Tagasihoidlikkus – omadus, mis edendab rahu

Kui meeldiv oleks küll maailm, kui kõik ilmutaksid tagasihoidlikkust. Inimesed poleks siis nii nõudlikud, pereliikmed nii riiakad, ettevõtted nii rivaalitsevad ja rahvad nii sõjakad. Kas sulle meeldiks elada sellises maailmas?

JEHOOVA JUMALA tõelised teenijad valmistuvad elama tema tõotatud uues maailmas, kus tagasihoidlikkust peetakse kõikjal tugevuseks ja vooruseks, mitte nõrkuseks (2. Peetruse 3:13). Tegelikult arendavad nad tagasihoidlikkust juba praegu. Mispärast? Iseäranis selle pärast, et seda nõuab neilt Jehoova. Tema prohvet Miika kirjutas: „Tema on andnud sulle teada, inimene, mis hea on! Ja mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga [„oleksid tagasihoidlik, käies koos oma Jumalaga”, UM]?” (Miika 6:8).

Tagasihoidlikkusel on palju tähendusi, see pole ennast täis ega edev ega kiitle oma võimete, saavutuste ja varandusega. Ühe  teatmeteose järgi tähendab tagasihoidlikkus ka „piiri pidamist”. Tagasihoidlik inimene jääb hea käitumise piiresse. Samuti tunnustab ta, et sellel, mida ta peaks tegema ja mida ta suudab teha, on omad piirid. Ta teab, et on asju, mida tal pole õigust teha. Tagasihoidlik inimene on kahtlemata ligitõmbav. „Pole midagi meeldivamat kui tõeline tagasihoidlikkus,” kirjutas inglise luuletaja Joseph Addison.

Tagasihoidlikkus pole ebatäiuslike inimeste loomupärane kalduvus. Me peame pingutama, et arendada seda omadust. Meie innustamiseks on Jumala Sõnas kirjas mitmeid juhtumeid, mis toovad välja tagasihoidlikkuse eri tahud.

Kaks tagasihoidlikku kuningat

Üks Jehoova lojaalsemaid teenijaid oli Taavet, kes võiti juba noorena Iisraeli tulevaseks kuningaks. Pärast seda hakkas valitsev kuningas Saul Taavetit vaenama ja püüdis teda tappa ning sundis teda elama põgenikuna (1. Saamueli 16:1, 11–13; 19:9, 10; 26:2, 3).

Isegi sellises olukorras tunnustas Taavet, et on teatud piirid selles, mida ta oma elu kaitsmiseks võib teha. Ühel juhtumil kõrbes keelas Taavet Abisail magavale kuningale Saulile kurja teha, öeldes: „Jehoova pärast jäägu see minust kaugele, et pistaksin oma käe Jehoova võitu külge!” (1. Saamueli 26:8–11). Taavet teadis, et tema asi pole Saul kuningaametist kõrvaldada. Nõnda ilmutas Taavet sellel juhtumil tagasihoidlikkust, kuna arvestas õige käitumise piiridega. Sarnaselt teavad Jumala teenijad ka tänapäeval, et on asju, mida nad lihtsalt ei või „Jehoova pärast” teha isegi siis, kui inimelu on ohus (Apostlite teod 15:28, 29; 21:25).

Kuningas Taaveti poeg Saalomon ilmutas noore mehena samuti tagasihoidlikkust, kuigi pisut teistmoodi. Kui Saalomon sai troonile, tundis ta, et pole pädev täitma kuninga kaalukaid kohustusi. Ta palvetas: „Jehoova, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss – ei mõista minna ega tulla!” On selge, et Saalomon oli teadlik oma piiratud võimetest ja kogemustest. Ta oli seega tagasihoidlik, mitte ennast täis ega edev. Saalomon palus Jehoovalt vahetegemisvõimet ning tema palve täideti (1. Kuningate 3:4–12).

Messias ja tema eelkäija

Rohkem kui 1000 aastat pärast Saalomoni päevi tegutses Ristija Johannes, kes valmistas teed Messiale. Võitu eelkäijana viis Johannes täide Piibli prohvetikuulutuse. Ta oleks võinud oma eesõigusega kiidelda. Ta oleks võinud püüda ka endale au tuua, oli ta ju Messia lihane sugulane. Johannes rääkis aga teistele, et ta pole väärt Jeesuse jalatsi paelagi lahti päästma. Kui Jeesus läks Jordani jõe äärde, et end ristida lasta, ütles Johannes: „Minule on vaja, et sina mind ristiksid, ja sina tuled minu juurde!” See näitab, et Johannes polnud sugugi uhke, vaid oli hoopis tagasihoidlik (Matteuse 3:14; Malakia 3:23, 24; Luuka 1:13–17; Johannese 1:26, 27).

Pärast ristimist alustas Jeesus täisajalist teenistust, kuulutades head sõnumit Jumala Kuningriigist. Kuigi Jeesus oli täiuslik inimene, ütles ta: „Mina ei või iseenesest ühtki teha. ... mina ei nõua oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud.” Enamgi veel, Jeesus ei taotlenud austust inimestelt, vaid ta andis Jehoovale au kõige eest, mida ta tegi (Johannese 5:30, 41–44). Missugune tagasihoidlikkus!

Tõesti, Jehoova ustavad teenijad – Taavet, Saalomon, Ristija Johannes ja isegi täiuslik inimene Jeesus Kristus – ilmutasid tagasihoidlikkust. Nad ei kiidelnud ega olnud ennast täis, vaid jäid neile kohastesse piiridesse. Nende eeskuju on Jehoova praegusaja teenijatele piisavaks põhjuseks arendada ja ilmutada tagasihoidlikkust. Ent selleks on ka muid põhjusi.

Inimajaloo praeguses tormilises ajajärgus on tagasihoidlikkus omadus, millel on tõeliste kristlaste jaoks suur väärtus. See võimaldab  olla rahus Jehoova Jumala, kaasinimeste ja iseendaga.

Rahu Jehoova Jumalaga

Rahu Jehoovaga on võimalik vaid siis, kui me tegutseme nendes piirides, mis ta on seadnud õigele jumalakummardamisele. Meie esivanemad Aadam ja Eeva läksid üle Jumala seatud piiridest ning olid esimesed inimesed, kes minetasid tagasihoidlikkuse. Nad jäid ilma oma heast seisundist Jehoova ees, nad kaotasid ka oma kodu, tulevikuväljavaate ja elu (1. Moosese 3:1–5, 16–19). Kui ränka hinda nad küll maksid!

Õppigem Aadama ja Eeva veast seda, et õige kummardamine seab käitumisele piirid. Näiteks ütleb Piibel, et „hoorajad ja ebajumala kummardajad ja abielurikkujad ja salajased ropud ja poisipilastajad ja vargad ja ahned, joodikud, pilkajad ja anastajad ei päri Jumala riiki” (1. Korintlastele 6:9, 10). Jehoova seab targalt need piirid meie kasuks ning neid piire arvestades me ilmutame tarkust (Jesaja 48:17, 18). Õpetussõnades 11:2 (UM) öeldakse: „Tarkus on tagasihoidlikega.”

Mida teha siis, kui mõnes usuorganisatsioonis öeldakse meile, et me võime ületada need piirid ja tunda ikkagi rahu Jumalaga? Selline organisatsioon püüab meid eksitada. Just tagasihoidlikkus aitab meil arendada lähedasi suhteid Jehoova Jumalaga.

Rahu kaasinimestega

Tagasihoidlikkus edendab rahumeelseid suhteid ka teistega. Näiteks kui vanemad on rahul selle hädavajalikuga, mis neil on, ning seavad esikohale vaimsed asjad, võtavad nende lapsed tõenäolisemalt omaks samasuguse hoiaku. Noorematel on siis kergem ilmutada rahulolu, isegi kui nad ei saa alati seda, mida nad tahavad. See aitab neil elada tagasihoidlikult ja pereelu on palju rahulikum.

Ülevaatajad peavad olema iseäranis hoolsad, et nad ilmutaksid tagasihoidlikkust ega kuritarvitaks oma autoriteeti. Näiteks õpetatakse kristlastele: „Mitte üle selle, mis on kirjutatud” (1. Korintlastele 4:6). Kogudusevanemad mõistavad, et nad ei peaks püüdma teistele peale suruda oma isiklikke eelistusi. Selle asemel kasutavad nad Jumala Sõna, et õhutada koguduseliikmeid leidma õiget suunda selles osas,  kuidas käituda, riietuda, enda välimuse eest hoolitseda ja meelt lahutada (2. Timoteosele 3:14–17). Kui koguduseliikmed näevad, et kogudusevanemad peavad kinni Pühakirja piiridest, austavad nad neid mehi ning see loob koguduses südamliku, armastava ja rahumeelse vaimu.

Rahu iseendaga

Tagasihoidlikud saavad tasuks sisemise rahu. Tagasihoidlikku inimest ei kihuta tagant auahnus. See ei tähenda, et tal poleks mingeid isiklikke eesmärke. Näiteks võib ta soovida lisaeesõigusi teenistuses, kuid ta loodab Jumalale ning annab iga talle usaldatud kristliku eesõiguse eest au Jehoovale. Ta ei pea seda isiklikuks saavutuseks. See viib tagasihoidliku inimese lähemale Jehoovale, „rahu Jumalale” (Filiplastele 4:9).

Vahel võime ehk tunda, et teised ei pane meid tähele. Kuid kas poleks parem tagasihoidlikkuse tõttu tähelepandamatuks jääda kui olla esiletükkiv ja endale tähelepanu tõmmata? Tagasihoidlikud pole üleliia auahned. Seega on neil rahu iseendaga, mis tuleb kasuks nende emotsionaalsele ja füüsilisele heaolule.

Kuidas arendada ja hoida tagasihoidlikkust

Aadama ja Eeva häbitu käitumine kandus edasi nende järeltulijatele. Mis aitaks meil vältida kordamast meie esivanemate viga? Kuidas saaksime arendada suurepärast omadust tagasihoidlikkust?

Alguses aitab meid see, kui mõistame täpselt, missugused on meie suhted universumi Looja Jehoovaga. Kas saaksime mõne oma saavutuse kohta väita, et see on võrreldav Jumala saavutustega? Jehoova küsis oma ustavalt sulaselt Iiobilt: „Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on!” (Iiob 38:4). Iiob ei osanud selle peale midagi kosta. Kas pole me oma teadmiste, võimete ja kogemuste poolest sama piiratud? Kas poleks meile kasulik tunnistada oma piire?

Lisaks ütleb Piibel: „Jehoova päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad!” Sinna alla käivad ka „kõik metselajad ... ja lojused tuhandeil mägedel”. Jehoova võib öelda: „Minu on hõbe ja minu on kuld” (Laul 24:1; 50:10; Haggai 2:8). Mida meile kuuluvast saaksime võrrelda Jehoovale kuuluvaga? Tõesti, isegi kõige rikkamal inimesel pole põhjust oma varandusega kiidelda! Seepärast on tark järgida apostel Pauluse kirjapandud inspireeritud nõuannet Rooma kristlastele: „Selle armu läbi, mis mulle on antud, ma ütlen teile igaühele, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõelda” (Roomlastele 12:3).

Tagasihoidlikkust arendada soovivate Jumala teenijatena peaksime palvetama selle pärast, et võiksime ilmutada vaimu vilja, nagu armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus (Luuka 11:13; Galaatlastele 5:22, 23, EP 97). Mispärast? Kuna kõik need omadused aitavad meil olla tagasihoidlikud. Näiteks aitab armastus kaasinimeste vastu meil võidelda kalduvusega uhkeldada ja endast palju arvata. Enesevalitsemine aitab meil peatuda ja mõelda, et mitte kohatult käituda.

Vaadakem ette! Me peame kogu aeg olema valvel, et me ei muutuks liiga esiletükkivaks. Kaks eelmainitud kuningat polnud mitte igas olukorras tagasihoidlikud. Kuningas Taavet tegutses mõtlematult, kui korraldas Iisraelis rahvaloenduse, mis oli Jehoova tahte vastu. Kuningas Saalomon muutus niivõrd häbematuks, et hakkas kummardama ebajumalaid (2. Saamueli 24:1–10; 1. Kuningate 11:1–13).

Niikaua kui kestab see jumalatu maailm, nõuab tagasihoidlikkuse ilmutamine pidevat valvsust. Ent see on vaeva väärt. Jumala uues maailmas koosneb inimühiskond vaid sellistest inimestest, kes peavad tagasihoidlikkust tugevuseks, mitte nõrkuseks. Kui tore on siis see, et kõik üksikisikud ja perekonnad naudivad tagasihoidlikkusest tulenevat rahu!

[Pilt lk 23]

Jeesus oli tagasihoidlik ja andis kõigi oma tegude eest au Jehoovale