Elulugu

Olen halvatud, kuid teenin Jehoovat rõõmuga

JUTUSTANUD VARNAVAS SPETSIOTIS

Aastal 1990, mil olin 68 aastat vana, jäin täiesti halvatuks. Ometi olen nüüdseks rõõmuga ligikaudu 15 aastat Küprose saarel Jumalat täisajaliselt teeninud. Mis on andnud mulle jõudu halvatusest hoolimata Jehoova teenistuses tegusaks jääda?

OLEN sündinud 1922. aasta 11. oktoobril. Minu vanematel oli juba üheksa last, neli poega ja viis tütart. Kasvasin üles Küprose saarel väikeses Xylofágou asulas. Kuigi mu vanemad olid üsna heal järjel, pidid nad nii suure pere eest hoolitsemiseks kõvasti põllutööd tegema.

Minu isa Antonis oli loomult teadmis- ja õpihimuline. Peagi pärast minu sündi märkas isa kord külakooliõpetaja juures olles voldikut pealkirjaga „Rahvaste jutlustaja”, mille olid välja andnud piibliuurijad (Jehoova tunnistajate tollane nimi). Ta hakkas voldikut lugema ning sattus selle sisust vaimustusse. Nii said minu isast ja tema sõbrast Andreas Christoust esimesed Küprose saare elanikud, kes liitusid Jehoova tunnistajatega.

Huvi tõe vastu kasvab vastupanust hoolimata

Minu isa ja Andreas said mõne aja pärast teisigi Jehoova tunnistajate väljaandeid. Peagi hakkasid nad loetust rääkima ka teistele külaelanikele. Nende kuulutustöö aga ärritas kreeka õigeusu vaimulikke ja teisi, kes arvasid, et Jehoova tunnistajatel on  inimestele halb mõju, ning isale ja Andreasele sai osaks tugev vastupanu.

Paljud külaelanikud pidasid neist kahest piibliõpetajast siiski väga lugu. Isa oli ümberkaudu tuntud oma headuse ja helduse poolest. Ta ulatas vaestele peredele tihtipeale oma abistava käe. Vahel hiilis ta hilja õhtul kodunt välja, et viia puuduses olijaile ukse taha vilja või leiba. Sellised heateod tõmbasid inimesi veelgi enam Piibli sõnumi ligi (Matteuse 5:16).

Tulemuseks oli see, et Piibli tõest huvitus kümmekond inimest. Kui nad tõde järjest enam hindama hakkasid, tekkis neil soov käia koos Piiblit uurimas. 1934. aastal saabus Kreekast Küprosele Xylofágousse täisajaline hea sõnumi kuulutaja Nikos Mathaiakis. Tema kannatlikul ja otsusekindlal kaasabil moodustati piibliuurimisgrupp, kellel ta aitas Pühakirja õpetusi sügavamalt mõista. Sellest grupist kujuneski välja Küprose esimene Jehoova tunnistajate kogudus.

Kuna kuulutustööd tehti hoogsalt edasi ning järjest rohkem inimesi võttis Piibli sõnumi vastu, peeti vajalikuks leida üks kindel koosolekute pidamise paik. Mu vanem vend Giorgios ja tema naine Eleni pakkusid selleks oma maja kõrval asuvat küüni. Küün remonditi ning sellest saigi sobiv koosolekuhoone, Küprose esimene Jehoova tunnistajate enda kuningriigisaal. Kui õnnelikud koguduseliikmed küll selle üle olid! Saal andis tõuke veel suuremale kasvule.

Jõuan ka ise tões selgusele

1938. aastal, kui olin 16-aastane, otsustasin õppida puusepaks. Niisiis saatis isa mu Küprose pealinna Nikosiasse. Ta leppis Nikos Mathaiakisega kokku, et saaksin hakata tema juures elama, ja selleks oli tal oma tagamõte. Nikos Mathaiakis oli innukas jumalateenija ja külalislahke mees. Ta on jäänud sellisena ka paljude saareelanike  mälestustesse. Minagi mäletan tema keevat entusiasmi ja tohutut julgust, mida Küprose kristlastel noil alguspäevil hädasti tarvis läks.

Olen Nikosele palju tänu võlgu selle eest, et sain piiblilistes teadmistes hea aluse ja hakkasin vaimseid edusamme tegema. Nikose juures elades olin kohal kõigil koosolekutel, mida tema kodus peeti. Tundsin sel ajal esimest korda, kui väga ma Jehoovat armastan. Otsustasin saada Jehoovaga lähedasemaks. Mõne kuu pärast küsisin Nikoselt, kas võin temaga kuulutustööle minna. See oli aastal 1939.

Mingi aja pärast läksin kodustele külla. Isaga koos olles süvenes veelgi minu veendumus, et olin leidnud tõe ja elu mõtte. Kui 1939. aasta septembris algas Teine maailmasõda, olid paljud minuealised noormehed vabatahtlikult nõus sõtta minema, kuid mina otsustasin järgida Piibli norme ning jääda sõjas erapooletuks (Jesaja 2:4; Johannese 15:19). Samal aastal pühendusin Jehoovale ja 1940. aastal lasin end ristida. Esimest korda elus tundsin, et ma ei karda enam inimesi.

1948. aastal abiellusin Efprepiaga ning meid õnnistati nelja lapsega. Mõistsime peagi, et meil tuleb kõvasti vaeva näha, et neid Jehoova tahte järgi kasvatada (Efeslastele 6:4). Palvetasime laste eest ja keskendusime sellele, et juurutada neisse sügavat armastust Jehoova ning lugupidamist tema seaduste ja põhimõtete vastu.

Tervis hakkab muret tegema

1964. aastal, kui olin 42 aastat vana, hakkasin paremas käes ja jalas tuimust tundma. Mingi aja pärast levis see ka vasakusse kätte ja jalga. Tuli välja, et mul on lihasatroofia, ravimatu haigus, mis lõpeb täieliku halvatusega. Diagnoosi teadasaamine mõjus mulle laastavalt. Kõik oli toimunud nii kiiresti ja etteaimamatult. Mind haaras viha ja nördimus ning ma mõtlesin, et miks see pidi juhtuma just minuga. Mida halba ma olen teinud, et mind niiviisi karistatakse? Mingi aja pärast suutsin  siiski esialgsest šokist üle saada. Seejärel tekkisid aga muremõtted ja ebakindlus. Mu peas keerles igasugu küsimusi. Kas jään täiesti halvatuks, nii et pean kõiges teistest sõltuma? Kuidas ma siis oma eluga toime tulen? Kuidas saan hoolitseda oma naise ja nelja lapse eest? Need mõtted rususid mind väga.

Sel raskel eluetapil tundsin enam kui eales varem, et pean palves Jehoova poole pöörduma ja rääkima talle kõigist oma muredest, mis mul südame peal on. Palvetasin pisarsilmil nii päevad kui ööd. Mingi aja pärast tundsin, et olen saanud troosti. Kui õigeks küll osutusid minu puhul need lohutavad sõnad, mis on kirjas Filiplastele 4:6, 7: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.”

Kuidas ma halvatuna toime tulen

Mu tervis halvenes pidevalt. Mõistsin, et mul tuleb kiiresti uue olukorraga kohaneda. Kuna ma ei saanud enam puusepana edasi töötada, otsustasin otsida kergemat tööd, mis meid siiski ära toidaks. Hakkasin pakiautost jäätist müüma. Tegin seda tööd kuus aastat, kuni jäin ratastooli. Siis otsisin endale veel kergemaid tööotsi, et toime tulla.

Alates 1990. aastast muutusin nii nõrgaks, et mul polnud enam üldse võimalik mingit tööd teha. Nüüd sõltun täiesti teistest. Ma ei saa hakkama isegi väikeste asjadega, mis on tervetele inimestele käkitegu. Ma vajan teiste abi, et minna voodisse, end pesta ja riidesse panna. Kui läheme koosolekutele, tuleb mind lükata ratastooliga auto juurde ning siis autosse tõsta. Kuningriigisaali juures aidatakse mind jälle autost ratastooli ja lükatakse saali. Koosolekute ajal istun elektrilise soojendaja kõrval, et mul jalad külmetama ei hakkaks.

Vaatamata sellele, et olen halvatud, saan koosolekutel käia üsna korrapäraselt. Mõistan, et Jehoova õpetab meid just koosolekute kaudu, ning vaimsete vendade ja õdede seltsing on mulle varjupaigaks ning tugevuse ja julgustuse allikaks (Heebrealastele 10:24, 25). See, et vaimselt küpsed kaaskristlased mind pidevalt külastavad, on mulle samuti suureks abiks olnud. Ma tunnen nii nagu Taavet, kes ütles: „Mu karikas on üleni täis!” (Laul 23:5).

Minu kalli naise abi on mulle kõigil neil aastatel olnud ilmatu suur. Ka lapsed on olnud väga suureks toeks. Nad on mind aastaid igapäevatoimetustes aidanud. See pole neile kerge olnud ning minu eest hoolitsemine muutub tegelikult aina raskemaks. See, kui kannatlikud nad on ja kuidas nad oma jõudu minu peale kulutavad, on tõesti midagi erilist, ning ma palun Jehoovat, et ta neid ikka õnnistaks.

Veel üheks imeliseks abiks on palve, mille kaudu Jehoova oma teenijaid tugevdab (Laul 65:3). Tänu sellele, et olen Jehoovat südamest anunud, on ta andnud mulle kõik need aastad jõudu usus tugevana püsida. Eriti siis, kui olen madalseisus, toob palvetamine kergendust ja aitab rõõmu tagasi saada. Pidev suhtlemine Jehoovaga kosutab mind ja annab jõudu edasi elada. Olen täiesti kindel, et Jehoova kuulab oma teenijate palveid ja annab neile meelerahu (Laul 51:19; 1. Peetruse 5:7).

Jõudu annab ka see, kui tuletan meelde, et lõpuks tervendab Jumal kõik inimesed, kes pärivad elu paradiisis tema Poja Jeesus Kristuse valitsuse all. Selle imelise lootuse  üle mõtiskledes on mulle nii mõnelgi korral pisarad silma tulnud (Laul 37:11, 29; Luuka 23:43; Ilmutuse 21:3, 4).

Hakkan täisajaliseks kuulutajaks

Analüüsinud oma elu, sain aru, et parim viis mitte enesehaletsusse langeda on jagada hinnalist Kuningriigi sõnumit teistele. Niisiis alustasin aastal 1991 täisajalist teenistust.

Halvatuse tõttu teen kuulutustööd peamiselt kirju kirjutades. Kuid isegi kirjutamine pole minu jaoks kerge, ka see nõuab tõelist pingutust. Kuna mu käed on lihasatroofia tõttu nõrgad, on mul üsna raske pastakat kindlalt käes hoida. Ometi olen tänu püsivusele ja palvetele suutnud sel moel tunnistust anda juba 15 aastat. Kasutan kuulutustöö tegemiseks ka telefoni. Peale selle ei jäta ma kunagi kasutamata võimalust rääkida uuest maailmast ja paradiisist oma sugulastele, sõpradele ja naabritele, kes mulle külla tulevad.

Tänu sellele olen saanud palju toredaid kogemusi. Mul on olnud väga hea meel näha, kuidas üks mu lapselaps, kellega uurisin Piiblit umbes 12 aastat tagasi, on hakanud tõde hindama ja vaimseid edusamme tegema. Tänu Piibli uurimisele on ta teinud oma südames otsuse jääda Jumalale ustavaks ja maailma konfliktides erapooletuks.

Suurt rõõmu on toonud mulle ka see, kui inimesed, kellele olen kirjutanud, minuga ühendust võtavad ja soovivad Piibli kohta rohkem teadmisi saada. Vahel paluvad mõningad neist rohkem piiblilist kirjandust. Kord helistas mulle üks daam ja tänas julgustava kirja eest, mille olin kirjutanud tema abikaasale. Naisele pakkusid kirjas olevad mõtted suurt huvi. Nii tulid nad mitu korda oma mehega minu juurde koju Piiblist vestlema.

Särav lootus

Olen oma elu jooksul näinud, kuidas Kuningriigi kuulutajate arv on Küprosel kasvanud. Väikest kuningriigisaali minu venna Giorgiose maja kõrval on suuremaks tehtud ja remonditud juba mitu korda. See on kaunis jumalakoda, mida kasutab kaks Jehoova tunnistajate kogudust.

Minu isa suri 1943. aastal 52 aasta vanuses. Vaimne pärand, mille ta meile jättis, on aga ülimalt suur. Kaheksa tema lastest võtsid tõe vastu ning teenivad Jehoovat seniajani. Nii Xylofágous, kus isa sündis, kui ka naaberkülades on praegu kolm kogudust ja ühtekokku 230 Kuningriigi kuulutajat.

Niisugune kasv on toonud mulle suurt rõõmu. Nüüd, mil olen 83 aastat vana, võin kindlusega korrata lauliku sõnu: „Noored lõukoeradki närbuvad ja on näljas; aga kes Jehoovat otsivad, neil ei puudu mingit head!” (Laul 34:11). Ootan igatsusega aega, mil täitub Jesaja 35:6 ennustus „Siis hüppab jalutu otsekui hirv”. Seni aga olen otsustanud raskustest hoolimata teenida Jehoovat rõõmuga.

[Kaart lk 17]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

TÜRGI

SÜÜRIA

LIIBANON

KÜPROS

Nikosia

Xylofágou

Vahemeri

[Pilt lk 17]

Xylofágou esimene kuningriigisaal, mis on veel praegugi kasutuses

[Pildid lk 18]

Efprepiaga 1946. aastal ja praegu

[Pilt lk 20]

Leian rõõmu telefoni ja kirja teel kuulutamisest