NATALJA ja tema 9-aastane poeg Aslan kössitasid Zarina ja ta 12-aastase tütre Anželika lähedal. Samas saalis oli veel üle tuhande lapse ja täiskasvanu, keda valvas hambuni relvastatud ründajate jõuk.

Samal kolmapäevahommikul, 1. septembril 2004, olid lapsed koos oma vanematega seisnud kooli ees, et alustada pidulikult esimest koolipäeva väikses Beslani linnas Venemaal Põhja-Osseetia Alaania vabariigis. Järsku tormasid karjudes ja õhku tulistades nende sekka püssimehed ja enesetaputerroristid. Rohkem kui 30 ründajat ajas hirmunud inimesed kooli võimlasse ning mineeris ümbertringi kogu ruumi.

Algas kolmepäevane pinev pantvangikriis ründajate ja julgeolekujõudude vahel. „Ma polnud kunagi varem nii palju palvetanud,” meenutab Natalja, kes uuris tol ajal Jehoova tunnistajatega Piiblit.

Oli suve lõpp ja spordisaal muutus lämmatavalt palavaks. Algas teine päev, kuid ründajad ei andnud pantvangidele ei vett ega toitu. Kolmandal päeval, reedel, hakkasid mõned pantvangid jooma uriini ja sööma lilli, mida lapsed olid õpetajate jaoks toonud. Natalja sõnab: „Üks poiss, kes istus minu lähedal, pani mulle pihku lillelehe. Rebisin selle pooleks ning andsin ühe tüki Anželikale ja teise Aslanile.”

Hiljem samal päeval algas kaos. „Plahvatused paiskasid mind pikali,” jutustab Natalja. „Õhk oli täis paksu suitsu ja hakkas tulistamine.” Sõdurite ja terroristide vahelises tulevahetuses roomasid Natalja ja Aslan minema. Üks kohalik osseedi  mees, Alan, tiris nad välja turvalisse kohta. Paljudel teistel ei õnnestunud põgeneda.

Surma said sajad lapsed ja täiskasvanud, sealhulgas Anželika. Veel nädalaid oli Beslanis kuulda nuttu ja hala. Natalja korteri aknad on selle kooli poole; isegi kui lähedusse ehitati uus koolimaja, ei suutnud Aslan sinna minna. Aslan ei käinud isegi väljas mängimas. „Me anusime, et Jehoova aitaks tal oma hirmudest üle saada,” lausub Natalja. Aja jooksul sai ta kooliminekuhirmust üle ja hakkas jälle koolis käima.

Natalja proovikiviks oli kuningriigisaalis koosolekutel käimine. Ta ütleb: „Alati, kui ma viibisin hulga inimestega kinnises ruumis, tekkis mul tunne, et kohe-kohe seda maja rünnatakse. Ma palvetasin, et midagi ei juhtuks. Mõne aja pärast lõpetasin koosolekutel käimise. Samuti painas mind teadmine, et paljud olid hukkunud, aga meie jäime ellu.”

„Ma olen tänulik neile koguduseliikmetele, kes olid alati valmis mind aitama,” märgib Natalja. „Tunnistaja nimega Tatjana käis mind järjekindlalt iga kolme päeva tagant vaatamas. Hiljem võttis ta kaasa ühe teise tunnistaja — lahke, taktitundelise ja leebe kõnelemisviisiga õe Uljana —, kes tundis hästi Piiblit. Uljana kiitis mind pingutuste eest, mis ma olin teinud, ja ta tõesti kuulas, kui ma rääkisin.

Uljana luges mulle apostel Pauluse sõnad kirjakohast 2. Korintlastele 1:9. Pärast ränkraskeid katsumusi Aasias ütles Paulus: „Tundsime, nagu oleks meid surma mõistetud.” Ta luges ka piiblikoha Jesaja 40:31, kus öeldakse: „Kes loodavad Jehoova peale, saavad uut jõudu. Nad tõusevad tiibadega üles nagu kotkad.” Need tekstid ühes Uljana ja teiste pideva emotsionaalse toega andsid mulle jõudu hakata uuesti koos lastega koosolekutel käima. Siiski tekitab saalis olemine minus siiani rahutust.”

Zarina sai hiljem Jehoova tunnistajaks ja ootab nüüd pikisilmi aega, kui ta saab surnuist ülesäratatud Anželikat uuesti näha kaunil ja rahuküllasel maal, mille üle valitseb Jumala kuningriik. (Matteuse 6:9, 10; Apostlite teod 24:15.) Natalja ja tema lapsed ristiti 2009. aastal. Nad elavad siiani võimla varemete lähedal, kuid nüüdseks on nad seal toimunud õudused selja taha jätnud. Natalja sõnab: „Lõpuks ometi saan rääkida tollest päevast, tundmata kibedust ja hirmu. Jumal on parandanud meie hingehaavad.”