Lõikuseelne töö „põllul”

SUURE ÕPETAJA jüngrid olid segaduses. Jeesus oli äsja jutustanud lühikese loo nisust ja lustest. See oli üks paljudest tähendamissõnadest, mis ta sel päeval oli rääkinud. Kui ta oma jutu lõpetas, lahkus suurem osa kuulajaskonnast. Ent tema järelkäijad olid kindlad, et neil tähendamissõnadel peab olema mingi sügav tähendus – eriti just lool nisust ja lustest. Nad teadsid, et Jeesus pole lihtsalt üks huvitav jutuvestja.

Matteus kirjutab, kuidas nad palusid: „Seleta meile tähendamissõna põllulustest.” Seepeale Jeesus selgitas seda tähendamissõna, ennustades, et nende seas, kes tunnistavad end tema jüngriteks, tuleb suur ärataganemine (Matteuse 13:24–30, 36–38, 43). Nii tõepoolest ka sündis ning pärast apostel Johannese surma hakkas ärataganemine kiiresti levima (Apostlite teod 20:29,  30; 2. Tessalooniklastele 2:6–12). Selle mõju oli nii tugev, et väga kohane näis olevat Jeesuse küsimus, mis on kirjas Luuka 18:8: „Kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”

Jeesuse tulek pidi tähistama aega, kui algab nisusarnaste kristlaste „lõikus”. Sellega algas 1914. aastal „maailma-ajastu lõpp”. Niisiis ei peaks meid üllatama, et lõikuseelsel perioodil hakati Piibli tõe vastu suuremat huvi tundma (Matteuse 13:39).

Kui uurida ajalugu, siis ilmneb, et eriti just alates 15. sajandist hakkas see huvi ilmnema isegi ristiusuliste hulgas, kes olid nagu „luste” ehk ainult nime poolest kristlased. Kui Piibel sai vabalt kättesaadavaks ning koostati ka Piibli konkordantsid, hakkasid ausa südamega inimesed hoolikalt Piiblit uurima.

Valgus muutub säravamaks

19. sajandi alguses oli üheks selliseks meheks Henry Grew (1781–1862) Birminghamist Inglismaalt. 13-aastaselt purjetas ta koos oma perega üle Atlandi ookeani Ameerika Ühendriikidesse. Nad jõudsid pärale 8. juulil 1795. aastal ning seadsid end sisse Rhode Islandi osariiki Providence’i. Vanemad õpetasid Henryt armastama Piiblit. Aastal 1807, kui Grew oli 25-aastane, kutsuti ta Connecticutti Hartfordi linna baptisti kiriku pastoriks.

Ta suhtus õpetamiskohustusse tõsiselt ning püüdis suunata oma hoolealuseid, et nad elaksid Pühakirja järgi. Grew uskus ka, et koguduse peab hoidma puhta inimestest, kes tahtlikult patustavad. Mõnikord tuli tal koos teiste koguduse vastutavate meestega välja heita ehk eemaldada need, kes hoorasid või tegid muid ebapuhtaid tegusid.

Kirikus oli ka teisi probleeme, mis teda häirisid. Koguduse rahaasjadega tegelesid mehed, kes polnud koguduse liikmed, ning samuti korraldasid sellised mehed laulmist jumalateenistustel. Need mehed võisid ka hääletada, kui otsustati koguduse tegevust puudutavaid küsimusi, ning seega oli neil mingil määral võim  koguduse üle. Tuginedes maailmast eraldatuse põhimõttele, oli Grew täiesti kindlalt veendunud, et selliseid asju peaksid ajama ainult usklikud mehed (2. Korintlastele 6:14–18; Jakoobuse 1:27). Tema arusaamist mööda oli see, et uskmatud laulavad Jumalale kiituslaule, pühaduseteotus. Selle seisukoha pärast heideti Henry Grew 1811. aastal kirikust välja. Samal ajal eraldus kirikust teisigi liikmeid, kel olid samasugused vaated.

Eraldumine ristiusukirikust

See grupp, kaasa arvatud Henry Grew, hakkas uurima Piiblit eesmärgiga seada oma elu ja tegemised selle järgi. Uurimise tulemusel hakkasid nad lühikese ajaga Piibli tõde paremini mõistma ning nad paljastasid ristiusukiriku väärarusaamu. Näiteks 1824. aastal kummutas Grew ühe oma kirjutisega kolmainuõpetuse. Pane tähele, kui loogiline on tema kirjutisest võetud järgmine tsitaat: „„Sellest päevast või tunnist ei tea ükski [inimene], ei inglidki taevas ega Poeg, muud kui ISA üksi” [Markuse 13:32]. Pidage silmas, kui selgelt on need isikud siin eristatud – inimene, inglid, Poeg, Isa. ... Issand õpetab meile, et ainult Isa teadis seda päeva. Ent see ei saaks ju olla tõsi, kui – nagu mõned väidavad – Isa, Sõna ja püha vaim on kolm isikut ühes Jumalas. Sest selle [kolmainuõpetuse] järgi ... teadnuks Poeg sama palju kui Isa.”

Grew paljastas, kui silmakirjalikud on kirikuõpetajad ja sõjaväejuhid, kes teenisid Kristust vaid näiliselt. Aastal 1828. kuulutas ta: „Kas saab olla veel midagi absurdsemat, kui see, et kristlane tuleb välja kambrist, kus ta on palvetanud oma vaenlaste eest, ning käsib siis oma vägedel lasta julma raevuga surmakuule nendesamade vaenlaste südametesse? Ühel juhul jäljendab ta rõõmuga oma surevat Isandat, kuid keda jäljendab ta teisel juhul? Jeesus palvetas oma tapjate eest. Kristlased tapavad neid, kelle eest nad palvetavad.”

Grew kirjutas veelgi jõulisemalt: „Millal me hakkame uskuma Kõigeväelist, kes kinnitab, et ta „ei anna end pilgata”? Millal me hakkame mõistma selle püha religiooni olemust või iseloomu, mis nõuab, et me hoiduksime isegi sellest, „mis paistab kuri olevat”? ... Kas see pole mitte õnnistatud Poja mõnitamine, kui me arvame, et tema religioon nõuab inimesel käituda ühes olukorras inglina ning lubab teises olukorras käituda deemonina?”

Igavene elu pole sünnipärane

Neil aegadel, kui polnud veel raadiot ega televisiooni, oli kombeks oma vaadete väljendamiseks kirjutada ja levitada trükiseid. Umbes aastal 1835 kirjutas Grew olulise brošüüri, mis paljastas, et hinge surematuse ja põrgutule õpetused ei põhine Pühakirjal. Tema seisukoht oli, et need doktriinid teotavad Jumalat.

Sel brošüüril oli kaugeleulatuv mõju. Aastal 1837 leidis rongist ühe selle eksemplari 40-aastane George Storrs. Ta oli pärit New Hampshire osariigiist Lebanonist, kuid elas sel ajal New Yorgi osariigis Uticas.

Ta oli piiskopliku metodisti kiriku väga lugupeetud jutlustaja. Seda brošüüri lugedes jättis talle sügava mulje asjaolu, et ristiusu põhiõpetustele, milles ta polnud kunagi varem kahelnud, on võimalik esitada nii kaalukaid vastuargumente. Ta ei teadnud, kes on brošüüri autor, ning alles mõne aasta möödudes, hiljemalt aastal 1844, kohtus ta Henry Grew’ga, kuna nad mõlemad elasid Pennsylvanias Philadelphias. Storrs uuris neid küsimusi kolm aastat siiski omaette ning rääkis sellest vaid teiste jutlustajatega.

Lõpuks, kui keegi ei suutnud neid mõtteid, mida ta õppis, kummutada, otsustas George Storrs, et ta ei saa olla Jumalale ustav, kui ta jääb edasi metodisti kirikusse. Ta lahkus kirikust 1840. aastal ning kolis New Yorgi osariiki Albanysse.

1842. aasta varakevadel esitas Storrs kuue nädala jooksul kuueosalise loengu teemal „Üks küsimus: kas patused on surematud?”.  Huvi oli niivõrd suur, et ta koostas sellest materjalist väljaande ning rohkem kui 40 järgneva aasta jooksul levitati seda Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias 200 000 eksemplari. Storrs ja Grew korraldasid koos väitlusi hinge surematuse doktriini vastu. Grew jätkas innukat jutlustamist kuni oma surmani Philadelphias 8. augustil 1862. aastal.

Varsti pärast seda, kui Storrs esitas need eelmainitud kuus loengut, hakkas ta huvi tundma William Milleri kuulutustöö vastu, kes uskus, et Kristus tuleb nähtaval kujul tagasi 1843. aastal. Umbes kaks aastat levitas Storrs seda sõnumit aktiivselt Ameerika Ühendriikide kirdeosas. Pärast 1844. aastat ei läinud ta enam kaasa Kristuse saabumise tähtpäevade määramisega, ent tal polnud midagi selle vastu, kui teised tahtsid uurida kronoloogiat. Storrs uskus, et Kristuse tagasitulek on lähedal ning kristlastel on oluline püsida ärkvel ja vaimselt valvel ning olla valmis kohtupäevaks. Ent ta eraldas end Milleri grupist, sest selle liikmed võtsid omaks pühakirjavastased õpetused, nagu hinge surematuse ja maa põlemise ning selle, et neil, kes surevad teadmatuses, pole mingit igavese elu lootust.

Milleni võib viia Jumala armastus?

Storrsile tekitas vastikust adventistide arvamus, et Jumal äratab kurjad inimesed surnuist üles vaid selleks, et nad kohe jälle surmata. Ta ei leidnud Pühakirjast ühtki tõendit, mis kinnitanuks Jumala sellist mõttetut ja kättemaksuhimulist teguviisi. Storrs ja tema kaaslased läksid aga teise äärmusse ning väitsid, et kurje inimesi ei äratatagi üles. Ehkki neil oli raske selgitada mõningaid kirjakohti, mis viitasid ülekohtuste ülesäratamisele, paistis neile see järeldus Jumala armastusega rohkem kooskõlas olevat. Selgem arusaam Jumala eesmärgist ootas veel ees.

1870. aastal Storrs haigestus raskelt ning ta ei saanud mõned kuud töötada. Sel ajal sai ta uuesti läbi uurida kõik, mis ta oli oma 74 eluaasta jooksul õppinud. Ta jõudis järeldusele, et on jätnud tähele panemata ülitähtsa osa Jumala eesmärgist seoses inimkonnaga. Seda mainiti Aabrahamiga tehtud lepingus – ’kõik maailma suguvõsad võisid endid õnnistada, sellepärast et Aabraham võttis kuulda Jumala häält’ (1. Moosese 22:18; Apostlite teod 3:25).

Seepeale tekkis tal uus mõte. Kui „kõik suguvõsad” pidid saama õnnistatud, siis kas ei pea nad mitte kuulma head sõnumit? Kuidas nad seda kuulda saavad? Kas pole mitte miljonid inimesed juba surnud? Pühakirja hoolikamalt  uurides jõudis ta järeldusele, et on olemas kaks klassi „kurje” surnud inimesi – need, kes olid otsustavalt Jumala armastuse tagasi lükanud, ning need, kes olid surnud teadmatuses.

Storrs järeldas, et viimatimainitud äratatakse surnuist üles ning neile antakse võimalus saada kasu Jeesuse Kristuse lunastusohvrist. Need, kes selle vastu võtavad, elavad igavesti maa peal. Need, kes selle tagasi lükkavad, hävitatakse. Tõepoolest, Storrs uskus, et Jumal ei ärata üles kedagi andmata temale lootust. Järelikult ei sure Aadama patu pärast mitte keegi peale Aadama enda! Ent mida öelda nende kohta, kes elavad Issanda Jeesuse Kristuse tagasituleku ajal? Lõpuks Storrs mõistis, et nende inimesteni jõudmiseks on vaja korraldada ülemaailmne kuulutustöökampaania. Tal polnud õrna aimugi, mismoodi seda korraldada, kuid ta kirjutas kindla usuga: „On liiaks palju neid, kes hülgavad usu sellesse, mis näib hiiglasliku ettevõtmisena; kui asi ei mahu nende mõistusesse, peavad nad seda võimatuks ka Jumala jaoks.”

George Storrs suri 1879. aasta detsembris New Yorgis Brooklynis oma kodus, vaid mõne kvartali kaugusel paigast, millest hiljem sai keskpunkt ülemaailmsele kuulutustöökampaaniale, mida ta oli nii innukalt oodanud.

Vaja on rohkem valgust

Kas sellised mehed nagu Henry Grew ja George Storrs mõistsid tõde sama selgelt kui meie tänapäeval? Ei. Nad olid teadlikud oma segadusest, nagu Storrs 1847. aastal kirjutas: „Me peaksime meeles pidama, et oleme just pääsenud kiriku pimeduseajastust, ning see ei peaks üldsegi olema imelik, kui me avastame, et peame mõningaid babüloonlikke uskumusi siiani tõeks.” Grew näiteks hindas Jeesuse toodud lunastust, kuid ta ei mõistnud, et see on „vastav lunastushind” – Jeesuse täiuslik inimelu, mis oli antud vastutasuks Aadama täiusliku inimelu eest (1. Timoteosele 2:6, UM). Samuti arvas Henry Grew ekslikult, et Jeesus tuleb tagasi nähtavana ja hakkab valitsema maa peal. Kõigele sellele vaatamata oli Grew mures Jehoova nime pühitsemise pärast, mille peale olid alates 2. sajandist m.a.j. mõelnud väga vähesed inimesed.

Samuti ei saanud George Storrs õigesti aru mõningatest tähtsatest küsimustest. Ta mõistis, milliseid vigu teeb vaimulikkond, kuid läks ise mõnikord teise äärmusse. Näiteks suhtus Storrs ilmselt liiga kriitiliselt ortodoksse vaimulikkonna arusaama Saatanast ning ta lükkas tagasi mõtte Kuradist kui reaalsest isikust. Ta ei tunnustanud ka kolmainuõpetust, kuid ei olnud kuni peaaegu oma surmani kindel, kas püha vaim on isik või mitte. Kuigi George Storrs uskus, et Kristuse tagasitulek on esialgu nähtamatu, arvas ta, et lõpuks on sel ikkagi  mingi nähtav ilming. Kõigest hoolimata paistab, et mõlemad mehed olid ausa südamega ja siirad ning tõele palju lähemal kui enamik inimesi.

„Põld”, mida Jeesus kirjeldas tähendamissõnas nisust ja lustest, polnud veel päris valmis lõikuseks (Matteuse 13:38). Grew, Storrs ja teised töötasid sellel „põllul”, et seda lõikuseks ette valmistada.

Charles Taze Russell, kes hakkas käesolevat ajakirja 1879. aastal välja andma, kirjutas eelnevate aastate kohta: „Issand on andnud meile palju abilisi oma Sõna uurimiseks, nende hulgas on seisnud silmapaistval kohal meie kallis eakas vend George Storrs, kes on nii sõna kui kirjatööga meid palju aidanud. Ent me ei tohiks kunagi jäljendada inimesi, ükskõik kui head ja targad nad ka on, vaid me peame ’võtma nüüd Jumala enestele eeskujuks nagu armsad lapsed’.” Tõepoolest, siirad piibliuurijad said palju kasu selliste meeste nagu Grew ja Storrs’i pingutustest, kuid siiski oli eluliselt tähtis uurida Jumala Sõna Piiblit, mis on tõe tegelik allikas (Johannese 17:17).

[Kast/pilt lk 26]

Mida uskus Henry Grew

Jehoova nime on teotatud ning seda on vaja pühitseda.

Kolmainsus, hinge surematus ja põrgutuli on valeõpetused.

Kristlik kogudus peab olema maailmast lahus.

Kristlased ei tohiks osaleda rahvaste sõdades.

Kristlased ei pea tähistama laupäeva või pühapäeva hingamispäevana.

Kristlased ei tohiks kuuluda salaühingutesse, näiteks vabamüürlaste hulka.

Kristlastel ei tohi olla vaimulike ja ilmikute klasse.

Religioossed tiitlid pärinevad antikristuselt.

Igal kogudusel peab olema vanematekogu.

Kogudusevanemad peavad olema laitmatu eluviisiga, mitte põlu all.

Kõik kristlased peavad kuulutama head sõnumit.

Inimesed elavad igavesti maises paradiisis.

Kristlik laul peab tooma kiitust Jehoovale ja Kristusele.

[Allikaviide]

Foto: Collection of The New-York Historical Society/69288

[Kast/pilt lk 28]

Mida uskus George Storrs

Jeesus maksis oma eluga inimkonna eest lunastushinna.

Hea sõnumi kuulutamine ei ole veel lõppenud (1871. aastal).

Seepärast ei saanud lõpp sel ajal (1871) veel lähedal olla. Tulemas oli ajaperiood, mil pidi tehtama kuulutustööd.

Osa inimesi pärib igavese elu maa peal.

Üles äratatakse ka need inimesed, kes on surnud teadmatuses. Need, kes võtavad vastu Kristuse lunastusohvri, saavad elada igavesti maa peal. Need, kes selle tagasi lükkavad, hävitatakse.

Hinge surematus ja põrgutuli on valeõpetused, mis häbistavad Jumalat.

Issanda õhtusöömaaega tähistatakse üks kord aastas 14. niisanil.

[Allikaviide]

Foto: SIX SERMONS, by George Storrs (1855)

[Pildid lk 29]

1909. aastal kolis C. T. Russell, ajakirja „Zion’s Watch Tower” („Siioni Vahitorn”) toimetaja, New Yorki Brooklyni