„Tõesti, Jumal ei tee kurja, Kõikvõimas ei vääna õigust.” (Iiob 34:12)

MIDA ARVATAKSE.

Mõned ütlevad, et kõik siin ilmas sünnib Jumala tahtel. Niisiis arvavad nad, et ka kannatused on Jumalalt. Näiteks kui toimub loodusõnnetus, võivad nad mõelda, et see oli Jumala karistus inimestele nende pattude eest.

MIDA ÜTLEB PIIBEL.

Piibel näitab selgelt, et Jumal ei põhjusta kannatusi. Näiteks on seal öeldud, et katsumusi kohates oleks viga öelda: „Jumal kiusab mind!” Miks? „Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi.” (Jaakobuse 1:13, P 1997.) Teisisõnu, Jumal ei põhjusta kunagi katsumusi, mida me kohtame, ega kannatusi, mis nendest tulenevad. Kui ta seda teeks, teeks ta ju kurja, kuid Piibel ütleb: „Jumal ei tee kurja.” (Iiob 34:12.)

Kui Jumal ei põhjusta kannatusi, miks neid siis on? Kahjuks teevad ebatäiuslikud inimesed sageli ise teistele halba. (Koguja 8:9.) Veel üheks kannatuste põhjuseks on ettearvamatud sündmused: meid võib tabada õnnetus lihtsalt sellepärast, et oleme valel ajal vales kohas. (Koguja 9:11.) Kuid põhisüü inimkannatuste pärast lasub selle maailma valitsejal Saatanal, sest „kogu maailm on Saatana võimuses”, nagu Piibel ütleb. (Johannese 12:31; 1. Johannese 5:19.) Seega, Saatan on see, kes inimestele kannatusi põhjustab, mitte Jumal.

„Kõik, mis vaevas neid, vaevas ka teda.” (Jesaja 63:9)

MIDA ARVATAKSE.

Mõned arvavad, et Jumal on meie kannatuste suhtes ükskõikne. Näiteks ühe kirjamehe meelest „puudub [Jumalal] ilmselgelt igasugune halastus ja kaastunne meie kannatuste suhtes”. Ta väidab, et kui Jumal eksisteerib, siis peab ta küll suhtuma inimestesse „julma ükskõiksusega”.

MIDA ÜTLEB PIIBEL.

Kaugel sellest, et kirjeldada Jumalat julma või ükskõiksena, õpetab Piibel, et meie kannatused puudutavad Jumalat sügavalt ja et ta kaotab need peagi. Mõtle kolmele lohutavale tõele, mis on Piiblis kirjas.

Jumal on meie kannatustest täiesti teadlik. Jehoovale * pole jäänud märkamata ainuski pisar, mis inimesed on kannatuste tõttu ajaloo jooksul valanud, sest tema valvsa pilgu eest ei jää midagi varjule. (Laul 11:4; 56:8.) Näiteks kui tema teenijaid muistsel ajal rõhuti, ütles ta: „Ma olen näinud oma rahva viletsust.” Kas Jumal oli nende kannatustest ainult ähmaselt teadlik? Ei. Ta lisas: „Ma tean hästi nende valu.” (2. Moosese 3:7.) Paljudele on pakkunud suurt lohutust ainuüksi selle teadmine, et Jumal näeb kõike, mida me läbi elame, isegi neid katsumusi, millest teised inimesed midagi ei tea või mida nad täielikult ei mõista. (Laul 31:7; Õpetussõnad 14:10.)

Jumal tunneb meile kannatustes kaasa. Jumal Jehoova pole inimeste kannatustest mitte ainult teadlik, vaid need ka puudutavad teda sügavalt. Näiteks kui tema teenijad vanal ajal viletsust kogesid, oli tema hing nende pärast rahutu. „Kõik, mis vaevas neid, vaevas ka teda,” ütleb Piibel. (Jesaja 63:9.) Ehkki Jumal on inimestest tohutult palju kõrgem, on ta kannatajate vastu empaatiline ning nende valu on ka tema valu. Tõesti, „Jehoova on väga hell [„väga kaastundlik”, allmärkus] ja halastav”. (Jaakobuse 5:11.) Peale selle aitab Jehoova meil kannatusi taluda. (Filiplastele 4:12, 13.)

Jumal teeb kõigile kannatustele lõpu. Piibel näitab, et Jumal kaotab kõigi inimeste kannatused. Oma taevase kuningriigi kaudu muudab Jehoova täielikult inimeste praegust olukorda. Piibel ütleb: „Ta pühib ära kõik pisarad nende silmist ja enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu. Kõik endine on möödunud.” (Ilmutus 21:4.) Mis saab aga neist, kes on juba surnud? Jumal äratab nad surnuist üles ning nad saavad elada maa peal, ilma et peaksid enam mingil moel kannatama. (Johannese 5:28, 29.) Kas kedagi jäävad vaevama valusad mälestused möödaniku viletsusest? Ei. Jehoova tõotab: „Endisi asju ei tuletata enam meelde ning need ei vaeva südant.” (Jesaja 65:17.) *