Neutraalsed kristlased viimseil päevil

„Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast.” (JOHANNESE 17:16)

1., 2. Millised suhted on Jeesuse sõnul tema järelkäijatel maailmaga ning milliseid küsimusi tema sõnad tekitavad?

VIIMASEL ööl täiusliku inimesena lausus Jeesus jüngrite kuuldes pika palve. Selles palves ütles ta midagi, mis kirjeldab kõigi tõeliste kristlaste elu. Ta sõnas oma järelkäijate kohta: „Mina olen neile andnud sinu sõna ja maailm vihkab neid; sest nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast. Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest. Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast” (Johannese 17:14–16).

² Jeesus ütles kaks korda, et tema järelkäijad ei ole maailmast ehk maailma osa. Veelgi enam, see eraldatus pidi tekitama pingeid – maailm pidi hakkama neid vihkama. Kristlased ei peaks aga kartma, sest Jehoova ei lase neid silmist (Õpetussõnad 18:10; Matteuse 24:9, 13). Seoses Jeesuse  sõnadega võivad kerkida küsimused: miks pole tõelised kristlased maailma osa? Mida tähendab mitte olla maailma osa? Kui maailm kristlasi vihkab, siis kuidas suhtuvad nemad maailma? Konkreetsemalt küsides – kuidas suhtuvad nad maailma valitsustesse? Pühakirjal põhinevad vastused neile küsimustele on tähtsad, sest need puudutavad meid kõiki.

Me „oleme Jumalast”

3. a) Mis eraldab meid maailmast? b) Mis tõendab, et maailm on „tigeda võimuses”?

³ Meie lähedane suhe Jehoovaga on üks põhjus, miks me ei ole maailma osa. Apostel Johannes kirjutas: „Me teame, et oleme Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19). Johannese sõnad maailma kohta on kahtlemata õiged. Sõjad, kuritegevus, julmus, rõhumine, ebaausus ja ebamoraalsus, mis on tänapäeval nii laialt levinud, annavad tunnistust Saatana, mitte Jumala mõjust (Johannese 12:31; 2. Korintlastele 4:4; Efeslastele 6:12). Kui inimesest saab Jehoova tunnistaja, siis hoidub ta sellistest pahelistest tegudest ega kiida neid heaks ning seepärast polegi ta maailma osa (Roomlastele 12:2; 13:12–14; 1. Korintlastele 6:9–11; 1. Johannese 3:10–12).

4. Kuidas me näitame, et kuulume Jehoovale?

⁴ Johannes ütles, et vastupidi maailmale on kristlased Jumalast. Kõik, kes pühendavad end Jehoovale, kuuluvad talle. Apostel Paulus ütles: „Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me siis elame või sureme, oleme Issanda omad!” (Roomlastele 14:8; Laul 116:15). Me osutame Jehoovale jagamatut andumust, sest kuulume temale (2. Moosese 20:4–6). Tõeline kristlane ei pühenda oma elu mingile ilmalikule eesmärgile. Ja kuigi ta austab riigisümboleid, ei kummarda ta neid oma tegudega ja samuti mitte südames. Kindlasti ei kummarda ta sporditähti ega teisi tänapäevaseid iidoleid. Loomulikult austab ta teiste õigusi toimida oma soovi kohaselt, ent ta ise kummardab ainult Loojat (Matteuse 4:10; Ilmutuse 19:10). Ka see eraldab ta maailmast.

„Minu riik ei ole sellest maailmast”

5., 6. Kuidas eraldab Jumala Kuningriigile allumine meid maailmast?

⁵ Kristlased on Kristus Jeesuse järelkäijad ja Jumala Kuningriigi alamad – ka selle tõttu pole nad maailma osa. Kohtuprotsessil Pontius Pilaatuse ees ütles Jeesus: „Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!” (Johannese 18:36). Kuningriik on abinõu, mille kaudu Jehoova nimi pühitsetakse, tema suveräänsus õigeks mõistetakse ning tema tahe täidetakse nii taevas kui ka maa peal (Matteuse 6:9, 10). Jeesus kuulutas kogu oma teenistuse jooksul head sõnumit Kuningriigist ning ta ütles, et ka tema järelkäijad peavad seda tegema kuni selle asjade süsteemi lõpuni (Matteuse 4:23; 24:14). Aastal 1914 täitusid Ilmutuse 11:15 prohvetlikud sõnad:  „Maailma valitsus on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks, ja tema valitseb ajastute ajastuteni.” Väga varsti saab sellest taevasest Kuningriigist ainus valitsus inimkonna üle (Taaniel 2:44). Määratud ajal on isegi ilmalikud valitsejad sunnitud selle autoriteeti tunnustama (Laul 2:6–12).

⁶ Kõike seda arvestades on praegusaegsed tõelised kristlased Jumala Kuningriigi alamad ning nad järgivad Jeesuse nõuannet ’otsida esiti Jumala riiki ja tema õigust’ (Matteuse 6:33). See ei muuda neid ebalojaalseks riigile, kus nad elavad, ent vaimses mõttes eraldab see nad maailmast. Nagu oli esimesel sajandil, nii on ka tänapäeval kristlaste peamine ülesanne anda tunnistust Jumala Kuningriigist (Apostlite teod 28:23). Ühelgi inimvalitsusel pole õigust takistada seda tööd, mille Jumal on andnud teha.

7. Miks on tõelised kristlased neutraalsed ja kuidas nad on seda välja näidanud?

⁷ Kuna Jehoova tunnistajad kuuluvad Jehoovale ning on Jeesuse järelkäijad ja Jumala Kuningriigi alamad, on nad jäänud neutraalseks 20. ja 21. sajandi riikidevahelistes ning rahvusvahelistes konfliktides. Nad ei ole asunud ühelegi poolele, ei ole võtnud kätte relva kellegi vastu ega ole teinud propagandat mitte ühelegi ilmalikule taotlusele. Hoolimata pealtnäha võimsast vastupanust on nad ilmutanud märkimisväärset usku ja järginud põhimõtteid, mida öeldi aastal 1934 Saksamaa natslikele valitsejatele: „Me ei osale mitte mingil moel poliitilistes afäärides, vaid oleme täielikult pühendunud Jumala Kuningriigile Kuningas Kristuse alluvuses. Me ei tee kellelegi ülekohut ega kahju. Me tahame elada rahus ja teha võimaluse korral head kõigile inimestele.”

Kristuse saadikud ja käskjalad

8., 9. Mis mõttes on Jehoova tunnistajad tänapäeval saadikud ja käskjalad ning kuidas mõjutab see nende suhteid riikidega?

⁸ Paulus kirjeldas end ja teisi võitud kristlasi kui ’saadikuid Kristuse asemel, otsekui teeks Jumal härdaid palveid nende kaudu’ (2. Korintlastele 5:20, UM; Efeslastele 6:20). Alates aastast 1914 võib võitud kristlasi – Kuningriigi „lapsi [„poegi”, UM]” – kohaselt nimetada Jumala Kuningriigi saadikuteks (Matteuse 13:38; Filiplastele 3:20; Ilmutuse 5:9, 10). Lisaks on Jehoova toonud rahvaste seast välja „suure hulga” „teisi lambaid”, maise lootusega kristlasi, kelle ülesandeks on toetada võitud poegi nende saadikutöös (Ilmutuse 7:9; Johannese 10:16). Neid „teisi lambaid” võib nimetada Jumala Kuningriigi „käskjalgadeks”.

⁹ Saadik ja tema ametnikkond ei sega end selle riigi asjadesse, kus nad teenivad. Nii jäävad ka kristlased neutraalseks selle maailma riikide poliitilistes afäärides. Nad ei ole ühegi rahvusliku, rassilise, sotsiaalse või majandusliku grupi pooldajaks ega vastaseks (Apostlite teod 10:34, 35). Vastupidi, nad ’teevad head kõikidele’ (Galaatlastele 6:10). Jehoova tunnistajate neutraalsus tähendab seda, et keegi ei saa keelduda nende sõnumist ettekäändel, et nad on seotud mingi  rassilise, rahvusliku või suguharudevahelise lõhe vastasleeriga.

Tuntakse armastusest

10. Kui tähtis on kristlase jaoks armastus?

¹⁰ Lisaks eespool toodule on üheks neutraalsuse põhjuseks asjaolu, kuidas kristlased suhtuvad teistesse kristlastesse. Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35). Vennaarmastus on kristlaseks olemise võti (1. Johannese 3:14). Kristlasel on väga lähedased suhted teiste kristlastega, sest see on seotud tema suhetega Jehoova ja Jeesusega. Tema armastus ei piirdu vaid kohaliku kogudusega. See hõlmab „kogu kristlaskonda maailmas” (1. Peetruse 5:9, EP 97).

11. Kuidas on mõjutanud Jehoova tunnistajate käitumist nende armastus üksteise vastu?

¹¹ Tänapäeval ilmutavad Jehoova tunnistajad vennaarmastust, viies täide Jesaja 2:4 sõnad: „Nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” Jehoova õpilastena on tõelistel kristlastel rahu Jumalaga ja üksteisega (Jesaja 54:13). Kuna nad armastavad Jumalat ja oma vendi, on nende jaoks mõeldamatu haarata relva teistes riikides elavate kaaskristlaste vastu või teiste inimeste vastu. Rahu ja ühtsus on oluline osa nende jumalakummardamisest, see tõendab, et neil tõepoolest on Jumala vaim (Laul 133:1; Miika 2:12; Matteuse 22:37–39; Koloslastele 3:14). Nad ’otsivad rahu ja nõuavad seda taga’, teades, et „Jehoova silmad on õigete poole” (Laul 34:15, 16).

Kuidas kristlased suhtuvad maailma

12. Kuidas suhtub Jehoova maailma inimestesse ja kuidas Jehoova tunnistajad teda jäljendavad?

¹² Jehoova on teinud teatavaks ebasoodsa kohtuotsuse selle maailma suhtes, kuid ta pole veel mõistnud kohut kõigi üksikisikute üle. Seda teeb ta määratud ajal Jeesuse kaudu (Laul 67:4, 5; Matteuse 25:31–46; 2. Peetruse 3:10). Seni ilmutab ta aga suurt armastust inimkonna vastu. Ta andis isegi oma ainusündinud Poja, et kõigil oleks võimalus saada igavene elu (Johannese 3:16). Kristlastena me jäljendame Jumala armastust, rääkides teistele Jumala päästekorraldustest, ehkki meie pingutused sageli tagasi tõrjutakse.

13. Kuidas me peaksime suhtuma ilmalikesse valitsejatesse?

¹³ Kuidas me peaksime suhtuma ilmalikesse valitsejatesse? Paulus vastas sellele küsimusele: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud [„oma  suhtelistel positsioonidel Jumala seatuina”, UM]” (Roomlastele 13:1, 2). Inimesed on „suhtelistel” võimupositsioonidel (üksteise suhtes kas kõrgemal või madalamal, ent alati Jehoovast allpool), sest Kõigeväeline lubab seda. Kristlane allub ilmalikule võimule, kuna see on üks osa Jehoovale kuuletumisest. Mis saab aga siis, kui Jumala ja inimvalitsuse nõudmised lähevad vastuollu?

Jumala seadus ja keisri seadus

14., 15. a) Kuidas suutis Taaniel vältida konflikti kuulekuse küsimuses? b) Millise seisukoha kolm heebrealast võtsid, kui konflikti kuulekuse küsimuses ei saanud vältida?

¹⁴ Taaniel ja tema kolm kaaslast andsid head eeskuju selles osas, kuidas hoida tasakaalus allumist inimvalitsustele ja Jumala autoriteedile. Kui need neli heebrea noormeest olid Babülonis pagenduses, kuuletusid nad selle maa seadustele ning nad valiti kiiresti välja, et anda neile eriväljaõpe. Taaniel, kes mõistis, et see väljaõpe võib viia konfliktini Jehoova Seadusega, arutas seda asja vastutava ametnikuga. Tulemuseks oli see, et nelja heebrealase südametunnistusest peeti lugu ning nende jaoks tehti erikorraldusi (Taaniel 1:8–17). Jehoova tunnistajad järgivad Taanieli eeskuju, kui nad selgitavad ametnikele taktitundeliselt oma seisukohti, et vältida asjatuid probleeme.

¹⁵ Ühel hilisemal juhtumil aga ei saanud allumise küsimuses konflikti vältida. Babüloonia kuningas püstitas Duura tasandikule suure ebajumalakuju ning käskis kõrgetel ametnikel, kaasa arvatud linna ametikandjatel, koguneda selle pühitsemisele. Selleks ajaks olid Taanieli kolm sõpra määratud Babüloni linna ametikandjateks ning seega käis see käsk ka nende kohta. Teatud hetkel pidid kõik kohalviibijad kuju ees kummardama. Heebrealased aga teadsid, et see on Jumala seaduse vastu (5. Moosese 5:8–10). Kui kõik teised kummardasid, jäid nemad püsti. Kuninga käsule kuuletumata jättes olid nad valmis kohutavaks surmaks. Nad jäid ellu vaid ime läbi, ent nad olid siiski valmis riskima eluga, selle asemel et Jehoovale sõnakuulmatud olla (Taaniel 2:49–3:29).

16., 17. Kuidas apostlid vastasid, kui neil kästi kuulutamine lõpetada, ja miks nad nõnda ütlesid?

¹⁶ Esimesel sajandil kutsuti Jeesus Kristuse apostlid Jeruusalemma juudi juhtide ette ning neil kästi Jeesuse nimel kuulutamine lõpetada. Kuidas nad sellele reageerisid? Jeesus oli käskinud neil teha jüngreid kõigist rahvastest, kaasa arvatud Juudamaal. Samuti oli ta teinud neile ülesandeks olla tema tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu ülejäänud maailmas (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 1:8). Apostlid teadsid, et Jeesuse käsk on Jumala tahe nende suhtes (Johannese 5:30; 8:28). Seepärast ütlesid nad: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 4:19, 20; 5:29).

¹⁷ Apostlid ei olnud mässumeelsed (Õpetussõnad 24:21). Kui aga inimvalitsejad ei lubanud neil toimida Jumala tahte kohaselt, ütlesid nad, et peavad kuuletuma Jumalale,  mitte inimesele. Jeesus ütles, et me peaksime ’andma keisrile, mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub Jumalale’ (Markuse 12:17). Kui jätaksime Jumala käsule kuuletumata mõne inimese ütluse tõttu, siis annaksime inimesele selle, mis kuulub Jumalale. Selle asemel maksame keisrile tagasi kõik, mida me talle võlgneme, kuid tunnustame Jehoova kõrgeimat võimu. Ta on Universumi Suverään, Looja ning võimu Allikas (Ilmutuse 4:11).

Püsime vankumatuna

18., 19. Milline suurepärane hoiak on paljudel meie vendadel ning kuidas me võime nende eeskuju jäljendada?

¹⁸ Praegusel ajal tunnustab enamik ilmalikke valitsusi Jehoova tunnistajate neutraalset hoiakut ning me oleme selle eest tänulikud. Mõnel maal on aga Jehoova tunnistajad kogenud tugevat vastupanu. Kogu 20. sajandi jooksul ja ka praegu on mõned meie vennad ja õed kõvasti pingutanud, võideldes vaimses mõttes „head usuvõitlust” (1. Timoteosele 6:12).

¹9 Kuidas me võime püsida vankumatuna nagu nemad? Esiteks tuleb meil meeles pidada, et vastupanuks tuleb valmis olla. See ei peaks meid kohutama või isegi üllatama. Paulus hoiatas Timoteost: „Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga” (2. Timoteosele 3:12; 1. Peetruse 4:12). Kuidas me võiksime mitte kohata vastupanu maailmas, kus valitseb Saatana mõjuvõim? (Ilmutuse 12:17.) Niikaua kui oleme ustavad, leidub alati inimesi, kes meid pilkavad (1. Peetruse 4:4).

20. Milliseid tugevdavaid tõdesid meile meenutatakse?

²⁰ Teiseks, me oleme veendunud, et Jehoova ja tema inglid toetavad meid. Vanal ajal elanud Eliisa ütles: „Neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega” (2. Kuningate 6:16; Laul 34:8). Võib juhtuda, et Jehoova lubab meil mingil heal põhjusel mõnda aega vastupanijate surve all olla. Sellest hoolimata annab ta meile alati vastupidamiseks vajalikku jõudu (Jesaja 41:9, 10). Mõned on kaotanud oma elu, kuid see ei kohuta meid. Jeesus ütles: „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, aga hinge ei või tappa, vaid kartke ennemini teda, kes hinge ja ihu võib hukutada põrgus” (Matteuse 10:16–23, 28). Me oleme selles asjade süsteemis vaid „ajutised elanikud” ning me kasutame siin oma aega selleks, et „saavutada tõeline elu” – igavene elu Jumala uues maailmas (1. Peetruse 2:11, UM; 1. Timoteosele 6:19). Kui jääme Jumalale ustavaks, ei saa ükski inimene meilt seda tasu ära võtta.

21. Mida me peaksime alati meeles pidama?

²¹ Pidagem meeles meie kallihinnalisi suhteid Jehoova Jumalaga. Hinnakem alati õnnistusi, mis tulenevad sellest, et oleme Kristuse järelkäijad ja Kuningriigi alamad. Armastagem kogu südamest vendi ning tundkem rõõmu armastusest, mida nemad meie vastu ilmutavad. Ja eelkõige pangem tähele laulukirjutaja sõnu: „Looda Jehoovale; ole julge ja su süda olgu kindel. Jah, looda Jehoovale” (Laul 27:14, UM; Jesaja 54:17). Siis võime – nagu lugematu hulk kristlasi enne meid – püsida vankumatuna, omades kindlat lootust, ja olla ustavad neutraalsed kristlased, kes ei ole maailma osa.

Kas sa oskad selgitada?

• Kuidas eraldavad suhted Jehoovaga meid sellest maailmast?

• Kuidas meie kui Jumala Kuningriigi alamad püsime selles maailmas neutraalsetena?

• Kuidas hoiab armastus vendade vastu meid neutraalsete ja maailmast eraldatutena?

[Küsimused]

[Pilt lk 15]

Kuidas mõjutab Jumala Kuningriigile allumine meie suhteid maailmaga?

[Pilt lk 16]

Hutu ja tutsi töötavad rõõmsalt koos

[Pilt lk 17]

Juudi ja araabia päritolu kristlikud vennad

[Pilt lk 17]

Serbia, bosnia ja horvaadi kristlane tunnevad rõõmu üksteise seltsingust

[Pilt lk 18]

Kuidas on õige toimida, kui valitsejad käsivad meil Jumala seadust rikkuda?