Sterilisatsioonist on saanud kõige laialdasemalt kasutatavaid pereplaneerimise meetodeid. Paljudele inimestele määrab selle vastuvõetavuse sotsiaalne ja hariduslik taust, aga ka usulised tõekspidamised. Usuliste tõekspidamiste aspekt puudutab ka Jehoova tunnistajaid, kel on samasugune soov nagu psalmistil: ”Õpeta mind, Jehoova, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale” (Laul 27:11). Mis siis sterilisatsiooniga seondub?

Mehe sterilisatsiooni sünnikontrolli eesmärgil nimetatakse vasektoomiaks. Kaks seemnejuha munandikotis lõigatakse läbi ja suletakse. Sellekohaseid meditsiinilisi menetlusi on mitmeid, ent eesmärgiks on tõkestada sperma edasiliikumine munanditest. Naise steriliseerimist nimetatakse munajuhade ligeerimiseks. Tavaliselt teostatakse see munarakke munasarjadest emakasse juhtivate munajuhade läbilõikamise ja otste sulgemise teel, sidudes need kinni (või põletades).

Kaua aega peeti neid pöördumatuteks sammudeks, mille tulemuseks on katkestamatu sterilisatsioon. Ent on inimesi, kes kas oma sammu kahetsedes või muutunud olude ajel on pöördunud arstide poole, et vasektoomia või munajuhade ligeerimine katkestada. Tänu spetsiaalsetele instrumentidele ja mikrokirurgiale on neid katkestamispüüdeid hakanud saatma suurem edu. Pole sugugi haruldane lugeda, et seemnejuhade lahknenud otste taasühendamise teel vasektoomiat katkestades võib valikkandidaatide puhul olla eduprotsentideks 50—70. Väidetakse, et naise munajuhade ligeerimise katkestamist saadab 60—80 protsendil juhtudel edu. Mõned, kes sellest on kuulnud, on hakanud arvama, et sterilisatsiooni ei saa enam pidada pöördumatuks meetodiks. Nad on ehk arvamusel, et vasektoomiat ja munajuhade ligeerimist võib pidada kuuluvaks samasse kategooriasse nagu suu kaudu võetavaid kontratseptiive, kondoome ja emakasiseseid vahendeid, mille kasutamise saab katkestada, juhul kui soovitakse rasestuda. Ometi ei saa kuidagi jätta tähele panemata mõningaid kainestavaid asjaolusid.

Üheks asjaoluks on see, et katkestamise edulootusi võivad suurel määral kahandada sellised tegurid nagu juhade sterilisatsiooni käigus tekitatud kahjustuste ulatus, see, kui suur osa juhast on eemaldatud või armistunud, kui palju aastaid on protseduuri sooritamisest möödunud, ning vasektoomia puhul ka see, kas tagajärjeks on olnud spermatosoidivastaste antikehade teke. Ja ignoreerida ei saa ka tõsiasja, et paljudes piirkondades pole mikrokirurgiaseadmeid või siis on ravi liiga kallis. Seega ei saaks paljud, kes ehk tulevikus sooviksid sterilisatsiooni katkestada, seda kuidagi teha. Nende jaoks on sterilisatsioon lõplik. * Niisiis on eelmainitud katkestusnäitajad tegelikult vaid teoreetilist laadi, sugugi mitte kindlad keskmised.

Asja tegelikku olemust selgitavad mõningad faktid. Ameerika Ühendriikides avaldatud vasektoomia katkestamise alases artiklis märgiti, et pärast 12000 dollarit maksma läinud operatsiooni ”suudab vaid 63 protsenti patsientidest oma partnerit rasestada”. Lisaks, vaid ”kuus protsenti vasektoomia läbi teinud meestest taotleb lõpuks katkestamist”. Saksamaa uurimuses Kesk-Euroopa kohta taotles kolm protsenti end steriliseerida lasknud meestest hiljem katkestamist. Isegi kui pooltel neist püüetest võis olla edu, tähendaks see, et 98,5 protsendile osutus vasektoomia pöördumatuks sterilisatsiooniks. See protsent oleks veelgi kõrgem maades, kus mikrokirurge napib või pole üldse mitte.

Järelikult oleks ebareaalne võtta mehe või naise sterilisatsiooni kergelt, otsekui sünnikontrolli ajutise meetmena. Ja tõsikristlastel tuleb kaaluda veel teisigi asjaolusid.

Tähtis mõte on see, et paljunemisvõime on and  meie Loojalt. Tema algsesse eesmärki kuulus ka see, et täiuslikud inimesed tooksid esile järglasi, kes ’täidaksid maa ja alistaksid selle enestele’ (1. Moosese 1:28). Kui pärast veeuputust oli maa peale jäänud vaid kaheksa inimest, kordas Jumal neid põhjapanevaid käske (1. Moosese 9:1). Jumal küll ei korranud seda käsku iisraeli rahvale, ent iisraellased pidasid järeltulijate olemasolu vägagi soovitavaks (1. Saamueli 1:1—11; Laul 128:3).

Iisraelile antud Jumala seaduses peegeldub tema suhtumine inimese järglaste saamisse. Näiteks kui abielumees suri ja tal polnud poega, kes tema põlvnemisliini edasi kannaks, pidi tema vend tema naisega abielluma ja poja sigitama (5. Moosese 25:5). Veelgi ilmekam oli seadus naise kohta, kes üritas oma kaklusesse sattunud abikaasat aidata. Kui ta haaras kinni oma mehe vastase suguelunditest, tuli tal käsi otsast raiuda; siinjuures on tähelepanuväärne see, et Jumal ei nõudnud tema või ta mehe paljunemiselundite kahjustamist silmsilma vastu põhimõtte kohaselt (5. Moosese 25:11, 12). On selge, et see seadus süvendas paljunemiselunditest lugupidamist; neid ei tohtinud asjatult kahjustada. *

Me teame, et kristlased pole Iisraeli Seaduse all, seega ei kehti nende kohta kirjakohas 5. Moosese 25:11, 12 toodud seadus. Jeesus ei käskinud ega andnud mingil muul moel mõista, et tema jüngrid peaksid abielluma ja võimalikult palju lapsi muretsema, millist mõtet on pidanud silmas paljud abielupaarid otsustamisel, kas kasutada mõnda sünnikontrolli meetodit (Matteuse 19:10—12). Apostel Paulus siiski ergutas iharaid nooremaid leski ’minema mehele ja tooma lapsi ilmale’ (1. Timoteosele 5:11—14). Ta ei rääkinud midagi kristlaste pöördumatust steriliseerimisest, et vabatahtlikult ohverdada oma võime paljuneda ja lapsi saada.

Kristlastel oleks hea kaaluda viiteid, mis kõnelevad sellest, et Jumal hindab nende paljunemisvõimet. Iga abielupaar peab otsustama, kas ja millal võtta tarvitusele kohased pereplaneerimise meetodid. Muidugi on nende otsusel eriline kaal siis, kui on olemas kindlaid meditsiinilisi tõendeid, et tulevase raseduse tõttu võib ema või lapse tervis sattuda tõsisesse ohtu või et nad võivad koguni surra. Mõned on sellises olukorras vastu tahtmist nõustunud eelkirjeldatud steriliseerimisprotseduuriga, tagamaks seda, et mitte ükski tulevane rasedus ei ohustaks ema elu (kel ehk on juba lapsi) või tulevase lapse elu, kes võib sündida eluohtliku terviserikkega.

Ent kristlased, keda ei ähvarda taoline harvaesinev ja spetsiifiline oht, sooviksid tingimata olla ”mõistlikud” ning kujundada oma mõtteviisi ja tegusid vastavalt Jumala suhtumisele paljunemisvõimesse (1. Timoteosele 3:2; Tiitusele 1:8; 2:2, 5—8). See räägiks küpsest tähelepanust Pühakirja viidete suhtes. Ent kuidas on lugu siis, kui on saanud avalikult teatavaks, et kristlane on kergel käel eiranud Jumala väärtushinnanguid? Kas ei paneks see teisi kahtlema tema heas eeskujus ja maines langetada otsuseid kooskõlas Piibliga? Selline häiriv plekk jumalateenija mainel mõjutab kahtlemata seda, kas teda peetakse kõlblikuks saama erilisi teenistuseesõigusi, ehkki lugu võib olla teisiti siis, kui ta oli selle protseduuriga varem teadmatusest nõustunud (1. Timoteosele 3:7).