Kus rakendatakse Kristuse õpetusi tänapäeval ellu?

JEESUS KRISTUST peetakse üldiselt üheks suuremaks inimeseks, kes kunagi on elanud. Paljude arvates oli ta suurim inimene. Ligikaudu kaks tuhat aastat on tema õpetused avaldanud sügavat mõju inimeste elule – „tuues väikeste tähelepandamatute inimeste ellu lahkust ja headust, aga ka tähelepanuväärseid inimesesõbralikke algatusi”, kirjutab inglise kirjanik Melvyn Bragg.

Mida võiks öelda kristluse kohta?

Kuidas on lugu kristlusega? Seda on iseloomustatud kui „üht silmapaistvaimat sammu inimkonna vaimses arengus”. David Kelso Šotimaalt Glasgow’ Kaledoonia ülikoolist väljendab oma seisukohta järgmiselt: „Selle paari tuhande aastases ajaloos on külluslikult enneolematuid saavutusi kunsti, arhitektuuri, filosoofia, muusika ja ühiskondliku tegevuse vallas.”

Kuid paljud näevad asja hoopis teisiti. Nad ei ole kristluse kui sellise vastu, mida ühes sõnaraamatus defineeritakse kui „usundit, mis põhineb Jeesus Kristuse õpetustel ning uskumusel, et ta on Jumala poeg” („Collins Cobuild”), vaid pigem on neile eemaletõukav nende usuühingute ja -organisatsioonide tegevus, kes väidavad esindavat kristlust.

19. sajandil elanud saksa filosoof Friedrich Nietzsche iseloomustas näiteks hilisema aja kristlust kui „inimkonna surematut pahet”. Ta kirjutas, et see on „suurim needus, üüratu ja ülim loomuvastasus, kusjuures selle eesmärkide saavutamiseks pole ükski vahend liiga kuritahtlik, liiga ebaaus, liiga salakaval ega liiga väiklane”. Nietzsche vaated olid,  tõsi küll, äärmuslikud, ent ka suur hulk mõõdukamaid vaatlejaid on jõudnud sedalaadi järeldustele. Miks? Sest sajandite jooksul pole nende tegusid, kes väidavad end olevat kristlased, iseloomustanud Jeesus Kristuse üllad omadused, vaid laialtlevinud „kõlblusetus, koletislikud kuriteod ja jumalateotus”.

Kas kristluses on Kristust?

On’s mõtet küsida, kas kristluses on veel üldse Kristust? „Muidugi on!” võidakse spontaanselt väita. „Kas mitte ei tõotanud ta oma järelkäijatele olla koos nendega „maailma-ajastu otsani”?” (Matteuse 28:20). Jeesus ütles seda tõepoolest. Aga kas ta mõtles sellega, et ta on koos igaühega, kes väidab end olevat tema järelkäija, olgu tolle käitumine milline tahes?

Me ei tohi unustada, et Jeesuse päevilgi olid mõningad usujuhid seisukohal, et Jumal on koos nendega igal juhul. Kuna Jumal oli valinud Iisraeli erilist rolli etendama, arvas osa usujuhte, et ükskõik mida nad ka ei teeks – Jumal ei hülga neid iialgi (Miika 3:11). Kuid lõpuks läksid nad Jumala seadusi ja norme eirates liiga kaugele. Seetõttu laususki Jeesus Kristus neile otsekoheselt: „Vaata, teie koda jäetakse teil maha!” (Matteuse 23:38). Jumala soosingu minetas kogu tollane usuline korraldus. Ta heitis selle kõrvale ning lubas Rooma vägedel pealinna Jeruusalemma ja sealse templi aastal 70 hävitada.

Kas midagi taolist võiks juhtuda ka kristlusega? Vaadelgem lähemalt, millistel eeldustel lubas Jeesus olla koos oma järelkäijatega „maailma-ajastu otsani”.

[Pildid lk 3]

Jeesus Kristuse õpetused on avaldanud sügavat mõju miljonitele kõikjal maailmas elavatele inimestele