Sinu kaheaastane pisipõnn on ärritunud ning ta karjub, trambib jalgu ja vehib rusikatega. Su peas keerlevad küsimused: „Kas mu laps on ikka normaalne? Kas ta jonnib seepärast, et ma teen midagi valesti? Kas ta kasvab sellest kunagi välja?”

Sul on võimalik oma lapse käitumist muuta. Ent kõigepealt vaatame, mis sellist käitumist võib põhjustada.

Väikesed lapsed ei oska veel oma emotsioone väljendada. Juba ainuüksi see võib aeg-ajalt jonnituju peale ajada. Kuid on veel teisi põhjuseid.

Mõtle, millised muudatused toimuvad 2-aastase lapse elus. Sünnihetkest alates on vanemad iga tema vajaduse eest hoolt kandnud. Kui ta nutma hakkas, tulid nad jooksujalu kohale. Kas laps on haige? Kas ta tahab süüa? Kas ta vajab kussutamist? Mähkmete vahetamist? Vanemad tegid kõik, mis vähegi võimalik, et lapsel oleks parem. Ja see oli ka igati õigustatud, sest väikelaps sõltub täielikult oma vanematest.

Umbes kaheaastaselt hakkab laps mõistma, et vanemad hoolitsevad tema eest järjest vähem. Selle asemel et vanemad tema pilli järgi tantsiksid, ootavad nad, et laps hoopis nende soovidele alluks. Olukord on muutunud ja see võib pisipõnnis esile kutsuda protesti, mida ta väljendab jonnimisega.

Aja jooksul laps tavaliselt kohaneb sellega, et vanemad on tema kasvatajad, mitte üksnes hooldajad. Loodetavasti mõistab ta ühel päeval ka seda, et tema osa on kuulata oma vanemate sõna (Koloslastele 3:20). Kuni selle ajani võib ta aga jonnimisega vanemate kannatlikkuse viimse piirini proovile panna.

Ole mõistev. Sinu laps ei ole väike täiskasvanu. Kuna ta ei oska veel hästi oma emotsioone valitseda, võib ta ärritudes üle reageerida. Püüa näha olukorda tema pilgu läbi. Piibli põhimõte: 1. Korintlastele 13:11.

Jää rahulikuks. Kui su laps jonnib, poleks mingit kasu sellest, kui sa ka ise ärrituksid. Ära mine jonnimisega kaasa, vaid säilita rahu. Kui hoiad meeles, miks jonnihood tekivad, on sul kergem rahulikuks jääda. Piibli põhimõte: Õpetussõnad 19:11.

Jää endale kindlaks. Kui sa annad lapse igale nõudmisele järele, hakkab ta tõenäoliselt jonnima ka järgmine kord, kui ta tahab midagi saada. Anna oma lapsele rahulikult mõista, et sul on oma sõnadega tõsi taga. Piibli põhimõte: Matteuse 5:37.

Ole kannatlik. Jonnimine ei lõppe üleöö. Kui oled andnud oma lapsele põhjust arvata, et tema jonnimine sulle mõju avaldab, on see eriti visa kaduma. Ent reageerides õigesti ja olles järjekindel, jääb jonnimisi tõenäoliselt järjest vähemaks. Lõpuks need lakkavad. Piibel ütleb: „Armastus on kannatlik” (1. Korintlastele 13:4).

Proovi ka järgmist:

• Kui laps hakkab jonnima, võta ta sülle (kui võimalik) ning, ilma et sa talle haiget teeksid, hoia teda rabelemast. Ära karju lapse peale. Lihtsalt oota, kuni jonnihoog möödub. Lõpuks saab laps aru, et jonnimisega ei saavuta ta midagi.

• Määra koht, kuhu sa lapse paned, kui ta jonnima hakkab. Ütle talle, et ta võib sealt lahkuda vaid siis, kui on maha rahunenud, ning jäta ta sinna.

• Kui su laps jonnib avalikus kohas, vii ta teiste silme alt ära. Ära anna talle järele lihtsalt sellepärast, et ta stseeni korraldab. See vaid edastab lapsele sõnumi, et jonni abil võib ta oma tahtmise saavutada.