Kes on tõelised kristlased?

„KRISTLUS on vaid seal, kus Jeesus Kristuse tundmine leiab väljenduse nii teoorias kui praktikas.” („Christ sein”) Neis šveitsi teoloogi Hans Küngi sõnades kätkeb enesestmõistetav tõde: ehtsa kristlusega on tegemist vaid siis, kui ausameelsed inimesed Jeesuse õpetusi ellu rakendavad.

Kuidas on lugu juhul, kui üksikisikud või institutsioonid väidavad end olevat Kristuse järelkäijad, ent ei vii tegelikult ellu seda, mida Jeesus õpetas? Rääkis ju Jeesus, et paljud vaid ütlevad end olevat kristlased. Tõestamaks, et nad on teda teeninud, võivad nad osutada mitmesugustele tegevusaladele sõnadega: „Kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?” Mida kostab selle peale Jeesus?  Tema hinnangut väljendavad rabavad sõnad: „Ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!” (Matteuse 7:22, 23).

Milline tõsine hoiatus ülekohtutegijatele, kes väidavad end järgivat Jeesust! Käsitlegem kahte tähtsat Jeesuse seatud eeltingimust, mille alusel ta inimesi tõsikristlasteks peab, selle asemel et neid kui ülekohtutegijaid tagasi lükata.

„Kui teil on armastus isekeskis”

Üheks Jeesuse seatud tingimuseks on see: „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:34, 35, meie kursiiv).

Jeesus ootab oma järelkäijatelt siirast armastust üksteise ja ülejäänud inimkonna vastu. Nende sajandite jooksul, mis on järgnenud ajale, mil Jeesus maa peal elas, on sellele tingimusele vastanud palju kristlastest üksikisikuid. Ent mida võiks öelda suurema osa usuorganisatsioonide kohta, kes on väitnud end esindavat Kristust? Kas nende ajalugu märgistab armastus? Kindlasti mitte. Nad on hoopis olnud süütuid elusid nõudnud lugematute sõdade ja muude konfliktide esirinnas (Ilmutuse 18:24).

See tõsiasi kehtib ka nüüdisaja kohta. Rahvad, kes väitsid end olevat kristlikud, tegutsesid 20. sajandi kahe maailmasõjaga kaasnenud tapatalgute eesotsas. Rwandas aastal 1994 aset leidnud metsikutes julmustes ja genotsiidikatsetes olid esirinnas nõndanimetatud kristlike kirikute liikmed. „Need, kes sel verisel moel üksteise vastu välja astusid ..., tunnistasid ühte ja sama usku. Valdav osa neist olid kristlased,” kirjutab endine anglikaani peapiiskop Desmond Tutu.

„Kui te jääte minu sõnasse”

Teise tõelise kristluse põhjapaneva eeltingimuse väljendas Jeesus sõnadega: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:31, 32, meie kursiiv).

Jeesus tahab, et tema järelkäijad jääksid tema sõnasse – peaksid ustavalt kinni tema õpetustest. Selle asemel on kirikuõpetajad, kes väidavad järgivat Kristust, „võtnud üha enam omaks kreeka ideid”, märgib teoloog Küng. Nad on asendanud Jeesuse õpetused näiteks selliste ideedega nagu hinge surematus, usk puhastustulle, Maarja kummardamine ja vaimulike klass – mis kõik on laenatud paganlikelt usunditelt või filosoofidelt (1. Korintlastele 1:19–21; 3:18–20).

Kirikuõpetajad on võtnud tarvitusele ka segase doktriini kolmainust, ülendades Jeesuse positsioonile, mida ta kunagi endale pole taotlenud. Selle doktriiniga on nad juhtinud inimesed kõrvale tema teenimisest, kellele Jeesus alati tähelepanu juhtis – nimelt  Jeesuse Isa Jehoova teenimisest (Matteuse 5:16; 6:9; Johannese 14:28; 20:17). „Kui Jeesus räägib Jumalast,” kirjutab Hans Küng, „peab ta silmas Jahvet, vanaaja patriarhide Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat. ... Temale on ta üks ja ainuke Jumal.” Kui palju on tänapäeval neid inimesi, kes seostavad Jeesuse Jumalat ja Isa otsekohe Jahve ehk Jehoovaga, nagu teda üldiselt eesti keeles nimetatakse?

Usujuhid on täielikult ignoreerinud Jeesuse käsku jääda poliitiliste ettevõtmiste suhtes erapooletuks. Jeesuse päevade Galilea „oli etnilise natsionalismi süda”, mainib kirjanik Trevor Morrow. Paljud juudi patrioodid haarasid poliitilist ja usulist vabadust taotledes relvad. Kas Jeesus käskis oma jüngritel sellisesse võitlusse sekkuda? Ei käskinud. Vastupidi, ta ütles neile: „Te ei ole maailmast” (Johannese 15:19; 17:14). Kuid erapooletuks jäämise asemel on kirikujuhid arendanud iiri kirjaniku Hubert Butleri väljendi kohaselt „militaristlikku ja poliitilist kiriklust”. „Poliitiline kristlus on peaaegu alati ka militaristlik kristlus ning kui riigi- ja kirikumehed milleski kokkuleppele jõuavad, juhtub alati nõnda, et vastutasuks mõningate privileegide eest annab kirik riigi relvajõududele oma õnnistuse,” kirjutab ta.

Lahkõpetajad salgavad Jeesust

Apostel Paulus hoiatas tõsikristlusest taganemise eest. Ta ütles, et pärast tema surma tulevad nende seast, kes väidavad end olevat kristlased, „hirmsad hundid”, kes „kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele” (Apostlite teod 20:29, 30). Nemad väidavad, „et nad tunnevad Jumalat”, aga tegelikult „tegudega nad salgavad” (Tiitusele 1:16, meie kursiiv). Samuti apostel Peetrus hoiatas lahkõpetajate eest, kes „salamahti toovad sisse hukutavaid valeõpetusi, [ning] salgavad ära peremehegi, kes nad on ostnud”. Ta ütles, et nende halva käitumise pärast „pilgatakse tõe teed” (2. Peetruse 2:1, 2). Kristust sel moel salata tähendab piibliõpetlase William Vine’i sõnade järgi „öelda usust taganedes ja hukatuslikke õpetusi külvates Isast ja Pojast lahti”.

Kuidas reageerib sellele Jeesus, kui need, kes end tema jüngriteks kuulutavad, meelega ei jää tema sõnasse ega vasta teistelegi tema kehtestatud nõuetele? Ta hoiatab: „Kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!” (Matteuse 10:33). Loomulikult ei salga Jeesus kedagi, kes hoolimata oma siirast soovist ustav olla siiski eksib. Olgugi et apostel Peetrus salgas Jeesust kolm korda, kahetses ta seda ning talle andestati (Matteuse 26:69–75). Ent Jeesus salgab neid üksikisikuid või institutsioone, kes on tegelikult hundid lambanahas – kes teesklevad, et järgivad Kristust, kuid heidavad sihilikult ja järjekindlalt kõrvale tema õpetused. Selliste lahkõpetajate kohta ütles Jeesus: „Nende viljast te tunnete nad” (Matteuse 7:15–20).

Apostlid surevad, usust taganemine laieneb

Millal hakkasid võltskristlased Kristust salgama? Üsna pea pärast Jeesuse surma. Ta oli hoiatanud, et Kurat-Saatan asub peagi külvama „lustet” ehk võltskristlasi „hea seemne” ehk tõsikristlaste sekka, kelle Jeesus oli oma teenistustöö käigus külvanud (Matteuse 13:24, 25, 37–39). Apostel Paulus hoiatas juba tema päevil tegutsenud petistest õpetajate eest. Peapõhjuseks, miks nad Jeesus Kristuse õpetustest kõrvale kaldusid, oli tema sõnul see, et neil tegelikult puudus „tõearmastus” (2. Tessalooniklastele 2:10).

Seni, kuni Jeesus Kristuse apostlid veel elasid, olid nad sellise usust taganemise tõkkeks. Kuid pärast apostlite surma tegutsesid usujuhid paljude eksitamiseks „igasuguses valeväes ja valetunnustähtedega ja valeimetegudega ja igasuguse ülekohtu pettuses”, nii et üha enam inimesi pöördus ära Jeesuse ja  tema apostlite õpetatud tõdedest (2. Tessalooniklastele 2:3, 6–12). Peagi asendas algkristlikku kogudust usuorganisatsioon, mis „oleks viinud hämmingusse nii Jeesuse kui Pauluse”, kirjutab inglise filosoof Bertrand Russell.

Algupärane kristlus on taastatud

Faktid näitavad selgelt, et pärast apostlite surma pole valdaval osal kristluse nimel toimepandust üleüldsegi Kristusega pistmist. Kuid see ei tähenda, et Jeesus pole suutnud täita oma lubadust olla oma järelkäijate juures „iga päev ... maailma-ajastu otsani” (Matteuse 28:20). Me võime olla kindlad, et alates ajast, mil ta need sõnad lausus, on olnud ustavaid üksikisikuid, kelle puhul „Jeesus Kristuse tundmine on leidnud väljenduse nii teoorias kui praktikas”. Jeesus Kristus on pidanud oma lubadust toetada neid, kes püüavad ilmutada tõsikristlasi märgistavat armastust ning jääda truuks tema õpetatud tõdedele.

Pealegi tõotas Jeesus, et selle maailma-ajastu viimseil päevil kogub ta oma ustavad jüngrid kokku selgelt äratuntavasse kristlikku kogudusse, keda ta rakendab oma tahte teostamisel (Matteuse 24:14, 45–47). Just praegu kasutab ta seda kogudust selleks, et koguda kokku meestest, naistest ja lastest koosnev „suur hulk rahvast ... kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest” ning koondada nad oma juhtimise alla „üheks karjaks”, kel on „üks karjane” (Ilmutuse 7:9, 14–17; Johannese 10:16; Efeslastele 4:11–16).

Niisiis, pöörakem selg mis tahes institutsioonile või organisatsioonile, kus viimase paari tuhande aasta jooksul on määritud Kristuse nime või häbistatud kristlust, nii et meid siis, kui Jumal lähitulevikus nende üle kohtuotsuse täide viib, „ei tabaks ... [nende] nuhtlused”, nagu seda Jeesus Kristus apostel Johannesele väljendas (Ilmutuse 1:1; 18:4, 5). Astugem otsusekindlalt nende sekka, kellest kõneleb prohvet Miika. Ta ütleb, et „viimseil päevil” õiged jumalakummardajad – tõsikristluse pooldajad – võtavad kuulda Jumala õpetusi ning käivad taastatud puhta kummardamise radadel (Miika 4:1–4). Selle ajakirja väljaandjad aitaksid meeleldi igaühel teha kindlaks, kes on need õiged jumalakummardajad.

[Pildid lk 5]

Miks ei osale tõsikristlased sõjategevuses?

[Allikaviited]

Sõdurid vasakul: U.S. National Archives photo; leegiheitja paremal: U.S. Army Photo

[Pildid lk 7]

„Olgu teil armastus isekeskis” ja „jääge minu sõnasse” on Jeesuse kehtestatud põhitingimused tõelistele kristlastele