Ainus viis vabaneda surma haardest

BETAANIA linnas, mis asub Jeruusalemmast umbes kolme kilomeetri kaugusel, elavad mees nimega Laatsarus ning tema õed Marta ja Maarja. Ühel päeval jääb Laatsarus raskesti haigeks. Õed on tema pärast väga mures. Nad saadavad oma sõbrale Jeesusele selle kohta sõna. Varsti pärast teate saamist asub Jeesus teele, et Laatsarust vaatama minna. Rännakul ütleb Jeesus oma jüngritele, et ta läheb Laatsaruse juurde teda unest äratama. Esmalt saavad jüngrid temast valesti aru, kuid Jeesus lausub neile selgituseks: „Laatsarus on surnud.” (Johannese 11:1–14.)

Kui Jeesus Laatsaruse haua juurde jõuab, käsib ta kõigepealt hauakoopa avauselt kivi ära tõsta. Ta esitab valjul häälel palve ning hüüab seejärel: „Laatsarus, tule välja!” Ja Laatsarus tõesti tulebki välja. Nõnda äratati üles mees, kes oli juba neli päeva surnud. (Johannese 11:38–44.)

Lugu Laatsarusest näitab, et surma haardest on võimalik vabaneda ülesäratamise kaudu. Kuid kas Laatsaruse ellu tagasi toomine ime läbi leidis tõepoolest aset? Piibel räägib sellest kui faktist. Kui loed jutustust, mis on kirjas Johannese 11:1–44, võid näha, kui elavalt ja üksikasjalikult on seda juhtumit kirjeldatud. Kas sa pigem eitad selle sündmuse toimumist? Sel juhul seaksid sa kahtluse alla ka kõigi teiste Piiblisse kirja pandud imede tõelevastavuse, kaasa arvatud Jeesus Kristuse enda ülesäratamise. „Aga kui Kristust ei ole äratatud, siis on teie usk tühine,” ütleb Piibel (1. Korintlastele 15:17). Ülestõusmine on üks Pühakirja põhiõpetusi (Heebrealastele 6:1, 2). Ent mida „ülestõusmise” all mõeldakse?

Mida „ülestõusmine” tähendab?

Kristlikus kreeka Pühakirjas esineb sõna „ülestõusmine” rohkem kui 40 korda. See on tõlgitud kreeka sõnast, mis tähendab sõna-sõnalt ’uuesti püsti tõusma’. Vastav heebreakeelne väljend tähendab ’surnute taaselustumist’. Ent kui inimene on surnud, mis siis üles äratatakse? See ei saa olla sama keha, mis laguneb ja taas põrmuks saab. Üles ei äratata mitte sama keha, vaid sama isik, kes suri. Seega taastatakse ülestõusmises kõik surnud inimesega seonduv – tema iseloomujooned, mälestused ja kõik tema isiksuse üksikasjad.

Jehoova Jumalal, kel on täiuslik mälu, pole raske surnud inimesega seonduvaid üksikasju meeles pidada (Jesaja 40:26). Kuna ta on elu allikas, võib ta ilma mingi vaevata tuua ellu tagasi täpselt sama inimese, luues talle uue keha (Laul 36:10). Lisaks sellele ütleb Piibel, et Jehoova Jumal soovib – lausa igatseb – surnuid üles äratada (Iiob 14:14, 15). Kui rõõmsad me küll võime olla, et Jehoova mitte ainult pole võimeline inimesi ellu tagasi tooma, vaid ta ka tahab seda teha!

Jeesus Kristusel on surnute ülesäratamises samuti väga tähtis roll. Umbes aasta pärast oma teenistuse alustamist ütles Jeesus: „Otsekui Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab” (Johannese 5:21). Kas ei näita Laatsaruse kogemus, et Jeesus Kristusel on nii vägi kui ka soov surnuid üles äratada?

 Mida arvata ettekujutusest, et mingi osa meist elab pärast surma edasi? Tegelikult on ülestõusmisõpetus ja ettekujutus inimhinge surematusest omavahel vastuolus. Kui mingi osa meist pärast surma edasi elaks, miks siis ülestõusmist üldse vaja oleks? Laatsaruse õde Marta ei arvanud sugugi, et ta venna elu oleks jätkunud pärast surma kuskil vaimumaailmas. Ta uskus ülestõusmist. Kui Jeesus talle kinnitas, et ta vend tõuseb üles, vastas Marta: „Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!” (Johannese 11:23, 24.) Kui Laatsarus oli ellu tagasi toodud, ei jutustanud ta mingeid kogemusi hauatagusest elust. Ta oli tõepoolest surnud olnud. „Surnud ei tea enam midagi,” ütleb Piibel. „Sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10.)

Niisiis on Piibli järgi ülestõusmine ainus viis, kuidas surma haardest vabaneda. Kuid kes kõigi aegade jooksul surnud inimestest üles äratatakse ja kuhu?

Kes äratatakse üles?

Jeesus ütles: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades [„mälestushaudades”, UM], kuulevad tema [Jeesuse] häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Kooskõlas selle tõotusega äratatakse üles kõik, kes on mälestushaudades – see tähendab, kes on Jehoova mälestuses. Järgnevalt arutamegi, kes on need surnud, keda Jumal meeles peab ja kes ootavad seega ülesäratamist.

Piiblis Heebrealastele 11. peatükis on mainitud nimepidi paljusid mehi ja naisi, kes ustavalt Jumalat teenisid. Nii nemad kui ka need lojaalsed Jumala teenijad, kes on surnud nüüdisajal, on kindlasti nende seas, kes üles äratatakse. Kuidas on aga lood nende inimestega, kes ei elanud kooskõlas Jumala õiglaste põhimõtetega, näiteks seetõttu, et nad polnud saanud neid tundma õppida? Kas Jumal peab ka neid meeles? Jah, paljusid neist, sest Piibel tõotab: „Tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15).

 Siiski ei äratata üles mitte kõiki, kes on kunagi elanud. Piibel ütleb: „Kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest; vaid mingi hirmus kohtu ootamine” (Heebrealastele 10:26, 27). Mõned on teinud andestamatuid patte. Nad pole mitte surmavallas (surnud inimeste sümboolses asupaigas), vaid Gehennas, mis sümboliseerib igavest hävingut (Matteuse 23:33, UM). Meil tuleb hoolikalt hoiduda spekuleerimast selle üle, kes konkreetselt äratatakse üles ja kes mitte, sest Jumal on see, kes kohut mõistab. Tema teab, kes on surmavallas ja kes on Gehennas. Me igaüks peaksime aga tegema omalt poolt kõik, et elada oma elu Jumala tahtega kooskõlas.

Kes äratatakse üles taevasse?

Ülesäratamistest kõige erakordsem oli Jeesus Kristuse ellu tagasi toomine. Ta „küll surmati liha poolest, kuid elavaks tehti vaimu poolest” (1. Peetruse 3:18). Ükski inimene polnud kunagi sellist ülesäratamist kogenud. Jeesus ise ütles: „Ei ole ükski muu läinud taevasse kui aga see, kes taevast on maha tulnud, Inimese Poeg!” (Johannese 3:13). Inimese Poeg oli esimene, kes äratati surnuist üles vaimolendina (Apostlite teod 26:23). Pärast teda pidi samasugune ülesäratamine saama osaks veel teistelegi. Pühakiri ütleb: „Igaüks oma järjekorras: esimesena Kristus, selle järel Kristuse omad tema tulemises” (1. Korintlastele 15:23).

Väike rühm inimesi – „Kristuse omad” – äratatakse üles taevasse erilisel eesmärgil (Roomlastele 6:5). Nad hakkavad koos Kristusega „valitsema kuningatena üle ilmamaa” (Ilmutuse 5:9, 10, P 1997). Lisaks sellele on nad ka preestrid, mis tähendab seda, et nad aitavad kõrvaldada Aadamalt päritud patu tagajärjed (Roomlastele 5:12). Neid, kes valitsevad koos Kristusega kui kuningad ja preestrid, on 144 000 (Ilmutuse 14:1, 3). Millise kehaga nad üles äratatakse? Piibel ütleb, et nad saavad „vaimse ihu”. Ainult nõndaviisi ongi neil võimalik taevas elada (1. Korintlastele 15:35, 38, 42–45).

Millal taevane ülesäratamine aset leiab? Kristuse „juuresoleku ajal” (UM), vastab 1. Korintlastele 15:23. Maailmas alates aastast 1914 toimunud sündmused näitavad selgelt, et nii Kristuse juuresolek kui ka „maailmaajastu lõpetus” algasid just sellel aastal (Matteuse 24:3–7). Seega võime põhjendatult järeldada, et ustavate kristlaste taevasse ülesäratamine on juba alanud. Muidugi on see toimunud inimsilmale nähtamatult. See tähendab, et apostlid ja algkristlased on juba üles äratatud ja elavad nüüd taevas. Kuidas on lood nende nüüdisaja kristlastega, kellele Jumal on andnud kindla lootuse saada Kristuse taevasteks kaasvalitsejateks? Nemad äratatakse üles „ühe silmapilguga”, see tähendab kohe pärast surma (1. Korintlastele 15:52). Kuna selle väikese 144 000-liikmelise grupi ülesäratamine toimub enne lugematu hulga inimeste ülesäratamist maa peale, nimetatakse seda „varasemaks ülestõusmiseks” ja „esimeseks ülestõusmiseks” (Filiplastele 3:11, UM; Ilmutuse 20:6).

Kes äratatakse üles maa peale?

Pühakiri näitab, et suurem osa surnutest äratatakse üles maa peale (Laul 37:29; Matteuse 6:10). Apostel Johannes kirjeldas oma võimsas nägemuses seda ülesäratamist järgmiselt: „Meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid, ja igaühele mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald heideti tulejärve! See on teine surm, tulejärv” (Ilmutuse 20:11–14). Jumal peab meeles neid inimesi, kes on surmavallas. Viimane kui üks neist vabastatakse surma haardest (Laul 16:10; Apostlite teod 2:31). Ja igaühele mõistetakse kohut nende tegude järgi, mida ta teeb pärast ülesäratamist. Mis saab  surmast ja surmavallast? Need heidetakse „tulejärve”. See tähendab seda, et Aadamalt päritud surm ei avalda siis inimestele enam mingit mõju.

Mõtle vaid, millise õnneliku väljavaate avab see tõotus neile, kellelt surm on võtnud lähedase inimese! Kui Jeesus äratas üles Naini lesknaise ainsa poja, oli ema rõõm kindlasti piiritu (Luuka 7:11–17). Samuti ütleb Piibel nende vanemate tunnete kohta, kelle 12-aastase tütre Jeesus ellu tagasi tõi, et nad „olid üliväga rõõmsad” (UM). (Markuse 5:21–24, 35–42; Luuka 8:40–42, 49–56.) Jumala tõotatud uues maailmas on meilgi rõõm oma lähedastega taas kokku saada.

Millist mõju võib tõe teadmine ülestõusmise kohta avaldada meile juba nüüd? „Suurem osa inimesi kardab surma ja püüab hoiduda sellele mõtlemast,” ütleb „The World Book Encyclopedia”. Mispärast? Sest enamikule inimestest on surm müsteerium – midagi tundmatut, mida tuleb karta. Ent kui me teame tõde surnute olukorra kohta ja meil on ülestõusmislootus, võime tunda end julgelt, isegi kui peaksime sattuma „viimse vaenlase, ... surmaga” silmitsi (1. Korintlastele 15:26). Samuti aitavad need teadmised meil taluda hingevalu, mida tunneme siis, kui sureb mõni meie lähedane sõber või sugulane.

Millal maine ülesäratamine algab? Tänapäeval on maa täis vägivalda, vaenu, verevalamist ja saastamist. Kui surnud toodaks ellu tagasi niisuguse maa peale, oleks sellest tulenev rõõm kahtlemata üürike. Looja on aga tõotanud praegusele Saatana kontrolli all olevale maailmale varsti lõpu teha (Õpetussõnad 2:21, 22; Taaniel 2:44; 1. Johannese 5:19). Jumala eesmärk maa suhtes läheb peagi täide. Ja kui see uus maailm, kus valitseb rahu, on käes, siis tuuakse ellu tagasi miljardid inimesed, kes magavad praegu surmaund.

[Pilt lk 7]

Enamik surnuid äratatakse üles maa peale