Mida arvatakse nõidusest?

NÕIDUS! Mida see sõna sulle pähe toob?

Paljud seostavad seda ebausu ja fantaasiaga ega võta seda tõsiselt. Nende jaoks eksisteerivad nõiad vaid kujutluses: inetud, kapuutsiga ürpi riietunud nõiamoorid, kes lisavad podisevasse nõiakatlasse nahkhiire tiibu, muudavad inimesi konnadeks ja lendavad luua seljas õelalt irvitades läbi ööpimeduse.

Teistele pole nõidus sugugi naljaasi. Mõnede uurijate sõnul usub maailma elanikest üle poole, et nõiad on tõesti olemas ja võivad mõjutada teiste elu. Miljonid usuvad, et nõidus on kuri ja ohtlik ning seda tuleb väga karta. Näiteks üks Aafrika religioone tutvustav raamat teatab: „Usk kurja maagia ja nõiakunsti toimesse ning ohtlikkusse on Aafrikas sügavalt juurdunud ... Nõiad on nende ühiskonnas kõige vihatumad inimesed. Kuni tänapäevani on mõnedes paikades neid surnuks pekstud.”

Läänemaades on aga nõidus enesele ette pannud uue auväärse maski. Raamatud, televisioon ja filmid on teinud palju selleks, et nõidusekartust vähendada. Meelelahutusanalüütik David Davis täheldab: „Ootamatult on nõiad tunduvalt nooremad ja kenamad, just kenamad. Hollywood järgib kärmelt uusi suundumusi. ... Muutes nõiad kenamaks ja armastusväärsemaks, meeldivad nad laiemale vaatajaskonnale, sealhulgas naistele ja väikestele lastele.” Hollywood teab, kuidas iga suundumuse pealt kasu lõigata.

Mõned ütlevad, et nõidusest on saanud üks kiiremini kasvav vaimu- ja usuliikumine Ameerika Ühendriikides. Maailma arenenud maades püüab üha kasvav hulk inimesi, kes on saanud inspiratsiooni naisliikumistelt ja on tavareligioonides pettunud, end vaimselt teostada nõiduse eri vormide kaudu. Tegelikult on nõiduse vorme nii palju, et inimesed on lahkarvamusel isegi sõna „nõid” tähenduses. Kuid sageli ütlevad nõiad end olevat tihedalt seotud Wiccaga, mille kohta üks sõnaraamat ütleb, et see on „paganlik loodususund, mille juured ulatuvad Kristuse-eelsesse Lääne-Euroopasse ja mis on 20. sajandil taaselustatud”. Seega nimetavad paljud nõiad end ka paganateks või uuspaganateks.

Läbi ajaloo on nõidasid vihatud, taga kiusatud, piinatud ja lausa hukatud. Mõni ime siis, et nüüdisaja nõiduse praktiseerijad püüavad  agaralt oma mainet parandada. Ühe uurimuse käigus päriti mitmekümnelt nõialt, mis sõnumit soovivad nad kõige enam avalikkusele teada anda. Nende vastused võttis kokku uurija Margot Adler: „Me pole kurjad. Me ei kummarda Kuradit. Me ei tee inimestele kahju ega eksita neid. Me pole ohtlikud. Me oleme tavalised inimesed nagu kõik. Meil on perekond, töö, lootused ja unistused. Me pole mingi sekt. Me pole veidrikud. ... Meid ei pea kartma. ... Me sarnaneme teiega rohkem, kui te arvate.”

Seda sõnumit on järjest enam tunnustatud. Ent kas see tähendab, et pole mingit põhjust nõidusesse ettevaatlikult suhtuda? Arutame seda küsimust järgmises artiklis.