BOYLE sündis aastal 1627 rikkasse perre, kes elas Lismore’i lossis Iirimaal. Peagi pärast seda algas mõistuseajastu, nagu ajaloolased seda nimetavad. See oli aeg, mil inimkonda püüti vabastada fanaatilistest ideedest, mis olid juba sajandeid inimesi orjastanud. Sama eesmärk oli ka Boyle’il. Oma autobiograafias andis ta endale nime Philaretus, mis tähendab „vooruslikkuse armastaja”.

Tal oli suur soov saada teada tõde, ja sama suur oli ka ta soov jagada kõike õpitut teistega. Temast sai viljakas kirjamees, kelle tööd avaldasid mõju paljudele tema kaasaegsetele, sealhulgas kuulsale teadlasele Isaac Newtonile. Kui aastal 1660 asutati Londoni Kuninglik Selts (teadusasutus, mis eksisteerib tänase päevani), siis oli tema üks selle rajajaid.

Boyle’i on nimetatud „keemia isaks”. Tema mõtteviis erines täielikult tolle aja alkeemikute omast, kes hoidsid oma uurimistulemusi salajas või kirjutasid neist ebamääraselt, nii et vaid vähesed väljaspool nende ringkonda sellest aru said. Vastupidiselt neile avaldas Boyle kõik oma uurimistöö üksikasjad. Selle asemel, et lihtsalt nõustuda kauaaegsete oletustega, tahtis ta katsete abil kindlaks teha faktid.

 Tema katsete tulemused toetasid arusaama, et mateeria koosneb väikestest osakestest, mida ta nimetas korpuskuliteks, ja et nende erineval kombineerimisel moodustuvad ained.

Boyle’i lähenemine teaduslikule uurimistööle kajastub hästi tema kuulsas raamatus „Skeptiline keemik”. Selles soovitab ta teadlastel mitte olla uhked ja dogmaatilised, vaid olla valmis oma vigu tunnistama. Ta toonitas, et need, kellel on jäigad seisukohad, peaksid hoolega püüdma eristada seda, mida nad teavad olevat õige, sellest, mida nad arvavad olevat õige.

Samamoodi suhtus Boyle vaimsetesse asjadesse. Tema avastused universumi ja elusolendite imepärase ehituse kohta veensid teda, et on olemas keegi, kes selle kõik on kavandanud ja loonud. Seega ei läinud ta kaasa tema aja haritlaskonna seas üha laialdasemalt leviva ateismi vaimuga. Ta jõudis järeldusele, et mitte keegi, kes kasutab oma mõtlemisvõimet siiralt, ei saa eitada Jumala olemasolu.

Siiski ei arvanud Boyle, et religioosset tõde on võimalik teada saada üksnes inimmõistuse abil. Ta möönis, et on vaja mingit laadi ilmutust Jumalalt. Selliseks ilmutuseks pidas ta Jumala Sõna, Piiblit.

Boyle oli mures sellepärast, et paljud ei tundnud Piibli õpetusi ja nende religioossetel tõekspidamistel polnud kindlat alust. Ta arutles: kuidas saab see õige olla, et inimese religioossed uskumused lähtuvad vaid sellest, mida usuvad tema vanemad või kus ta juhtumisi on sündinud? Boyle’il oli tohutu soov aidata inimestel Piiblit paremini tundma õppida.

Seepärast annetas ta raha, et toetada Piiblite väljaandmist paljudes keeltes. Nende seas olid mõned Põhja-Ameerika pärisrahvaste keeled, samuti araabia, iiri, malai ja türgi keel. Robert Boyle oli andekas, kuid samas alandlik mees, kel oli suur soov saada teada tõde kõigi asjade kohta ning aidata seda teha ka teistel.