Kas on võimalik leida sisemist rahu?

Ameerika kirjanik Henry Thoreau kirjutas aastal 1854: „Suurem jagu inimesi elab vaikses lootusetuses.”

Arvatavasti puudus enamusel tema aja inimestel sisemine rahu. See oli aga ligi 150 aastat tagasi. Kas olukord tänapäeval on muutunud või peavad Thoreau sõnad siiani paika? Kuidas on lood sinuga? Kas oled leidnud meelerahu või tunned end tuleviku suhtes ebakindlalt, elad „vaikses lootusetuses”, nagu ütles Thoreau?

KAHJUKS on maailmas palju sellist, mis röövib inimestelt sisemise rahu. Näiteks on paljudes maades tööpuuduse ja väikese sissetuleku tagajärjeks vaesus, nii et inimesed on majandusliku olukorra tõttu meeleheitel. Teistes maades kulutavad paljud suure osa oma energiast rikkuse ja materiaalse omandi tagaajamisele, ent selline võistluslik elulaad toob tihtilugu pigem muresid kui rahu. Ka haigused, sõjad, kuritegevus, ebaõiglus ja rõhumine röövivad inimestelt rahu.

Nad otsisid sisemist rahu

Paljud ei lepi sellise maailmaga. Antônio * oli töölisjuht ühes tohutu suures vabrikus Brasiilias São Paulos. Lootes parandada elamistingimusi, võttis ta osa protestiavaldustest ja demonstratsioonidest, kuid see ei toonud talle meelerahu.

Mõned loodavad, et abielu toob nende ellu teatud määral rahu, kuid nad võivad pettuda. Marcos oli edukas ärimees. Ta hakkas tegelema poliitikaga ja sai ühe tööstuslinna linnapeaks. Ent tema kodune elu oli karile jooksmas. Kui ta lapsed kodust lahkusid, asusid nad naisega eraldi elama, kuna ei suutnud klaarida eriarvamusi.

Brasiiliast Salvadori linnast pärit tänavalapsele  Gersonile meeldis seigelda. Ta sõitis veoautodega ühest linnast teise. Peatselt sai temast narkomaan ja ta hakkas tegelema röövimisega, et saada raha oma paheliste harjumuste tarvis, ning jäi korduvalt politseile vahele. Ent agressiivsest, vägivaldsest iseloomust hoolimata igatses Gerson sisemist rahu. Kas oli lootust, et ta seda ka kunagi leiab?

Vania oli veel noor, kui ta ema suri. Kodused kohustused langesid Vania õlule ning ta pidi ka haige õe eest hoolitsema. Vania käis kirikus, kuid ta tundis, et Jumal on ta hüljanud. Meelerahu puudus tal sootuks.

Marcelo ainsaks sooviks oli mõnusalt aega surnuks lüüa. Talle meeldis koos teiste noortega pidutseda – tantsida, juua ja narkootikume tarvitada. Kord sattus ta kaklusse ja vigastas üht teist noormeest. Hiljem haaras teda kahetsus ja ta palus Jumalalt abi. Ka tema soovis meelerahu.

Need kogemused näitavad, missugused olukorrad võivad häirida meelerahu. Kas on mingi viis, kuidas töölisjuht, poliitik, tänavalaps, töösse uppunud neiu ja lõbujanuline noor võiksid leida soovitud sisemise rahu? Kas võime nende kogemustest midagi õppida? Mõlemale küsimusele võib vastata jaatavalt, nagu me näeme järgmisest artiklist.

[Allmärkus]

[Pilt lk 3]

Kas sa igatsed sisemist rahu?