Loomariik ülistab Jehoovat

JEHOOVA suurusest annavad tunnistust tema loodud linnud ja loomad. Jumal hoolitseb loomade eest hästi, nii nagu ka inimeste eest (Laul 145:16). Kindlasti oleks viga hakata nii nende kui meie Loojale midagi ette heitma! Kuigi Iiob oli õiglane mees, pidas ta „ennast Jumalast õigemaks”. Seega oli Iiobil vaja üht-teist õppida. (Iiob 32:2; 33:8–12; 34:5.)

Loomariigist võetud näidete põhjal mõistis Iiob, et ühelgi inimesel pole õigust Jumala teid küsitavaks pidada. Jehoova sõnad Iiobile ei jäta selles igal juhul mingit kahtlust!

Nad ei vaja inimeste abi

Iiob polnud suuteline vastama küsimustele, mis Jumal talle lindude ja loomade elu kohta esitas (Iiob 38:39–41). On selge, et Jehoova ei vaja inimeste abi, et lõvide või kaarnate eest hoolt kanda. Ehkki kaarnad lendavad ringi ja otsivad endale ise toitu, on tegelikult Jumal see, kes neid toidab (Luuka 12:24).

Kui Jumal hakkas Iiobile esitama küsimusi metsloomade kohta, jäi viimasel suu lukku (Iiob 39:1–8). Ei leidu ju inimest, kes suudaks pakkuda kaitset kaljukitsedele ja hirvedele. Inimesel on raske kaljukitsedele üldse lähedalegi pääseda! (Laul 104:18.) Jumal on andnud emahirvele instinkti, mis sunnib teda otsima endale metsas üksildase  paiga, kus oma vasikad ilmale tuua. Ta hoolitseb poegade eest, kuni nad „kosuvad” ning „lähevad ära ega tule tagasi”. Siis tulevad nad juba iseseisvalt toime.

Sebrad elavad vabas looduses ja kõrbelagendik on koduks metseeslitele. Iiob ei saanud metseeslit endale koormakandjaks loomaks võtta. See loom uitab mägedes ja „otsib kõike, mis aga haljas on”. Metseesel ei vaheta oma vabadust kergemini kättesaadava toidu vastu linnas. „Sundija kisa ta ei kuule”, sest ta tormab kohe minema, kui inimene tema valdustesse tungib.

Järgmisena mainis Jumal metshärga (Iiob 39:9–12). Selle looma kohta kirjutab Inglise arheoloog Austen Layard järgmist: „Kuna metshärja kujutisi esineb paljudel reljeefidel, siis paistab, et teda ei peetud mitte vähem hirmuäratavaks ja suursuguseks jahiloomaks kui lõvi. Sageli kujutati kuningat selle loomaga võitlemas ning sõjamehi teda jälitamas nii ratsa kui jala.” („Nineveh and Its Remains”, 1849, 2. köide, lk 326.) Ükski targa aruga inimene ei püüa taltsutamatut metshärga rakmetesse panna (Laul 22:22, P 1997).

Tiivulised ülistavad Jehoovat

Jumala järgmised küsimused Iiobile puudutasid tiivulisi olendeid (Iiob 39:13–18). Toonekurg, kellel on tugevad tiivad, lendab kõrgel taevas (Jeremija 8:7). Jaanalind võib küll tiibu lehvitada, kuid lennata ta ei suuda. Erinevalt toonekurest ei ehita jaanalind oma pesa puu otsa (Laul 104:17). Ta kühveldab liiva sisse augu ja paneb munad sinna. Ent ta ei hülga oma mune. Nii ema- kui isalind hoolitsevad selle eest, et munad liiva all just sobiva temperatuuri käes oleksid.

Võib paista, et jaanalind „unustab tarkuse”, kui ta ohtlikku kiskjat lähenemas märgates jooksu pistab. Kuid teatmeteos „An Encyclopedia of Bible Animals” ütleb: „[Jaanalind] teeb seda vaenlase eksitamiseks: ta tõmbab tähelepanu endale ja lehvitab tiibu, et köita ükskõik millise ohtu kujutava looma või inimese huvi ning juhtida nad niiviisi munade juurest eemale.”

Mis mõttes jaanalind „naerab hobust ja ratsanikku”? „The World Book Encyclopedia” märgib: „Jaanalind ei lenda, kuid ta on tuntud selle poolest, et liigub kiiresti maad mööda. Ta võib astuda oma pikkade jalgadega 4,6-meetriseid samme ja saavutada kuni 64-kilomeetrise tunnikiiruse.”

Jumal annab hobusele jõu

Järgnevalt küsis Jumal Iiobilt hobuste kohta (Iiob 39:19–25). Vanal ajal läksid sõjamehed võitlusse ratsude seljas ning  hobused vedasid sõjavankreid, millega sõitsid peale kutsari veel kuni kaks sõdurit. Sõjaratsu kibeleb lahingusse, hirnub ja kaabib kapjadega maad. Ta ei kohku ega tagane mõõga ees. Sarvehääle peale hirnatab ta: „Iihahaa!” Ta kappab edasi, „kihutab tuhinal”. Siiski allub sõjaratsu inimesele, kes ta seljas istub.

Arheoloog Austen Layard on kirja pannud üsna sarnase kirjelduse: „Araabia hobuse tõugu mära on küll vagur nagu lammas ja ta juhtimiseks piisab päitsetest, ent kui ta kuuleb hõimu sõjahüüdu ja näeb oma ratsaniku värelevat oda, siis hakkavad ta silmad tuld pilduma, ta ajab oma veripunased sõõrmed puhevile, painutab kaela suursuguselt kaardu ning ta saba ja lakk kerkivad lehvides tuules.” („Discoveries Among the Ruins of Nineveh and Babylon”, 1853, lk 330.)

Mõtle pistrikule ja kotkale

Jehoova juhtis Iiobi tähelepanu veel mõnele linnule (Iiob 39:26–30). „Kull [„pistrik”, UM] lendab kõrgele, laotab oma tiibu.” Guinnessi rekordite raamatus nimetatakse rabapistrikku kõige kiiremini lendavaks linnuks ning tema kohta öeldakse, et ta „saavutab rekordilise kiiruse, sööstes suurelt kõrguselt alla, et oma territooriumi kaitsta või õhust saaki haarata.” See lind on 45-kraadise nurga all laskudes saavutanud lennukiiruseks koguni 349 kilomeetrit tunnis!

Kotka lennukiiruseks on mõõdetud üle 130 kilomeetri tunnis. Iiob võrdles oma nobedalt mööduvaid elupäevi kotka kiire lennuga saagijahil (Iiob 9:25, 26). Jumal annab meile jõudu edasi minna, otsekui kannaksid meid laugleva kotka pealtnäha väsimatud tiivad (Jesaja 40:31). Kotkas kasutab lennates ära tõusvaid õhuvoole. Ta tiirleb õhuvoolus, lastes end kanda aina kõrgemale ja kõrgemale. Kui ta on jõudnud teatud kõrguseni, laugleb ta järgmise õhuvooluni ning võib nõnda minimaalse energiakuluga tundide kaupa kõrgustes viibida.

Kotkas „teeb oma pesa kõrgele”, ligipääsmatusse kõrgusse, et kaitsta poegi ohu eest. Jehoova on loonud kotka nii, et ta teeb seda instinktiivselt. Ning tänu Jumala antud teravale nägemisele „ta silmad näevad kaugele”. Kuna kotka silmadel on võime kiiresti fookust muuta, ei kao saakloom või korjus tal silmist isegi pika sööstlennu ajal. Kotkas toitub muu hulgas loomade korjustest, nii et „kus on mahalööduid, seal on temagi”. Samuti püüab ta väikseid loomi ning toidab nendega oma poegi.

Jehoova noomib Iiobit

Enne kui Jumal loomade kohta küsimuste esitamist jätkas, noomis ta Iiobit. Kuidas Iiob sellele reageeris? Ta muutus alandlikuks ja oli valmis edasist nõu kuulda võtma (Iiob 40:1–14).

Siinkohal on meil jumaliku inspiratsiooni all kirja pandud Iiobi kogemusest kõrva taha panna üks väga tähtis õppetund. Nimelt me mõistame, et ühelgi inimesel pole mitte mingisugust õigust Kõigevägevamale midagi ette heita. Me peaksime kõnelema ja käituma viisil, mis on meie taevasele Isale meelepärane. Lisaks sellele peaks olema meie tähelepanu keskmes Jehoova püha nime pühitsemine ja tema valitsemisõiguse kinnitamine.

 Behemot toob Jumalale au

Juhtides taas Iiobi tähelepanu loomariigile, küsib Jumal Iiobilt Behemoti kohta, keda üldiselt peetakse jõehobuks (Iiob 40:15–24; vaata Iiob 40:15 P 1997 allmärkust). Täiskasvanud jõehobu võib olla 4–5 meetrit pikk ja kaaluda kuni 3600 kilogrammi. Behemoti „ristluude ramm” viitab tema tugevatele seljalihastele. Paks nahk kõhu peal on lühijalgsele jõehobule väga vajalik, sest ta lohistab end mööda kiviseid jõesänge. Kindlasti pole inimesest võrdväärset vastast Behemotile, kel on massiivne kere, hiigelsuur suu ja võimsad lõuad.

Aeg-ajalt ronib Behemot jõest välja, et ’rohtu süüa’. Temasugune loom võiks vist küll terve mäe taimedest paljaks süüa! Tegelikult neelabki ta iga päev umbes 90–180 kilogrammi taimetoitu. Isu täis söönud, lebab Behemot lootospõõsaste all või jõeremmelgate varjus. Juhul kui jõehobu elupaigaks olevat jõge tabab üleujutus, suudab ta pea vee peal hoida ja vetetulvaga võidu ujuda. Behemoti hiiglasliku suu ja hirmuäratavate kihvadega arvestades ei jätkuks Iiobil julgust talle püünist ninna torgata.

Leviatan toob Jumalale kiitust

Järgnevalt kuulis Iiob Leviatanist (Iiob 40:25–41:26, vaata Iiob 40:25 P 1997 allmärkust). Vastav heebreakeelne sõna tähendab „väänlevat looma” – ilmselt krokodilli. Kas Iiob oleks võinud Leviatani oma lastele mänguasjaks tuua? Kindlasti mitte! Kokkupuuted selle loomaga on inimestele korduvalt ohtlikuks osutunud. On tõsi, et kui mõni inimene püüaks Leviatanit alistada, siis järgneks sellele nii ränk võitlus, et teist korda ta seda enam ei teeks!

Kui Leviatan päikesetõusu ajal pea veest välja tõstab, siis välguvad ta silmad „nagu koidupuna kiired”. Leviatani keha katvad soomused on tihedalt üksteise ligi ja tema naha sees asetsevad luuplaadid, millest isegi püssikuul vaevalt läbi tungib, ammugi siis mõõk või oda. Krokodilli kõhu peal olevad teravad soomused jätavad mulje, nagu liiguks mööda mudaseid jõekaldaid „pahmavanker”. Ta raevutseb vees ja kobrutab vahtu üles otsekui pulbitsev salvipott. Oma suuruse, soomusrüü ja relvade – ähvardava suu ja võimsa saba – tõttu ei karda Leviatan midagi.

Iiob võtab oma sõnad tagasi

Iiob tunnistas: „Ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud [„liiga imelised”, UM]” (Iiob 42:1–3). Ta laskis Jumalal oma ekslikke seisukohti parandada, võttis oma sõnad tagasi ning kahetses öeldut. Ta sõbrad said noomida, kuid Iiobit õnnistati rikkalikult. (Iiob 42:4–17.)

Kuivõrd tark on küll Iiobi kogemust meeles pidada! Ka meie ei suudaks vastata kõigile küsimustele, mis Jumal Iiobile esitas. Sellegipoolest me võime ja peaksimegi näitama, kui väga me hindame neid ääretult mitmekesise loomistöö imesid, mis ülistavad Jehoovat.

[Pilt lk 13]

Kaljukits

[Pilt lk 13]

Kaaren

[Pilt lk 13]

Emalõvi

[Pilt lk 14]

Sebra

[Pilt lk 14]

Jaanalind kõnnib oma munade juurest minema, kuid ei hülga neid

[Pilt lk 14]

Jaanalinnu munad

[Pilt lk 14, 15]

Rabapistrik

[Allikaviide]

Pistrik: © Joe McDonald/Visuals Unlimited

[Pilt lk 15]

Araabia hobuse tõugu mära

[Pilt lk 15]

Kaljukotkas

[Pilt lk 16]

Behemotti peetakse üldiselt jõehobuks

[Pilt lk 16]

Leviatan arvatakse olevat võimas krokodill