Elulugu

Jehoova kutsete vastuvõtt toob tasu

JUTUSTANUD MARIA DO CÉU ZANARDI

„Jehoova teab, mis ta teeb. Kui ta on saatnud sulle kutse, peaksid selle alandlikult vastu võtma.” Need isa sõnad, mis ta 45 aastat tagasi lausus, aitasid mul vastu võtta esimese kutse Jehoova organisatsioonilt, alustada täisajalist teenistust. Olen oma isale siiani tänulik tema nõuande eest, sest nende kutsete vastuvõtt on toonud mulle rikkalikult tasu.

AASTAL 1928 esitas isa ajakirja „Vahitorn” tellimuse ja hakkas Piibli vastu huvi tundma. Kuna ta elas Kesk-Portugalis, puutus ta Jumala kogudusega kokku üksnes posti teel saadud väljaannete ja Piibli kaudu, mis oli kuulunud mu vanavanematele. Aastal 1949, kui olin 13-aastane, immigreerus meie perekond ema kodumaale Brasiiliasse ja me asusime elama Rio de Janeiro äärelinna.

Meie uued naabrid kutsusid meid oma kirikusse ja paar korda me läksimegi. Isale meeldis esitada küsimusi põrgutule, hinge ja maa tuleviku kohta, kuid nad ei osanud talle vastata. „Meil tuleb lihtsalt oodata tõelisi Piibli uurijaid,” tavatses isa öelda.

Ühel päeval külastas meie kodu pime mees, kes pakkus ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Isa küsis temalt samu küsimusi ja ta andis neile mõistlikud Piiblil põhinevad vastused. Järgmisel nädalal külastas meid üks teine Jehoova tunnistaja. Pärast küsimustele vastamist vabandas ta ja ütles, et peab edasi kuulutustööle minema. Kirjakoha Matteuse  13:38 abil näitas ta, et see töö peab saama tehtud kogu maailma ulatuses. Isa küsis: „Kas mina saan ka kaasa tulla?” „Muidugi,” kõlas vastus. Olime väga rõõmsad, et leidsime taas Piibli tõe! Isa ristiti järgmisel konvendil ja mind veidi aega hiljem 1955. aasta novembris.

Võtan vastu oma esimese kutse

Poolteist aastat hiljem sain Jehoova tunnistajate harubüroost Rio de Janeirost suure pruuni ümbriku, milles oli kutse alustada täisajalist kuulutustööd. Ema tervis oli tol ajal väga vilets ja seepärast küsisin isalt nõu, mida teha. „Jehoova teab, mis ta teeb,” vastas ta kindlalt. „Kui ta on saatnud sulle kutse, peaksid selle alandlikult vastu võtma.” Sain tema sõnadest julgust, täitsin avalduse ning alustasin täisajalist teenistust 1. juulil 1957. Minu esimeseks territooriumiks oli Três Riose linn Rio de Janeiro osariigis.

Alguses ei tahtnud Três Riose elanikud meie sõnumit eriti kuulata, sest me ei kasutanud katoliiklaste piiblitõlget. Olukord lahenes aga siis, kui me hakkasime Piiblit uurima innuka katoliiklase Geraldo Ramalhoga. Tema abil õnnestus mul saada Piibel, milles oli kohaliku preestri allkiri. Sellest ajast peale alati, kui keegi mingeid vastuväiteid esitama hakkas, näitasin ma preestri allkirja ja sellega vaidlused lõppesid. Hiljem Geraldo ristiti.

Olin väga rõõmus, kui 1959. aasta ringkonnakokkutulek peeti otse keset Três Riose linna. Politseiülem, kes tol ajal Piiblit uuris, hoolitses selle eest, et kogu linn riputati täis plakateid, mis reklaamisid kokkutuleku programmi. Pärast kolmeaastast tööd Três Rioses kutsuti mind uuele territooriumile Itusse, mis jääb umbes 110 kilomeetrit São Paulost läände.

Punased, sinised ja kollased raamatud

Mõningase otsimise järel leidsime pioneeritöö kaaslasega endale mugava elupaiga kesklinnas lahke lese Maria juures. Maria hoidis meid nagu oma tütreid. Õige pea külastas teda aga Itu roomakatoliku kiriku piiskop ja käskis meid minema ajada, kuid Maria jäi endale kindlaks: „Kui mu abikaasa suri, ei teinud teie midagi, et mind lohutada. Need Jehoova tunnistajad on mulle abiks olnud, kuigi ma pole nendega isegi mitte sama usku.”

Umbes tolsamal ajal teatas üks naine meile, et Itu katoliku kiriku preester oli keelanud inimestel võtta vastu „punaseid Kuradi raamatuid”. Ta viitas piibliteemalisele väljaandele „Jumal on tõemeelne”, mida me olime selle nädala jooksul inimestele pakkunud. Kuna preester oli punase raamatu nii-öelda ära keelanud, valmistasime ette esitluse sinise raamatu („Uued taevad ja uus maa”)  pakkumiseks. Hiljem, kui vaimulikud sellest muudatusest teada said, võtsime kasutusele kollase raamatu („Mida on religioon inimkonna heaks teinud?”) ja nii edasi. Kui tore, et meil oli nii palju erivärviliste kaantega raamatuid!

Kui olin umbes aasta Itus elanud, sain telegrammi, kus mind kutsuti mõneks ajaks tööle Peetelisse, Jehoova tunnistajate harubüroosse Rio de Janeiros, et aidata teha ettevalmistusi üleriigiliseks kokkutulekuks. Võtsin kutse rõõmuga vastu.

Edasised ülesanded ja katsumused

Peetelis polnud tööst puudust ja mul oli hea meel, kui sain kõikvõimalikel viisidel aidata. Igahommikustest päevateksti aruteludest ja esmaspäevaõhtustest perekondlikest „Vahitorni” uurimistest osavõtt oli väga kosutav. Otto Estelmanni ja teiste kogenud Peeteli pere liikmete südamesttulevad palved avaldasid mulle sügavat mõju.

Pärast üleriigilist kokkutulekut pakkisin kohvrid kokku, et minna tagasi Itusse, kuid minu suureks üllatuseks ulatas harubüroo sulane Grant Miller mulle kirja kutsega saada Peeteli pere alaliseks liikmeks. Mu toakaaslaseks oli õde Hosa Yazedjian, kes teenib siiani Brasiilia Peetelis. Tol ajal oli Peeteli pere väike, meid oli kõigest 28, ja me olime kõik väga lähedased sõbrad.

Aastal 1964 tuli Peetelisse väljaõpet saama noor täisajaline teenija João Zanardi. Ta oli tol ajal määratud meie lähedusse ringkonna sulaseks ehk reisivaks ülevaatajaks. Kohtusime vahel, kui ta tuli Peetelisse oma aruannet tooma. Harubüroo sulane lubas Joãol käia esmapäeva õhtuti Peeteli pere uurimisel ja nii me saime rohkem aega koos veeta. Abiellusin Joãoga augustis 1965 ja võtsin rõõmuga vastu kutse minna koos temaga ringkonnatööle.

Noil päevil oli reisiva ülevaataja töö Brasiilia sisemaal nagu suur seiklus. Ma ei unusta iialgi meie külaskäike grupi kuulutajate juurde Aranha’is Minas Geraisi osariigis. Et sinna jõuda, tuli meil sõita rongiga ja siis veel minna jala, kaasas kohvrid, kirjutusmasin, diaprojektor, kuulutustöökotid ja kirjandus. Olime alati väga rõõmsad, kui nägime eakat venda Lourival Chantali, kes ootas meid rongijaamas, et aidata meil kotte tassida.

Aranha’is peeti koosolekuid üüritud majas. Magasime ühes väikeses tagatoas. Selle ühes ääres oli tulekolle, kus tegime süüa ja keetsime vett, mida vennad olid meile pangedega toonud. Lähedalasuva bambuseistanduse keskel olevat masse tehtud auku kasutasime käimlana. Öösiti jätsime gaasilambi põlema, et peletada eemale röövlutikaid – putukaid, kes võivad kanda Chagasi tõbe. Hommikuks olid meie ninasõõrmed alati suitsust mustad. See oli üsna huvitav kogemus.

Kui töötasime parasjagu Paraná osariigi ringkonnas, saime harubüroost jälle ühe neist suurtest pruunidest ümbrikest. Veel üks  kutse Jehoova organisatsioonilt – seekord teenima Portugali! Kirjas soovitati meil mõtiskleda Luuka 14:28 põhimõtte üle ja arvata kokku kulu, enne kui selle ülesande vastu võtame, sest meie kristlik töö oli seal keelu all ja Portugali valitsus oli juba mitu venda arreteerinud.

Kas läheksime riiki, kus võime kohata sellist tagakiusamist? „Kui meie Portugali vennad saavad seal elada ja Jehoovat teenida, siis miks meie ei saa?” küsis João. Meenutasin oma isa julgustussõnu ja nõustusin: „Kui Jehoova on saatnud meile kutse, peaksime selle vastu võtma ja temale lootma.” Peagi olimegi São Paulo Peetelis, kus saime lähemaid juhendeid ja valmistasime ette oma reisidokumendid.

João Maria ja Maria João

Meie laev „Eugênio C” väljus São Paulo osariigist Santose sadamast 6. septembril 1969. Pärast üheksapäevast merereisi saabusime Portugali. Alguses veetsime mõne kuu, töötades koos kogenud vendadega Lissaboni vanade linnaosade Alfama ja Mouraria kitsastel tänavatel. Vennad õpetasid meid olema valvsad, et politsei meid väga kergesti kätte ei saaks.

Koguduse koosolekuid peeti tunnistajate kodudes. Kui märkasime, et naabrid muutusid kahtlustavaks, suunati koosolekud kiiresti teise paika, et majas ei õnnestuks haarangut korraldada ja vendi arreteerida. Piknikuid, nagu me oma kokkutulekuid kutsusime, peeti Monsanto pargis Lissaboni äärelinnas ja rannikuäärses metsatukas Costa da Caparicas. Riietusime selleks puhuks vaba aja riietesse ja rühm tähelepanelikke teenindajaid pidas strateegilistes punktides valvet. Kui keegi kahtlane isik ligines, oli meil aega improviseerida mingit mängu, hakata piknikut pidama või asuda rahvalaulu laulma.

Et julgeolekupolitseil meie kindlakstegemine raskem oleks, hoidusime kasutamast oma tegelikke nimesid. Vennad tundsid meid kui João Mariat ja Maria Joãod. Meie nimesid ei kasutatud kirjavahetuses ega aruannetes. Selle asemel kandsime  numbreid. Tegin teadliku otsuse vendade aadresse meelde mitte jätta. Kui mind oleks arreteeritud, poleks mul olnud võimalik neid reeta.

Piirangutest hoolimata otsustasime Joãoga kasutada tunnistuse andmiseks igat võimalust, sest teadsime, et võime oma vabaduse iga hetk kaotada. Õppisime toetuma oma taevasele Isale Jehoovale. Tema kui meie Kaitsja kasutas oma ingleid sel moel, et me tundsime, nagu ’näeksime teda, kes on nähtamatu’ (Heebrealastele 11:27).

Ükskord Portos majast majja kuulutustööd tehes kohtasime meest, kes nõudis, et me tema poole sisse astuksime. Õde, kellega koos ma töötasin, oli kõhklemata nõus, ja nii ei jäänud minulgi muud üle, kui temaga kaasa minna. Oma ehmatuseks märkasin koridoris sõjaväelase fotot. Mida nüüd teha? Võõrustaja pakkus meile istet ja küsis: „Kas te laseksite oma pojal minna sõjaväkke, kui teda kutsutakse?” See oli delikaatne olukord. Vastasin rahulikult, pärast mõttes esitatud palvet: „Mul pole lapsi ja ma arvan, et kui ma esitaksin teile sellise hüpoteetilise küsimuse, vastaksite teie sama moodi.” Ta vaikis ja ma jätkasin: „Kui te nüüd küsiksite mult, mis tunne on kaotada venda või isa, siis sellele ma saaksin vastata, sest nii mu vend kui ka isa mõlemad on surnud.” Mu silmad täitusid pisaratega ja ma nägin, et ka tema peaaegu nuttis. Ta selgitas, et hiljuti suri tema naine. Rääkisin talle ülestõusmislootusest ja ta kuulas süvenenult. Siis jätsime viisakalt hüvasti ja lahkusime rahulikult, usaldades olukorra Jehoova kätesse.

Keelust hoolimata aidati siirastel inimestel tõde tundma õppida. Portos hakkas mu abikaasa Piiblit uurima ärimehe Horácioga, kes tegi kiireid edusamme. Hiljem võttis ka tema andekas arstist poeg Emílio seisukoha Jehoova poolel ja lasi ennast ristida. On tõsi, et Jehoova püha vaimu ei suuda miski takistada.

„Te ei tea kunagi, millel Jehoova laseb toimuda”

Aastal 1973 kutsuti meid Joãoga „Jumala võidu” rahvusvahelisele kokkutulekule, mis toimus Belgias Brüsselis. Kohal oli tuhandeid Hispaania ja Belgia vendi ning ka delegaate Mosambiigist, Angolast, Cabo Verdest, Madeirast ja Assooridelt. Vend Knorr New Yorgi peakorterist manitses oma lõppsõnas: „Teenige Jehoovat ustavalt edasi! Te ei tea kunagi, millel Jehoova laseb toimuda. Kes teab, võib-olla toimub järgmine rahvusvaheline konvent, millest te osa võtate, Portugalis!”

Järgmisel aastal sai kuulutustöö Portugalis ametliku tunnustuse. Vend Knorri sõnade kohaselt pidasimegi 1978. aastal Lissabonis  oma esimese rahvusvahelise konvendi. Kui imeline eesõigus oli küll marssida piki Lissaboni tänavaid, andes tunnistust plakatite, ajakirjade ja avaliku kõne kutsete abil! Unistus oli täitunud.

Olime hakanud armastama Portugali vendi, kellest paljud olid olnud vangis ja keda oli pekstud kristliku neutraalsuse säilitamise pärast. Meie soov oli Portugalis edasi teenida. Kuid nii see ei pidanud minema. Aastal 1982 tekkis Joãol tõsine südamerike ja harubüroost soovitati meil Brasiiliasse tagasi pöörduda.

Katselepanev aeg

Brasiilia harubüroo vennad olid väga kaastundlikud ja määrasid meid teenima Quiririmi kogudusse Taubatés São Paulo osariigis. João tervis halvenes kiiresti ja peagi oli ta sunnitud koju jääma. Huvilised käisid meie juures Piiblit uurimas ning meil toimusid ka igapäevased kuulutustöökoosolekud ja iganädalased grupiuurimised. Need korraldused aitasid meil oma vaimsust säilitada.

João tegi Jehoova teenistuses seda, mida suutis, kuni oma surmani 1. oktoobril 1985. Olin kurb ja omajagu masenduseski, kuid otsustasin kuulutustöö ülesandest kinni hoida. Teine tagasilöök tuli 1986. aasta aprillis, kui vargad murdsid minu majja sisse ja viisid ära peaaegu kõik, mis mul oli. Esimest korda elus tundsin end üksildase ja hirmununa. Üks abielupaar kutsus armastavalt mind mõneks ajaks enda poole, mille eest olin ülimalt tänulik.

João surm ja sissemurdmine mõjutasid ka minu tööd Jehoova teenistuses. Ma ei tundnud end enam teenistuses kindlana. Kui olin oma raskustest harubüroosse kirjutanud, sain kutse tulla mõneks ajaks Peetelisse, kuni ma oma emotsionaalse tasakaalu tagasi saan. See oli väga julgustav aeg!

Niipea kui tundsin end veidi paremini, võtsin vastu ülesande teenida Ipuãi linnas São Paulo osariigis. Kuulutustöö hoidis mind tegevuses, kuid oli ka aegu, mil tundsin end heidutatuna. Sellistel hetkedel helistasin Quiririmi vendadele ja siis tuli mõni pere mulle paariks päevaks külla. Need külastused olid tõesti väga julgustavad! Kui ma esimest aastat Ipuãis olin, võtsid sellise pika reisi minu juurde ette 38 venda-õde.

Aastal 1992, kuus aastat pärast João surma, sain Jehoova organisatsioonilt järgmise kutse. Seekord oli see kutse kolida Francasse São Paulo osariigis, kus ma siiani täisajalise teenijana töötan. Siinne territoorium on väga viljakas. Aastal 1994 hakkasin Piiblit uurima kohaliku linnapeaga. Tol ajal kandideeris ta Brasiilia parlamenti, kuid vaatamata oma tihedale päevakavale uurisime igal esmaspäeval pärast lõunat Piiblit. Et keegi meid ei segaks, lülitas ta oma telefoni välja. Mul oli suur rõõm näha, kuidas ta aegamööda eemaldus poliitikast ja ehitas tänu tõele uuesti üles oma abielu! Tema ja ta naine ristiti 1998. aastal.

Tagasi vaadates võin näha, et mu elu täisajalise teenijana on olnud täis õnnistusi ja eesõigusi. See, et olen võtnud vastu kutsed, mida Jehoova on pakkunud mulle oma organisatsiooni kaudu, on toonud mulle tõesti rikkaliku tasu. Ja ükskõik milliseid kutseid ma ka tulevikus saaks, soovin ma need vastu võtta sama kindlalt kui ennegi.

[Pildid lk 25]

Aastal 1957, kui alustasin täisajalist teenistust, ja praegu

[Pilt lk 26]

Brasiilia Peeteli perega aastal 1963

[Pilt lk 27]

Meie pulmad 1965. aasta augustis

[Pilt lk 27]

Kokkutulek Portugalis, kui töö oli keelu all

[Pilt lk 28]

Tänavakuulutustöö Lissabonis 1978. aasta „Võiduka usu” rahvusvahelise konvendi ajal