OLEN sündinud 1965. aastal Põhja-Iirimaal vaeses peres. Kasvasin üles Derry krahvkonnas niinimetatud rahutuste ajal, mis kujutas endast enam kui 30-aastast vägivaldsete konfliktide perioodi katoliiklaste ja protestantide vahel. Katoliiklaste vähemus tundis end valitsevast protestantide enamusest ohustatuna ja süüdistas neid ebaaususes seoses valimiste, korrakaitse, tööhõive ja elamispinnapoliitikaga.

Nägin ebaõiglust ja ebavõrdust kõikjal, kuhu pilgu pöörasin. Ma ei suutnud enam kokku lugeda kordi, mil mulle peksa anti, mind autost välja tõmmati ja relvaga ähvardati või politseinikud ja sõdurid mind küsitlesid ning läbi otsisid. Tundsin, et mulle tehakse ränka ülekohut ja mõtlesin, et mul tuleb kas selle olukorraga leppida või vastu hakata.

Osalesin meeleavaldustes, millega mälestati 14 inimesest, kelle Briti sõdurid 1972. aasta verisel pühapäeval tapsid, ning näljastreikides, mida korraldati vabariiklastest vangide auks, kes end 1981. aastal surnuks näljutasid. Riputasin üles keelatud lippe ja joonistasin britivastast grafitit, kuhu aga sain. Tundus, et  kogu aeg toimus mõni järjekordne vägivallategu või mõne katoliiklase mõrv, mille pärast protestida. Paraadist või rongkäigust alguse saanud meeleavaldused paisusid sageli üleüldiseks mässuks.

Ülikooli ajal osalesin keskkonnakaitse meeleavaldustes. Hiljem kolisin Londonisse ja seal võtsin osa sotsialistide protestirongkäikudest, millega näidati pahameelt valitsuspoliitika vastu, mis soosis kõrgklassi vaeste arvelt. Osalesin ametiühingute streikides palgakärbete vastu ja 1990. aastal isikumaksuvastastel rahutustel, mille käigus Trafalgari väljak sai tõsiselt kahjustada.

Lõpuks aga valdas mind pettumus. Eesmärkide saavutamise asemel õhutasid protestiaktsioonid sageli hoopis viha.

Umbes sel ajal viis mu sõber mind kokku Jehoova tunnistajatega. Nad näitasid mulle Piiblist, et Jumal hoolib meist ja heastab kunagi kõik kannatused, mida inimesed on üksteisele põhjustanud (Jesaja 65:17; Ilmutus 21:3, 4). Üllastest eesmärkidest hoolimata ei suuda inimesed tagada kõigile õiglust ja võrdsust. Lisaks Jumala juhatusele vajame ka tema väge, et võita ära praeguse maailma probleemide taga olevad nähtamatud jõud (Jeremija 10:23; Efeslastele 6:12).

Nüüd ma mõistan, et minu protestimine oli sama mõttetu nagu lamamistoolide korrastamine uppuva Titanicu tekil. On suur kergendus teada, et kunagi saabub aeg, mil maa peal pole enam ebaõiglust ja kõik inimesed on tõepoolest võrdsed.