Elulugu

Meie perekond on viimaks ometi ühte liidetud!

JUTUSTANUD SUMIKO HIRANO

Olin leidnud parima elutee ja soovisin käia sel teel koos abikaasaga. Enne kui see sündis, möödus 42 aastat.

ABIELLUSIME aastal 1951, kui olin 21. Nelja aasta pärast kasvas meie peres kaks poega ning elu tundus igati roosiline.

Ühel päeval 1957. aastal rääkis mu vanem õde mulle, et teda külastab üks Jehoova tunnistajast misjonär. Ehkki mu õde oli budist, hakkas ta misjonäriga Piiblit uurima ning ergutas mindki seda tegema. Olin nõus. Käisin protestandi kirikus ja arvasin, et võin osutada mõnele Jehoova tunnistajate väärõpetusele.

Peagi avastasin, kui vähe ma ikka Piiblit tunnen. Pidin misjonärilt küsima koguni seda, kes on Jehoova! Ma polnud oma kirikus kordagi seda nime kuulnud. Misjonär Daphne Cook (hiljem Pettitt) näitas mulle piiblikohta Jesaja 42:8, kus öeldakse selgelt, et Jehoova on Kõigeväelise Jumala nimi. Daphne andis kõigile mu küsimustele Piiblist vastused.

Esitasin needsamad küsimused ka kirikuõpetajale ning ta lausus: „Küsimine on patt. Lihtsalt usu, mida sulle öeldakse.” Minu meelest polnud vale küsimusi esitada. Sellegipoolest käisin tervelt poole aasta vältel pühapäeva hommikuti kirikus ja pärastlõunati Jehoova tunnistajate koosolekuil.

Mõju abielule

Olin vaimustuses sellest, mida Piiblist õppisin, ning rääkisin kõigest ka oma  abikaasale Kazuhikole. Pärast igat uurimist ja koosolekut jutustasin talle, mida olin teada saanud. Selle tagajärjel hakkas meie suhteid varjutama tume pilv. Abikaasa ei tahtnud, et minust saaks Jehoova tunnistaja. Kuid piibliuurimine pakkus mulle sellist rahuldust, et uurisin edasi ja jätkasin tunnistajatega läbikäimist.

Enne kui koosolekuõhtul kodunt lahkusin, valmistasin Kazuhikole tema lemmiktoitu, aga ta hakkas väljas söömas käima. Kui koosolekult koju jõudsin, oli ta pahuras tujus ega vahetanud minuga ühtegi sõna. Kahe-kolme päeva möödudes tema tuju paranes, aga siis oli aeg minna järgmisele koosolekule.

Umbkaudu sel ajal jäin tuberkuloosi, haigusesse, mis on nõudnud mu abikaasa peres nii mõnegi elu. Kazuhiko oli minu pärast väga mures ja ütles, et kui ma paranen, võin teha kõike, mida iganes tahan. Soovisin vaid seda, et tal lubaks mul käia iga nädal koosolekutel. Ta oli nõus.

Paranemiseks kulus pool aastat ning selle aja vältel uurisin põhjalikult Piiblit. Otsisin Jehoova tunnistajate õpetustes vasturääkivusi ja kavatsesin lõpetada uurimise niipea, kui olen kas või ühe leidnud. Ma ei leidnud ühtegi. Selle asemel tulid päevavalgele protestandi kiriku valeõpetused. Õppisin tundma Jehoova armastust ja õiglust ning nägin, kui kasulik on tema seaduste järgi elada.

Kui olin terveks saanud, pidas abikaasa oma sõna ega seisnud vastu sellele, et käin koosolekutel. Edenesin vaimselt ja minust sai 1958. aasta maikuus ristitud Jehoova tunnistaja. Soovisin väga, et kogu pere hakkaks koos minuga tõelist Jumalat teenima.

Aitan lastel vaimselt kasvada

Pojad olid minuga alati koosolekutel ja kuulutustööl kaasas. Mõnest seigast sain aga selget kinnitust, et nad tõepoolest kasvavad Piibli tundmises. Ühel päeval mängis minu kuueaastane poeg Masahiko väljas maja juures. Ühtäkki kuulsin valju müra ja kellegi kiljatust. Naabrinaine jooksis majja ning hüüdis, et mu poeg sai autolt löögi. On ta surnud? Sundisin end rahulikuks jääma ning tormasin välja. Mul käis hirmuvärin südamest läbi, kui silmasin poja väändunud jalgratast, ent seejärel nägin teda minu poole tulemas, olles ainult kergelt viga saanud. Ta haaras mult ümbert kinni ja lausus: „Emme, Jehoova aitas mind, eks ole?” Nähes, et ta on elus, ja kuuldes neid kauneid sõnu, puhkesin nutma.

Ükskord kuulutamas olles kohtasime üht vana meest, kes kärkis: „Mida te oma arust teete? Veate väikest last niimoodi endaga kaasa! Vaene poiss!” Enne kui jõudsin midagi vastata, ütles kaheksa-aastane Tomoyoshi: „Vanaisa, ema ei sunni mind kuulutama. Ma kuulutan sellepärast, et tahan teenida Jehoovat.” Vana mees jäi pärani silmi vahtima ega osanud enam midagi öelda.

 Vaimses mõttes kasvasid mu pojad isata. Minu ülesanne oli neile Piibli tõdesid õpetada, ehkki ma ise pidin paljusid asju alles õppima. Kasvatasin ennekõike oma armastust ja usku ning püüdsin olla innukas ja anda head eeskuju. Tänasin laste kuuldes iga päev Jehoovat. Rääkisin neile oma kuulutustöökogemusi. See julgustas neid. Kui poegadelt hiljem küsiti, miks nad hakkasid pioneeriks ehk Jehoova tunnistajate täisajaliseks jumalateenijaks, vastasid nad: „Me nägime, et ema oli pioneerina õnnelik ja tahtsime samuti õnnelikud olla.”

Püüdsin hoolsalt mitte rääkida halvustavalt isast ega kellestki koguduseliikmest. Teadsin, et negatiivne jutt võib lastele kahjulikult mõjuda. Neil võib kaduda lugupidamine mitte ainult kõnealuse, vaid ka selle vastu, kes teisi halvustab.

Ületame takistused

1963. aastal viis abikaasa töö meid Taiwani. Ta ütles, et kui hakkan kuulutama sealses jaapanlaste kogukonnas, põhjustaksin talle vaid probleeme. Meid võidakse saata tagasi Jaapanisse ja see tekitaks raskusi tema ettevõttele. Abikaasa tahtis meid usukaaslastest eraldada.

Taiwanil, kus kõik koosolekud toimusid hiina keeles, võtsid kaasteenijad meid soojalt vastu. Võtsin nõuks õppida hiina keelt, et saaksin jaapanlaste asemel kuulutada kohalikele. Nii sain hoiduda tekitamast probleeme, millest mu mees oli rääkinud.

Sõprus Taiwani kaaskristlastega tugevdas meid. Misjonäridest abielupaar Harvey ja Kathy Logan aitas meid väga palju. Harvey Loganist sai mu poegadele vaimne isa. Ta näitas neile, et Jehoova teenimine ei tähenda ranget rõõmuvaest elu. Arvan, et just Taiwanil tegid mu pojad otsuse teenida Jehoovat.

Tomoyoshi ja Masahiko käisid Ameerika koolis, kus nad õppisid nii inglise kui hiina keelt. Seal omandatud haridusest on neil hiljem palju abi olnud tõelise Jumala Jehoova teenistuses. Olen Jehoovale sügavalt tänulik selle eest, et ta muutis ajaperioodi, mis oleks võinud meile väga raskeks osutuda, hoopis ajaks, mis tõi püsivaid õnnistusi. Pärast kolme ja poolt meeldejäävat aastat Taiwanil kolisime perega tagasi Jaapanisse.

Poisid olid nüüd teismelised ning nõudsid rohkem iseseisvust. Arutlesin nendega tundide kaupa Piibli põhimõtete üle ning Jehoova aitas neil sel raskel ajal hakkama  saada. Pärast keskkooli hakkas Tomoyoshi pioneeriks. Esimestel pioneeriaastatel aitas ta neljal inimesel jõuda pühendumise ja ristimiseni. Masahiko astus oma venna jälgedes ja alustas samuti kohe pärast keskkooli lõppu pioneerteenistust. Esimesel neljal aastal aitas ta neljal noorel saada Jehoova teenijaks.

Jehoova on õnnistanud mu lapsi veelgi. Tomoyoshi uuris mehega, kelle abikaasale olin mina Piibli tõdesid õpetanud. Nende kahest tütrest said samuti tunnistajad. Hiljem abiellus Tomoyoshi vanema tütre Nobukoga ja Masahiko noorema, Masakoga. Tomoyoshi ja Nobuko teenivad praegu New Yorgis Brooklynis Jehoova tunnistajate peakorteris. Masahiko ja Masako on misjonärid Paraguays.

Abikaasa muutub tasapisi

Näis, et mu abikaasa ei tundnud noil aastatel meie usu vastu mingit huvi, kuid me märkasime, et ta on muutumas. Kui keegi suhtus minusse vaenulikult, kaitses ta mu uskumusi ja tegelikult enese teadmata toetas Piibli tõdesid. Ta pakkus materiaalset abi Jehoova teenijatele, kes olid puuduses. Ühe meie poja pulmas lausus ta oma sõnavõtus: „Õpetada inimesi õigesti elama on maailma parim töö, aga ka raskeim. Minu pojad ja nende naised on valinud just selle raskeima tee oma eluteeks. Olge neile toeks.” Kõik see pani mind kindlalt uskuma, et ta ühineb meiega Jehoova teenimises.

Et Kazuhiko saaks teiste tunnistajatega suhelda, kutsusin neid meile külla. Kutsusin teda kristlikele koosolekutele, kokkutulekutele ja Kristuse surma mälestusõhtule. Kui töö võimaldas, tuli ta minuga kaasa, ehkki vastumeelselt. Palju kordi arvasin, et äkki ta nõustub Piiblit uurima ja kutsusin kogudusevanemaid meile külla. Kuid Kazuhiko ei soovinud uurida. Mõtlesin, mis küll valesti on.

Mulle meenusid Peetruse sõnad: „Teie, naised, olge allaheitlikud oma meestele, et ka need, kes ei ole sõnakuulelikud sõnale, naiste eluviiside läbi võidetaks ilma sõnata usule, kui nad vaatavad, kuidas te elate jumalakartuses puhast elu” (1. Peetruse 3:1, 2). Ma mõistsin, et polnud alati selle nõuande järgi talitanud. Et seda nõu paremini järgida, tuli mul oma vaimsust kasvatada.

1970. aastal hakkasin pioneeriks eesmärgiga saada vaimsemaks inimeseks. Möödus 10, siis 20 aastat. Ikka ei näinud ma abikaasas vähimatki märki muutusest. Üks piibliõpilane lausus kord: „See on kindlasti raske, kui saad aidata teisi, aga mitte oma abikaasat.” Need sõnad masendasid mind, aga ma ei andnud alla.

1980-ndate lõpuks olid meie vanemad jäänud juba väga vanaks. Nende eest hoolitseda ja muid kohustusi täita oli kurnav ja pingeline. Nad kõik olid aastaid seisnud vastu minu usule Jehoovasse, kuid ma püüdsin neid kohelda nii armastavalt kui vähegi sain. Kuid enne surma ütles minu 96-aastane ema: „Sumiko, kui mind üles äratatakse, siis ma liitun sinu religiooniga.” Mõistsin, et minu pingutused polnud liiva jooksnud.

Abikaasa pani tähele, mida kõike olin teinud meie vanemate heaks. Et väljendada oma tänu, hakkas ta käima korrapäraselt koosolekutel. Ta tegi seda aastaid, ilma et oleks vaimselt eriti edenenud. Mina püüdsin jätkuvalt tema meele järele olla. Kutsusin tema sõpru, koguni välismaa ärikolleege, meile einestama. Olin abikaasaga koos tema vabal ajal. Kui pioneeride tunninormi vähendati, sain veeta tema seltsis veel rohkem aega.

Pensionile minek toob muutuse

Abikaasa läks 1993. aastal pensionile. Mõtlesin, et lõpuks ometi on tal nüüd aega Piiblit uurida. Kuid ta ütles, et oleks silmakirjalik  hakata Jumalat teenima vaid sellepärast, et tal nüüd selleks aega on. Ta sõnas, et hakkab Jumalat teenima siis, kui süda teda selleks sunnib, ja et ma ei käiks talle peale.

Ühel päeval küsis Kazuhiko, kas ma ei tahaks nüüd ülejäänud elu veeta täielikult koos temaga. Need sõnad tegid mulle haiget, kuna olin meie abiellumisest saadik püüdnud teha kõike tema heaks. Olin kõvasti pingutanud, et teda õnnelikuks teha, aga tema arvates olin andnud rohkem Jehoovale kui talle. Mõtlesin selle üle mõnda aega ja kostsin siis, et ei saa tema heaks enam rohkemat teha, kui ma juba niigi teen. Aga kui ta ühineks minu tegemistega, võiks meil alata koos uus elu, mis ei pruugiks aastate pärast lõppeda, vaid kestaks terve igaviku. Abikaasa ei vastanud mulle mitu päeva. Viimaks küsis ta: „Kas sa siis nüüd uuriksid minuga Piiblit?” Mu süda hüppab rõõmust iga kord, kui neid sõnu meenutan.

Leppisin kokku ühe kogudusevanemaga, et ta mu mehega uurima hakkaks, aga Kazuhiko lausus: „Ma ei uuri kellegi teise kui sinuga.” Nõnda hakkasime iga päev Piiblit uurima. Kuna ma olen hiinakeelses koguduses ja mu abikaasa oskab seda keelt hästi, õppisime hiina keeles. Samuti lugesime vähem kui aastaga üheskoos terve Piibli läbi.

Sel ajal käisid meiega läbi üks kogudusevanem ja tema naine hiinakeelsest kogudusest. Ehkki nad olid nooremad kui meie lapsed, saime väga headeks sõpradeks. Paljud teisedki usukaaslased pöörasid mu mehele tähelepanu. Nad olid külalislahked ja vestlesid Kazuhikoga nagu oma isaga. See valmistas talle suurt rõõmu.

Ükspäev saatis meile üks koguduseliige pulmakutse, mis oli adresseeritud minu abikaasale. See, et teda tunnustati perekonnapeana, liigutas teda sügavalt ja ta otsustas kutse vastu võtta. Peagi hakkas ta tunnistajatega rohkem suhtlema ning uurima Piiblit ühe kogudusevanemaga. Piibliuurimine, koosolekud ja armastus, mida kogudus osutas, aitasid tal vaimseid edusamme teha.

Ühte liidetud perekond

Detsembris aastal 2000 lasi mu abikaasa end ristida, näidates, et ta on Jehoovale pühendunud. Meie pojad ja nende naised tulid kaugelt kohale seda tänapäevast imet vaatama. Võttis küll aega 42 aastat, kuid viimaks sai meie perekond ühte liidetud.

Nüüd arutame hommikuti üheskoos päevateksti ja loeme Piiblit. Vestleme iga päev vaimsetel teemadel ja osaleme usulises tegevuses. Mu abikaasa on praegu koguduses teenistusabiline ja hiljaaegu pidas ta hiina keeles avaliku kõne. Tänan Jehoovat selle eest, et ta meid ühendas. Soovin koos kõigi oma lähedastega au sees hoida Jumala nime ja toetada tema ülemvõimu kogu igaviku kestel.

[Kaart lk 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

HIINA

KOREA RAHVADEMOKRAATLIK VABARIIK

KOREA VABARIIK

Jaapani meri

JAAPAN

Tokyo

Ida-Hiina meri

TAIWAN

Taibei

[Pilt lk 12]

Koos perega aastal 1958, samal aastal, mil mind ristiti

[Pildid lk 13]

Sellised sõbrad nagu Harvey ja Kathy Logan tugevdasid meid vaimselt, kui kolisime Tokyost Taibeisse

[Pilt lk 15]

Praegu teenib terve meie pere ühteliidetult tõelist Jumalat