Elulugu

Vastu pidades tunneme rõõmu

JUTUSTANUD MÁRIO ROCHA DE SOUZA

„Härra Souza ei ela tõenäoliselt seda operatsiooni üle.” Arsti süngest prognoosist hoolimata teenin ma praegugi, umbes 20 aastat hiljem, ikka veel Jehoova tunnistajate täisajalise evangeeliumikuulutajana. Mis on aidanud mul kõik need aastad vastu pidada?

MINU lapsepõlv möödus Santo Estêvão külakese lähedal asuvas talus Bahia osariigis Kirde-Brasiilias. Seitsmeaastaselt hakkasin isa talutöödes abistama. Iga päev pärast kooli andis ta mulle mingi töö teha. Hiljem, kui isa pidi äriasjus osariigi pealinnas Salvadoris käima, jättis ta talu minu hoolde.

Meie kodus polnud elektrit, veevärki ega tänapäeval nii tavalisi mugavusi, ent me olime õnnelikud. Ma käisin tuulelohet lennutamas või mängisin puust mänguautodega, mis me olime sõpradega koos meisterdanud. Samuti mängisin usulistel rongkäikudel klarnetit ja laulsin kohalikus kirikukooris. Kirikus juhtus mulle silma alla raamat „História Sagrada” (Püha ajalugu), mis äratas minus huvi Piibli vastu.

Aastal 1932, kui olin 20-aastane, tabas Kirde-Brasiiliat tõsine põud, mis kestis pikka aega. Kuna meie kari hukkus ja saime viletsa saagi, kolisin Salvadori, kus leidsin tööd trammijuhina. Mõne aja pärast üürisin maja ja tõin pere enda juurde elama. 1944. aastal mu isa suri ning ma pidin hakkama hoolitsema oma ema, kaheksa õe ja kolme venna eest.

 Trammijuhist evangeeliumikuulutajaks

Salvadoris ostsin endale esimese asjana Piibli. Käisin mõned aastad baptisti kirikus. Siis aga tutvusin Durvaliga, kes oli samuti trammijuht. Vestlesime Durvaliga pikalt Piibli teemadel. Ühel päeval andis ta mulle brošüüri „Kus viibivad surnud?” *. Kuigi uskusin, et inimesel on surematu hing, tahtsin uudishimust siiski brošüüris toodud piiblitekstid järele vaadata. Minu üllatuseks kinnitas Piibel, et hing, kes teeb pattu, peab surema (Hesekiel 18:4).

Durval märkas minu huvi ja palus Antônio Andradel, Jehoova tunnistajate täisajalisel jumalateenijal, mind külastada. Pärast kolmandat külastust kutsus Antônio mind endaga kaasa teistele Piibli õpetustest rääkima. Ta kõneles ise kahel esimesel uksel ja sõnas siis: „Nüüd on sinu kord.” Olin hirmust kange, kuid minu rõõmuks kuulas üks pere mind huviga ja võttis vastu kaks raamatut. Tänase päevani rõõmustab mind see, kui kohtan kedagi, kes on Piibli tõest huvitatud.

1943. aasta 19. aprillil, mis oli Kristuse surma-aastapäev, lasin end ristida Salvadori lähedal Atlandi ookeanis. Kuna kogenud kristlikke mehi oli vähe, määrati mind appi tunnistajate grupile, kes kogunes vend Andrade kodus ühel kitsal tänaval, mis ühendab Salvadori üla- ja all-linna.

Vastupanu algaegadel

Teise maailmasõja aastail (1939–1945) oli meie kristlik tegevus põlu all. Kuna suur osa meie kirjandusest tuli Ameerika Ühendriikidest, pidasid mõned ametnikud meid Põhja-Ameerika spioonideks. Seetõttu võeti meid sageli vahi alla ja kuulati üle. Kui mõni tunnistaja ei naasnud kuulutustöölt, järeldasime, et ta on kinni võetud, ning läksime politseijaoskonda, et taotleda tema vabastamist.

1943. aasta augustis tuli saksa päritolu vend Adolf Messmer Salvadori, et aidata organiseerida meie esimest kokkutulekut. Kui saime ametnikelt loa kokkutulekut pidada, panime kohalikesse ajalehtedesse kuulutused, kus oli kirjas avaliku kõne teema „Vabadus uues maailmas”, reklaamisime kõnet ka plakatitega poeakendel ja trammide küljes. Ent kokkutuleku teisel päeval teatas politseinik, et meie luba koguneda on tühistatud. Salvadori peapiiskop oli avaldanud politseiülemale survet lõpetada meie kokkutulek. Järgmise aasta aprillis anti meile siiski luba see väljakuulutatud avalik kõne ette kanda.

Eesmärk, mille poole püüelda

1946. aastal kutsuti mind „Rõõmsate rahvaste” teokraatlikule kokkutulekule, mis toimus São Paulos. Kaubalaeva kapten nõustus meie grupi Salvadoris peale võtma  tingimusel, et ööbime tekil. Meri oli tormine ja me jäime kõik merehaigeks, kuid nelja päeva pärast randusime õnnelikult Rio de Janeiros. Sealsed tunnistajad võtsid meid lahkelt mõneks päevaks enda juurde, et saaksime jõudu koguda, ja siis jätkasime rongiga oma reisi. São Paulo raudteejaamas oli meid tervitamas väike grupp tunnistajaid, kes hoidsid käes plakateid „Tere tulemast, Jehoova tunnistajad!”.

Salvadori naastes rääkisin Ameerika Ühendriikidest pärit misjonärile Harry Blackile oma soovist hakata pioneeriks, nagu täisajalisi evangeeliumikuulutajaid Jehoova tunnistajate seas nimetatakse. Harry tuletas mulle meelde, et mul on vaja hoolitseda oma pereliikmete eest ja soovitas mul olla kannatlik. Viimaks, 1952. aasta juunikuus, kui mu õed-vennad suutsid juba omal käel toime tulla, määrati mind pioneeriks väikesesse kogudusse Ilhéusis, mis asub Salvadorist umbes 210 kilomeetrit lõuna pool.

Lahke abi

Järgmisel aastal määrati mind Jequiésse, suurde linna Bahia osariigi sisemaal, kus polnud ühtegi tunnistajat. Esimene inimene, keda kuulutustööl kohtasin, oli kohalik preester. Ta selgitas, et linn on tema territoorium ja keelas mul seal kuulutada. Ta hoiatas koguduseliikmeid „valeprohveti” tuleku eest ja lasi oma nuhkidel minu tegevust jälgida. Tol päeval õnnestus mul siiski levitada 90 piiblilist väljaannet ja ma alustasin neli piibliuurimist. Kaks aastat hiljem oli Jequié linnas juba oma kuningriigisaal ja 36 tunnistajat! Praegu on seal kaheksa kogudust ja umbes 700 tunnistajat.

Jequiés elades üürisin paaril esimesel kuul ühte väikest tuba äärelinnas. Siis aga kohtusin Miguel Vaz de Oliveiraga, kohaliku hotelli „Sudoeste” omanikuga. See hotell oli üks paremaid Jequiés. Miguel nõustus piibliuurimisega ja käis mulle peale, et koliksin ühte tema hotellituppa. Miguel ja ta naine said hiljem tunnistajateks.

Jequié linnaga meenub mulle veel üks tore kogemus. Uurisin Piiblit Luiz Cotrimiga, kes oli keskkooliõpetaja. Luiz oli lahkelt valmis mulle matemaatikat ja portugali keelt õpetama. Kuna mul oli vaid seitse klassi kooliharidust, olin pakkumisega meeleldi päri. Need tunnid pärast iganädalast piibliuurimist Luiziga aitasid mul valmistuda erilisteks ülesanneteks, mis mulle Jehoova organisatsioonis peagi anti.

Seisan silmitsi uue keerulise ülesandega

1956. aastal sain kirja, kus mind kutsuti harubüroosse, mis asus tol ajal Rio de Janeiros, saamaks väljaõpet teenida ringkonnaülevaatajana, nagu Jehoova tunnistajad oma reisivaid ülevaatajaid nimetavad. Kursusest võttis osa veel kaheksa venda ja see kestis pisut üle kuu aja. Kursuse lõpupoole sain teada, et mind määratakse São Paulosse, mistõttu mul tekkis teatud kõhklusi. Küsisin endalt: „Mida küll mina musta mehena nende itaallaste keskel peale hakkan? Kas nad võtavad mind vastu?” *

 Santo Amaro piirkonda külastades julgustas mind kohe esimeses koguduses see, et kuningriigisaal oli kaaskristlasi ja huvilisi pungil täis. Mu kõhklused olid olnud asjatud. Seda kinnitas ka see, et nädalavahetusel osales koos minuga kuulutustööl 97 selle koguduse liiget. „Nad on tõesti minu vennad,” mõtlesin endamisi. Nende armsate vendade-õdede soojus andis mulle jõudu reisival tööl vastu pidada.

Eeslid, hobused ja sipelgaõgijad

Üheks suuremaks probleemiks, millega reisivad ülevaatajad tollal silmitsi seisid, olid maakohas asuvate koguduste ja väikeste gruppide vahelised pikad vahemaad. Neis paigus polnud kas turvaline kasutada ühissõidukeid või polnud neid seal üldse ning olid vaid kitsad sillutamata teed.

Mõned ringkonnad lahendasid olukorra nii, et ostsid ringkonnaülevaatajale sõiduvahendiks eesli või hobuse. Esmaspäeva hommikuti saduldasin harilikult oma veolooma ja sidusin talle kompsud selga ning ratsutasin kuni 12 tundi, et jõuda järgmisse kogudusse. Santa Fé do Suli tunnistajatel oli eesel nimega Dourado (Kuldne), kes oskas maapiirkonnas minna ühest uurimisgrupist teise. Õigesse kohta jõudes jäi Dourado talu värava juures seisma ja ootas rahulikult, kuni ma värava avan. Pärast külastust ratsutasin Douradoga järgmise grupi juurde.

Ringkonnatöö tegi raskemaks ka see, et info liikumiseks polnud usaldusväärseid kanaleid. Näiteks pidin selleks, et külastada väikest tunnistajate gruppi Mato Grosso osariigis, ületama paadiga Araguaia jõe ja ratsutama siis läbi metsa umbes 25 kilomeetrit. Kord kirjutasin sellele grupile, et tulen neid peagi külastama, kuid ilmselt läks kiri kaotsi, sest mitte keegi ei oodanud mind teispool jõge. Oli juba hiline pärastlõuna ja seepärast küsisin ühe väikese baari omanikult, kas võin oma asjad tema juurde jätta, et jalgsi edasi liikuda. Võtsin kaasa vaid kohvri.

Peagi saabus öö. Pimedas komberdades kuulsin ühtäkki, kuidas üks sipelgaõgija turtsatas. Olin kuulnud, et sipelgaõgija võib end püsti ajada tagajalgadele ja oma tugevate eesjäsemetega isegi inimese maha murda. Niisiis iga kord, kui metsa vahelt mingeid hääli kostus, püüdsin vargsi edasi hiilida ja hoida kohvrit kaitseks enda ees. Kõndisin mitu tundi, kuni jõudsin väikese ojani. Pilkases pimeduses ei näinud ma paraku, et vastaskaldal oli okastraataed. Mul õnnestus küll üle oja hüpata, kuid maanduda vastu okastraati, nii et vigastasin end.

Jõudsin lõpuks ühe venna taluni, kus mind tervitasid haukuvad koerad. Tol ajal oli lambavarastel kombeks öösiti rünnata.  Niipea kui uks avanes, andsin seepärast kiiresti teada, kes ma olen. Ma nägin oma katkistes ja veristes riietes kindlasti haletsusväärne välja, kuid vennad olid mind nähes väga rõõmsad.

Hoolimata raskustest olid need siiski õnnelikud ajad. Mulle meeldisid pikad ratsa- või jalgsimatkad – vahel puhkasin puu varjus jalgu ja kuulasin linnulaulu või vaatasin, kuidas rebased inimtühjadel teedel minu eest läbi lipsasid. Mind rõõmustas ka teadmine, et minu külastused tõesti aitavad inimesi. Mitmed saatsid mulle tänukirju. Teised tänasid mind, kui kohtusime kokkutulekutel. Mul oli tõeliselt hea meel näha, kuidas inimesed said üle oma probleemidest ja vaimselt edenesid!

Viimaks saan endale abilise

Reisivat tööd tehes olin sageli üksi ja see õpetas mind lootma Jehoovale kui oma ’kaljule ja mäelinnusele’ (Laul 18:3). Lisaks mõistsin, et vallalisus võimaldas mul jagamatult Kuningriiki teenida.

1978. aastal aga kohtasin pioneerist õde Júlia Takahashit. Ta oli loobunud hästitasuvast töökohast meditsiiniõena ühes São Paulo suures haiglas, et teenida seal, kus on suurem vajadus Kuningriigi kuulutajate järele. Kristlikud kogudusevanemad, kes teda tundsid, tõstsid esile tema vaimseid omadusi ja võimekust pioneerina. Nagu võite arvata, tuli minu otsus abielluda pärast nii pikka vallaspõlve mõnedele üllatusena. Üks mu hea sõber ei suutnud seda uskuda ja lubas mulle naisevõtu korral 270-kilose pulli kinkida. Grillisime selle liha meie pulmas 1. juulil 1978. aastal.

Pean vastu hoolimata terviseprobleemidest

Teenisin edasi reisiva ülevaatajana ja koos Júliaga külastasime järgmise kaheksa aasta jooksul kogudusi Lõuna- ja Kagu-Brasiilias. Siis aga jäi mul süda haigeks. Vajusin kahel korral kokku, kui kuulutustööl inimestega vestlesin. Kuna mu tervis läks kehvemaks, võtsime vastu ülesande teenida eripioneeridena Birigüis São Paulo osariigis.

Birigüi tunnistajad tegid ettepaneku, et võivad mind sõidutada arstlikku kontrolli Goiâniasse, mis asus 500 kilomeetri kaugusel. Kui mu seisund stabiliseerus, tehti mulle operatsioon ja paigaldati südamestimulaator. See oli 20 aastat tagasi. Mulle tehti veel kaks südameoperatsiooni. Ent ma osalen siiani aktiivselt inimeste jüngriteks tegemise töös. Nagu paljud ustavad kristlikud abielunaised oma meestele, on ka Júlia mulle kogu aeg toeks olnud ja mind julgustanud.

Tervisehädade tõttu saan küll vähem teha ja seetõttu vahel masendun, kuid ma suudan ikka veel teenida pioneerina. Tuletan endale meelde, et Jehoova polegi tõotanud, et meie elu praeguses maailmas on aina lillepidu. Kui ka apostel Paulusel ja teistel vana aja ustavatel kristlastel tuli vastu pidada, siis miks peaks meie elu teistsugune olema? (Apostlite teod 14:22.)

Hiljuti sattus mulle kätte mu esimene Piibel, mille olin ostnud 1930. aastatel. Selle sisekaanele olin kirjutanud arvu 350 – nii palju oli Brasiilias Kuningriigi kuulutajaid 1943. aastal, kui hakkasin kristlikel koosolekutel käima. Tundub uskumatu, et praegu on Brasiilias tublisti üle 600 000 tunnistaja. Milline eesõigus on olnud anda selles kasvus oma väike osa! Jehoova on tõesti õnnistanud mind vastupidavuse eest. Võin laulukirjutaja sarnaselt öelda: „Jehoova on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad!” (Laul 126:3).

[Allmärkused]

[Pilt lk 9]

Tunnistajad reklaamimas plakatitega Salvadoris 1943. aastal peetud esimese kokkutuleku avaliku kõne teemat

[Pilt lk 10]

Tunnistajad saabumas São Paulosse „Rõõmsate rahvaste” kokkutulekule 1946. aastal

[Pildid lk 10, 11]

Reisival tööl 1950-ndate lõpupoolel

[Pilt lk 12]

Abikaasa Júliaga