selle asemel, et tunnistada Jeesuse imetegusid, ütlesid Suurkohtu liikmed: „Mida me peame tegema? Sest see inimene teeb palju tunnustähti. Kui me ta nõnda jätame, usuvad kõik temasse; siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!” (Johannese 11:47, 48). Juudi ülemkohtul takistas õigust mõistmast võimuiha. Ka siis, kui Jeesuse jüngrid tegid haigeid terveks, ei tundnud usujuhid selle üle rõõmu, vaid „muutusid kadedaks” (Apostlite teod 5:17, P 1997). Kohtumõistjatena oleksid nad pidanud olema jumalakartlikud ja õiglased, kuid suurem osa neist olid korrumpeerunud ja ebaausad (2. Moosese 18:21; 5. Moosese 16:18–20).

Jumala kohus

Kuna iisraellased ei kuuletunud Jumala Seadusele ning hülgasid Messia, jättis Jumal lõpuks oma valitud rahva maha. Aastal 70 hävitasid roomlased Jeruusalemma linna ja templi ning tegid lõpu kogu juudi elukorraldusele ja viimaks ka Suurkohtule.

Jehoova määratud kohtuniku Jeesus Kristuse otsustada on see, kes esimesel sajandil elanud Suurkohtu liikmetest väärib ülesäratamist ja kes neist on teinud pattu püha vaimu vastu (Markuse 3:29; Johannese 5:22). Me võime olla kindlad, et Jeesus on kohut mõistes alati õiglane (Jesaja 11:3–5).

[Allmärkused]